see kõik see ilm on imelik... ehk elamusi igaks päevaks

2011-05-30T12:27:00.002+02:00

Mul oli täna unes inceptioni-efekt.
Kõigepealt liikusin unes mööda mingeid ruume. Lihtsalt tühjad hallid koridorid, trepid, koridorid, pööre paremale, edasi, pööre vasakule siis sealt uksest läbi ja veel edasi.. Kõige selle juures liikusin ma unes teadlikult. Ma otsustasin kumba suunda pöörata ja kustkaudu edasi minna. Kuigi see võis olla ka illusioon.. sest tegelikult olin ma siiski ju unes.. Siis ärkasin ma korraks üles ja otsustasin natuke veel edasi magada.
Seejärel nägin ma unenägu, milles ma olin Versailles lossi peaukse juures ja mul oli hädasti vaja sisse pääseda aga piletiraha puudus. (See polnud tegelikult Versailles vaid lihtsalt üks suur prantsuse loss aga kuna mul on viimasel ajal tekkinud unes komme ära nimetada asju ja inimesi mida/keda ma kohtan nende kaudu, mida/keda ma elus olen kohanud, et neid paremini meelde jätta, siis see oli lähim vaste.) Suutsin sealt kellegi siiski ära rääkida, kes mu väravatest läbi lasi kuid seal oli üks naine, kes mind hädasti kinni tahtis püüda, nii et tema eest jäin end ikka edasi peitma. Ja siis ma hakkasin mööda neid lossiruume jooksma. Ikka mööda koridore ja treppe ja uksest sisse ja paremale ja siis teisest uksest läbi ja vasakule ja treppidest alla jne. Lihtsalt et kõik need ruumid olid nüüd omandanud uhke sisustuse. Nagu keegi oleks vahepeal mu unenäo valmis meisterdanud..

2010-12-08T12:52:00.004+02:00

Jõuluteemaline kettkiri

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Ei meeldi. See tundub liiga kohustusliku pühana, et seda nautida.

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
:) Kellega, jääb minu teada. Natuke tahaks küll aasta lõpuks ära maale sõita. Vaikuses ja rahus olla päevi ja tegeleda ainult argimuredega nagu toa soojaks kütmine ja söögi valmistamine. Tõenäoliselt aga ei jää selle sõidu jaoks piisavalt aega ja ega ma päris üksi minna ei tahakski.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Minu esimene konkreetne jõuluteemaline mäletsus on see kui ma olin u 4 või 5 ja ma kuulsin jõuluõhtul vanaema ja naabrinaise juttu pealt ning sain aru, et jõuluvana on keegi naabrimees. Nemad arvasid muidugi et ma olin üksi teises toas rahulikult mänginud kogu aja ja siis nad tulid mõne aja pärast ka tuppa hakates "ei tea kas jõuluvana ka varsti tuleb" juttu ajama. No ma läksin selle peale ikka natuke kurjaks ja ütlesin et ma ju kuulsin pealt et jõuluvana on naabrionu. Vanaema ehmatas selle peale väga ära et oi ta on nüüd jõulurõõmu lapsel ära rikkunud ja ütles et ma peaks veel ikka paar aastat vähemalt jõuluvanasse uskuma. Ja siis ma uskusingi!:D Nii paar aastat veel blokkisin oma peas teadmise et jõuluvana on tegelt keegi tuttav onu kuni mõned aastad hiljem tundus et nüüd võib küll selle jama ära lõpetada:P

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
No mis neid onusid ikka karta onju:P

5. Parim jõulumälestus?
Raske küsimus. Ei ole.

6. Lemmik jõulutoitude seast?
Mm, hea söök on ikka hea:) Verivorste ja liha ja peekonit ja ahjukartuleid söön heameelega:)

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ei taha veel selle peale mõelda. Viimastel aastatel olen alati pärast jõule omale lubanud et sõidan järgmisel aastal selleks ajaks Eestist ära aga kuidagi ei ole see siiani õnnestunud.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Jõululõuna vanemate juures ehk.

9. Sinu jõulukingisoov?
Ei oska öelda. Neid asju mida tahaks ei saa osta.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Mida rohkem ma mõtlen kogu selle jõuluasja peale, seda rohkem on mul tunne et ma olen kõik mälestused sellega seoses ära blokkinud :D:P
Flight of the Conchordsi DVD võib küll ära nimetada:)

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kõik peaksid saama kinke. Lihtsalt peaasi et mitte suvalisi.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Ärge minge lolliks selle ülemaailmse pühadehullusega. Inimesed on palju olulisemad kui asjad:)

LISAKÜSIMUS 13. Mis on sinu jaoks õige pühadefilm?
Sel aastal on minu jaoks pühadefilm uus Narnia. Kui ma nii mõneteistaastane olin, siis ma sain kooli raamatukogust inglisekeelsed Narnia raamatud kätte ja neelasin neid nii mis jaksasin. Ega päris kõigest aru ei saanud aga no piisavalt ikka. Seetõttu olen nüüd nende Narnia lugude kinolinale tuleku üle väga õnnelik. Ja juba leppisin väikevenna ja ühe tema sõbraga kokku, et lähme üks päev koos kinno Narniat vaatama!:)

Ahjaa. Mina sain selle kirja Zarviku käest.. edasi saadan Garfile ja Iirisele ja Annile ja ühele suletud blogile ka :)

seosetu sõnavulin

2010-10-20T23:16:00.005+02:00

Viimastel päevadel olen igapäevaselt pidanud tunnistama oma rumalust. Õnneks ei heiduta see mind asju edasi tegemast ning selles osas võin end kiita, et olen piisavalt tugevaks saanud, et minu pisikesed prohmakad edasipürgimast ei sega. Muidugi olen ka lõppematult tänulik kõigile sõpradele, kes mind ära kuulanud on. Praegu on nagu omamoodi sünteesiaeg ja see tähendab, et tahaks ka palju asju lihtsalt välja rääkida ja arutada, et neist paremini aru saada.
Olen viimaste kuude jooksul ootamatult palju muutunud. Ise ei saagi praegu päris täpselt aru, mis loom ma nüüd olen, aga mulle tundub, et ma olen muutunud asjatamiste osas rahulikumaks ja suhetes teistega veidi egoistlikumaks. Ja kindlasti ka enesekindlamaks.. mul on selles osas veel veidi tööd teha aga ma olen ka ikka päris pika maa ära tulnud. Olen endale taaskord tõestanud et inimene on võimeline muutusteks endas, millesse ta ise alguses ehk ei usugi.
Ja vähemalt üks õppetund seisab veel ees. Kärsitus on üks mu nõrgemaid kohti. Proovin nüüd ka selle teemaga tegeleda. Raske on lihtsalt koguaeg meeles pidada, et kõik juhtub siis kui ta juhtuma peab ja maailm mängib oma malemängu, milles minu läbematus võib asjade sobivas suunas liikumist ainult pikemaks venitada.

Vahelduseks oli jälle hea oma mõttesoga siia kirja panna.

Kui palju paranoiat on tervislik?

2010-09-25T22:19:00.004+03:00

Lihtsalt selline küsimus suurele ringile.
Me arvame, et need mängureeglid mis meie enda peas kehtivad, kehtivad samamoodi ka teistele kuid tegelikult on meil igaühel ju oma arusaam sellest maailmast ja sellest kuidas siin hakkama peaks saama. Siit tuleb ka küsimus: kui palju paranoiat on tervislik? Nii selleks, et mitte kõiki "valesid/ebamäärasusi/call it whatever you want" tõe pähe võtta kui selleks, et ümbritsevas maailmas siiski edasi toimida. Ja millisel hetkel ületatakse piir...
ühe valge vale juures?
sadade igapäevaste valgete valede juures?
komplekside juures, mis on nii juurdunud, et midagi enam valesti ei tundugi?

Ja miks üldse keegi arvab, et see kõik välja ei tule?
Või et keegi ei hooli?

2010-07-12T13:12:00.002+03:00

Taasavastasin et ma olen kunagi sellise luuletuse kirjutanud. Mõtsin siia üles panna, et vähemalt omal oleks koht kust vanaduspõlves nooruselollusi vaadata :P

***

Kohtasin naist, kellel nimeks arm,
hell oli ta, hea mu vastu.
Tegin südame kõvaks ja olin karm -
jooksin nii, nagu oleks mind lastud.

Kohtasin meest, kellel nimeks arm,
ütles, on minu, ja haaras mind kaissu.
Mind kohutas kindlus ja ärritas šarm
ja ma jooksin, nagu oleks mind lastud.

Kohtasin last, kellel nimeks arm,
palus abi ta minult et tõusta.
Kuid tüütas ta kisa ja väsitas lärm
ja ma läksin kui nägin ta lõusta.

Nüüd istun ja unistan metsas üksi
ja kuulen kuis tantsivad koos,
need armsad, kes kunagi palusid,
et end neile ma ohvriks tooks.

2010-07-10T20:37:00.002+03:00

Kui inimest üldse kellelgi vaja on, siis ennekõike on mehel vaja naist, voodis. Alles pärast seda võib hakata teisi võimalusi kaaluma.
- ei ole iial teada, kui kauaks mehel naist vaja läheb, ja risk on siin ühine. Mees ei tea seda isegi. Mis nõudmisi võib tema vastu olla, kui ta viie või kahekümne öö pärast närvilisena veendub, et ta on naisest küllastunud? Ega see temalegi ei meeldi. Aga siiski on väga tähtis viis, kuidas ta seda ütleb. Mõned ei suuda oma rahulolematust varjata. Ja see on halb. Peab oskama käituda olukorras, milles keegi süüdi ei ole. Sel hetkel, kui kaob ihaldus, tuleb osata näole manada tänunaeratus või välja mõelda mõni tundmuste konflikt. Hädakorral aitavad ka mälestused. Minu meelest on see väga tähtis. Loodus on brutaalne, seda ei mõista ainult väga rumalad naised. Aga peale tarviduste on inimesele veel võimed, ja need kohustavad teda vastavalt käituma. Igas inimeses peitub piisake kunstnikuverd, ja meil ei ole mingit õigust üheski olukorras käituda nagu loodus: äkitselt külmuda või äkitselt auruda. Minu arvates ütlemised, nagu "tema armastus jahtus"või "teda valdas raev", pole kuigi kohased. Inimene peab kõrgemal seisma kui loodus, millelt me - mis parata - vähe nõuame.

"Kuidas olla armastatud" 1956
Kazimierz Brandys

2010-06-27T13:04:00.002+03:00

Jumaldan maailma kõige kiirematel aegadel lollide quiz'ide tegemist. Thanks to Annie seekord :P

I've Done 73 of the 120 stupidest things.

Level 1
(x) Smoked A Cigarette
( ) Smoked A Cigar
(x) Kissed A Member Of The Same Sex

SO FAR: 2

Level 2
(x) Are / Been In Love
(x) Dumped someone
( ) Been Fired
(x) Been In A First Fight

SO FAR: 5

Level 3
(x) Had A Crush On An Older Person
(x) Skipped Class
(x) Slept With A Co-worker
(x) Seen Someone / Something Die

SO FAR: 9

Level 4
( ) Had / Have A Crush On One Of Your deviantart / sheezyart Friends
(x) Been To Paris
(x) Been To Spain
(x) Been On A Plane
(x) Thrown Up From Drinking

SO FAR: 13

Level 5
(x) Eaten Sushi
( ) Been Snowboarding
(x) Met Someone Through Internet
(x) Been in a Mosh Pit

SO FAR: 16

Level 6
( ) Been In An Abusive Relationship
(x) Taken Pain Killers
(x) Liked/loved Someone Who You Cant Have
(x) Laid On Your Back And Watched Cloud Shapes Go By
(x) Made A Snow Angel

SO FAR: 20

Level 7
(x) Had A Tea Party
(x) Flown A Kite
( ) Built A Sand Castle
( ) Gone mudding
(x) Played Dress Up

SO FAR: 23

Level 8
(x) Jumped Into A Pile Of Leaves
(x) Gone Sledging
(x) Cheated While Playing A Game
(x) Been Lonely
( ) Fallen Asleep At Work / School

SO far: 27

Level 10
(x) Watched The Sun Set
(x) Felt An Earthquake
( ) Killed A Snake

SO FAR: 29

Level 11
(x) Been Tickled
(x) Been Robbed / Vandalized
( ) Been cheated on
(x) Been Misunderstood

SO FAR: 32

Level 12
(x) Won A Contest
( ) Been Suspended From School
( ) Had Detention
(x) Been In A Car / Motorcycle Accident

SO FAR: 34

Level 13
(x) Had / Have Braces
( ) Eaten a whole pint of ice cream in one night
( ) Danced in the moonlight

SO FAR : 35

Level 14
(x) Hated The Way You Look
( ) Witnessed A Crime
( ) Pole Danced
(x) Questioned Your Heart
( ) Been obsessed with post-it-notes

SO FAR: 37

Level 15
(x) Squished Barefoot Through The Mud
( ) Been To The Opposite Side Of The World
( ) Swam in the ocean
( ) Felt like you were dying

SO FAR: 38

Level 16
(x) Cried to sleep
( ) Played Cops And Robbers
(x) Recently Colored With Crayons / Colored Pencils / Markers
(x) Sang Karaoke
( ) Paid For A Meal With Only Coins

SO FAR: 41

Level 17
(x) Done Something You Told Yourself You Wouldn't
(x) Made Prank Phone Calls
( ) Laughed Until Some Kind Of Beverage Came Out Of Your Nose
( ) Kissed In The Rain

SO FAR: 43

Level 18
(x) Written A Letter To Santa Claus
( ) Watched The Sun Set/ sun rise With Someone You Care/Cared About
(x) Blown Bubbles
(x) Made A Bonfire On The Beach Or Anywhere

SO FAR: 46

Level 19
(x) Crashed A Party
( ) Have Traveled More Than 5 Days With A Car Full Of People
(x) Gone Rollerskating / Blading
(x) Had A Wish Come True
( ) Been Humped By A Monkey

SO FAR: 49

Level 20
(x) Worn Pearls
( ) Jumped Off A Bridge
( ) Screamed "Penis" or "Vagina"
( ) Swam With Dolphins

SO FAR: 50

Level 22
( ) Got Your Tongue Stuck To A Pole/Freezer/ice Cube
( ) Kicked A Fish
(x) Worn The Opposite Sex's Clothes
( ) Sat On A Roof Top

SO FAR: 51

Level 23
(x) Screamed At The Top Of Your Lungs
( ) Done / Attempted A One-Handed Cartwheel
( ) Talked On The Phone For More Than 6 Hours
(x) Recently stayed Up for a while talking to someone you care about

SO FAR: 53

Level 24
(x) Picked And Ate An Apple Right Off The Tree
(x) Climbed A Tree
( ) Had/Been In A Tree House
(x) Been scared To Watch Scary Movies Alone

SO FAR: 56

Level 25
(x) Believed In Ghosts
( ) Have had More Then 30 Pairs Of Shoes (kesse neid ikka loeb aga ma arvan et vist veel jääb napilt alla:P)
( ) Gone Streaking
( ) Visited Jail

SO FAR: 57

Level 26
(x) Played Chicken
( ) Been Pushed into a pool with all your clothes on (kas meri kõlbab ka?)
(x) Been Told You're Hot By A Complete Stranger
(x) Broken A Bone
(x) Been Easily Amused

SO FAR: 61

Level 27

( ) Caught A Fish Then Ate It Later
(x) Made A Porn Video/got asked to make one
( ) Caught A Butterfly
(x) Laughed So Hard You Cried
(x) Cried So Hard You Laughed

SO FAR: 64

Level 28
( ) Mooned/Flashed Someone
( ) Had Someone Moon/Flash You
(x) Cheated On A Test
(x) Forgotten Someone's Name
( ) French Braided Someone’s Hair
(x) Gone Skinny Dipping
( ) Been Kicked Out Of Your House

SO FAR: 67

Level 29
( ) Rode A Roller Coaster
(x) Went Scuba-Diving/Snorkeling
(x) Had A Cavity
( ) Black-Mailed Someone
( ) Been Black Mailed

SO FAR: 69

Level 31
(x) Been Used
(x) Fell Going Up The Stairs
( ) Licked A Cat
(x) Bitten Someone
(x) Licked Someone

SO FAR: 73

Level 32
( ) Been shot at/or at gunpoint
( ) Had sex in the rain
( ) Flattened someones tires
( ) Rode in a car/truck until the gas light came on
( ) Got five dollars or less worth of gas

fresh

2010-06-27T04:58:00.002+03:00

Viimasel ajal leian igalt poolt uusi mõtteid ja hindan inimesi enda ümber ringi. Nagu oleks avatud uksest läbi astunud ja vaatan nüüd maailma teise vaatenurga alt. Ilgelt vabastav aga samas ka põnev. Soovitan soojalt teilegi. Ja vigade tegemine ja selle tunnistamine ja uuesti proovimine on jätkuvalt okei. Nagu ka ümber mõtlemine.
http://stuffnoonetoldme.blogspot.com/2010/06/11.html

Kui jumal masinast midagi muud ei plaani, siis tuleval nädalal kirjutan vahepeal tehtust täpsemalt:)

Kui juhuslik on juhus?

2010-05-20T10:36:00.002+03:00

Sõna "juhus" on võrdlemisi hiline ja vanades keeltes ei esinenud see meile tuttavas tähenduses. See loodi 14. sajandil kunstliku sõnana, andmaks nime ettearvamatule. Enne nähti selles enesestmõistetavat Jumala tegutsemist, mis erinevalt inimlikust ettearvatavast tegevusest oli alati ettearvamatu. "Juhus" polnud algselt mitte alavääristav mõiste, see sai oma halva kuulsuse alles 17. sajandil, valgustuse ajastul, mil paljud vanad arusaamad ja mõttemudelid kuulutati eksituseks ja rumaluseks. Sellest peale oli juhus ettearvamatu segaja ja põlgust vääriv erand mingist reeglist. Alles viimastel aastakümnetel on inimesed uuesti hakanud tegelema juhuse fenomeniga ja on märganud selles midagi tähenduslikku.

Lõik Hajo Banzhafi raamatust "Taro kompass"

Hiired tuules

2010-05-16T10:35:00.004+03:00

Siuke värk siis. Praegu on jalad nii valusad nagu oleks kolm päeva midagi muud teinud kui lihtsalt mööda linna ringi kakerdanud. Tagasi vaadates on aga väga tore aeg olnud.
Eile käisin kuulamas Kunstiministeeriumi ettekandeid. Või noh olgem ausad, kuulasin esimest ja viimast ettekannet. Esimest seetõttu et rääkis M.Tamm ja tema jutte on ikka huvitav kuulata ning ma olin juba eelmisest päevast harjunud kella 12neks tema pärast kuhugi jooksma. Viimasena toimus aga ümarlaud loomeliitude teemal, mis oli samuti põnev, sest kuigi ma olen nüüd sisulisemate kunsti/kultuuriteemadega tegelenud viimasel ajal, ei ole need absoluutselt puutumatud praktilistest tingimustest. Pealegi rääkis G.Raudsep näitlejateliidu toimimisest ja selgus et see on väga asjalik üksus. Mõned kohe jõuavad kõike teha.
Ettekannete vahepeal aga ajasime Timoga maailmakõiksuse teemadel juttu ja jalutasime mööda vanalinna, avastades kõiki üritusi mis seal eile toimusid. Sest neid oli tõesti palju. Ja siis jalutasime minu juurde ja läksime sealt Telliskivisse, minul käeotsas ämber ja sealt välja ulatumas pikk mopi vars. Timo aitas mul punkri põranda puhtaks teha ja selle eest talle jätkuvalt suured tänud. Mõlemad meenutasime antud toimingu juures küll, et tegelikult peaks ju oma kodu ka koristama aga noh... Viimase aja üks konstanteeringutest ongi see, et inimesed panevad millegipärast asjade peale, mis neile ehk vähem tagasi annavad, palju rohkem jõudu ja aega kui nende asjade peale, millest tegelikult võiks midagi saada. Olgu selleks siis suvaline vabatahtlik töö (mis on küll tihtipeale kasulik aga mitte perspektiivikas) või ka tasustatav töö (mis aga kurnab ja võtab aega rohkem kui raha või teadmisi juurde annab). Arenguvõimalustega tegemisi peetakse aga miskipärast tihti teisejärguliseks. Või võib-olla ongi asi selles, et piiritletud töid on lihtsam ära teha kui neid asju millel piiri ees näha ei ole...
Ja nii ta läkski. Õhtul ajasin veel Riina ja Kaisaga juttu Varblasel ja siis ma koju kokkama ära vajusingi.
Suurematest vahepeal tehtud asjadest ei saa märkimata jätta "Ühtse Eesti Suurkogu". See oli täiesti uskumatu!:) Ja tohutult tore :) Ja muidu on pidevas joones tegeletud artiklite kirjutamise, kooli ja improga. Viimased kaks on peagi oma kulminatsiooni saavutamas, sest sess on ukse ees ja esimene oma sõpradele mõeldud improetendus toimub juba vähem kui nädala pärast. Siiralt - see mis seal juhtuma hakkab on mulle endalegi ilmselt üllatus. Aga ma loodan et positiivne ja kerge ootusärevus on juba sees, et tahaks näha mis sellest siis saab. Ja viimasel ajal on mõte lahti läinud ka selle teemal, et mis sellest edasi saada võiks. Aga õnneks ei sõltu see ainult minust. Though... ma juba sügisel kommenteerisin Riinale teatrite loomise kohta et on ju ütlus et "esimene tee vaenlasele, teine tee sõbrale, kolmas endale"...
Ja lõpetuseks üks laul mille ühte repliiki täna öösel kell neli üks kajakas mu akna taga korduvalt laulis :) Gorillaz - Feel Good Inc

Ta oli näinud mehi

2010-04-14T11:34:00.003+02:00

Ta oli näinud mehi jube tarku, jube tahkeid,
oli näinud mehi puritaanlikke ja lahkeid,
silmakirjalikke, kuid ka äärmuseni siiraid,
jube tuimi, jube kiivaid, jalust nõrguks viivaid.

Ta oli näinud mehi, patenteerituid ja vabu,
salatuid ja hüljatuid ja jumalusi nagu,
välismaiseid, külasopseid, harituid ja peatuid,
oli näinud täiseid juukseid, kuid ka väga seatuid.

Oli näinud mehi, tõesti oli.

Mõni mees küll tahtis ainult üht ja väga kohe,
teine oli selles suhtes haruldaselt rohe,
intellektuaalselt püüdis talle läheneda,
filosoofia tarkustega ahvatledes teda.

Kes saaks veel öelda, et ta polnud näinud mehi?

Mõnikord ta hulluks ajas sedasorti tuus
algul kellel armuvanne, hiljem vale suus.
Teinekord ta kodulävel kilas verd ja higi
kelleltki, kes tahtis, kuid ei saanud talle ligi.

Ta oli tundnud mehi:

seiklevat itaallast,
põlevat pianisti,
absoluutset maalast,
tüütut urbanisti,
tuntud dramaturgi,
põrund gümnasisti,
tundmatut kirurgi,
vaimukat sofisti.

Oli tundnud noort ja vana, säravat ja pundund.
Oli tundnud meest, ta oli mehi tundnud.

Aga ikka - naera, vannu - keegi ei saanud täppi.
Aga ikka jätsid kõik ta nukrusse ja häppi.
Aga ikka tundis ta, et midagi ei passi.
Ta valis kassi.

Süüdista või mõista teda - midagi ei aita.
Oma mehe karvast pead või karvast kassi paita.

Ta oli tundnud,
oli tundnud,
oli tundnud meest.

Ta oli näinud meest ja oli näinud kassi,
kuid ta valis viimase, sest midagi läks sassi.

Ta valis kassi.

--
Ingel Undusk

püstolreporter raporteerib

2010-04-08T21:44:00.003+02:00

Avastasin ka Üliõpilaslehte tehtud artiklid netist. Siinkohal tervitaksin ja tänaksin meie toimetajat tema kannatlikkuse ja pealkirjastamisoskuse eest:)
http://www.eyl.ee/public/files/Erileht2.pdf (viimane lehekülg)
http://www.yliopilasleht.ee/7061
http://www.yliopilasleht.ee/7059

Jah ma olen nüüd üliõpilasesinduste valimiste ekspert - ask anything you like :P

spämm

2010-04-05T12:26:00.004+02:00

Mul on üks postitus, mis satub koguaeg spämmirobotite kommentaaride rahe alla. See on tegelikult juba üsna vana postitus aga ainuke, mille juurest ma koguaeg jama kustutan. Tegu on sellise sissekandega... huvitav kas see on miskipoolest sümboolne :P
http://reitsel.blogspot.com/2008/10/ei-mina-ei-saa-aru-kuidas-need.html

maailma avastades

2010-04-01T15:58:00.003+02:00

Kuna ma siia kirjutada ei jõua, siis kirjutan mujale.
Ükspäev oli nii, et alustasin hommikut pärsia keele loenguga ja lõpetasin õhtu sushi-koolitusega. Mõlemad olid äärmiselt põnevad. Sushit olen nüüd ühe korra päris ise ka proovinud teha ja ilmselt teen veel... see sõltuvus ei kao kuhugi ja koduste vahenditega saab seda tõesti palju ja palju odavamalt teha:) Lisaks õppisin ära jaapani omletitegemise, mis mulle ka täitsa mingil määral vastuvõetav on (olgu et ma tavaliselt omletitooteid ei söö).
Pärsia keele kohta sain ka palju targemaks ja pool tarkusest jäi kahjuks artiklist välja, sest ajaleheruum on piiratud. See mis sisse sai on aga loetav siit: http://www.tlu.ee/?LangID=4&CatID=825&ArtID=7689&action=article

eestlusest

2010-03-29T08:33:00.004+02:00

Käisin eile Eesti Filmi Päevade avatseremoonial ja ühest seal kuuldud kõnest tekkis mõttelend selle kohta, et eestlased ei ole ikka suurt millegi omatehtuga rahul kui see just maailmaklassi ei kuulu. Üldiselt me oleme üks vigisev rahvas aga on mõned asjad millega me konsensuslikult rahul oleme (suusatamine näiteks). Sinna klassi on võimalik liigitada asju ainult siis kui nad maailmatasemele või Guinessi rekordite raamatusse mahuvad (või kui meie kuulume 5 Euroopa rikkaima riigi hulka:P). Täiesti okei suhtumine muidugi 1.4 miljonilise rahva poolt :P (Mõelge võrdluseks suuremate riikide peale, mis jummala rahumeeli ajavad oma igapäevaasju ja üldse kuhugi edetabelitesse kuulumist nii oluliseks ei pea... eriti veel siis kui püha müristus, tegemist peaks olema negatiivse sisuga tabeliga.)
Ja sealt edasi lendas mõte raamatust "Söö, palveta, armasta" meenunud teema peale, kus igale linnale anti iseloomustav sõna. Et Tallinna sõna oleks vist "nõudlikkus". See kui palju me endalt nõuame on tihtipeale üle mõistuse aga see kui palju me teistelt nõuame ületab ka ikka mõned päris kauged piirid. Et tuleb ju ikka pealinna nimi välja kanda ja teistest ikka nina kuidagi kõrgemale ajada. Väiksemates linnades saab nagu rahulikumalt ka läbi..

Sai nüüd üks vigisev postitus kah vahelduseks :D:P

Naljakas aga täna hommikul...

2010-03-16T07:08:00.005+02:00

... tuli peale suur Tartu igatsus. Ilmselt olen viimasel ajal piisavalt kadestanud Kaarinat tema rõõmsa ja eluterve suhtumise pärast (see tallinlaste asjalikkus ja konstruktiivsus ja kiirus ja üles-pushitud ülbus, et end tähtsamaks teha ei saa ikka midagi lihtsa südamlikkuse vastu) ja lugenud tuttavate blogisid ja veel natuke ringi sahminud, nii et täna ta siis jõudis kohale. Mõtlesin et huvitav, kas oleks kuidagi võimalik teha nii, et minu kodu oleks väike Tartu pesa keset suurt Tallinnat. Teisalt... eks see ole ainult minus kinni.. ja mina ilmselt Tartu-mentaliteediga Tallinnas hakkama ei saaks.
Kui nüüd veel saaks kõik mälu ära kaotada, siis võiks isegi mõneks ajaks sinna kolida. Või lihtsalt peaks paar aastat eemale hoidma, et kõik kaunisse nostalgiavaimu ära vajuks..

mõttelageduses sündinud sõnadevoog

2010-03-05T17:24:00.003+02:00

Täna jooksin kokku. Braindead. Tubli annus magamatust segatuna korraliku külmetuse, hulga vastutusest tuleneva stressi ja perfektsionismiga tegid oma töö. Noh ja sinna vahele jäävad toimetused, millest ma esialgu kuidagi loobuda ei tahtnud. Kuna ma haiguse ajal üritasin edasi toimetada nagu midagi poleks juhtunud, lõppes asi sellega et täna öösel (juba peaaegu tervena) avastasin, et mõistus on streiki alustanud ega kavatsegi loetud tähemärkidele enam mingit suuremat tähendust luua. Kui ise ei oska endale puhkust võtta, siis teeb seda varem või hiljem keha sinu eest. Nii sai üks kooliasi tulevikku lükatud ja viimaste ponnistustega artikkel ära lõpetatud. Selline hõljun õhus tunne on kergelt ja tahaks pehmete heledate seintega ruumis olla, millel mälu ega tulevikku pole.

Põnev on see, et minust on vahepeal mingitel segastel asjaoludel väikestviisi ajakirjanik saanud. Esialgu kutsus kursaõde TLÜ ajalehte, kuhu ma olin ka heal meelel nõus tegema lugu Viljandi Tudengiteatrite päevadest. Kuigi ma oma esimese kirjatööga ise päris rahule ei jäänud, palus toimetaja mult seejärel aga ka juba ühte teist analüüsivat artiklit Eesti Üliõpilaslehte, mis kajastaks üliõpilasesinduste valimiste raames sinna pürgivate kandidaatide motivatsioonikirju. Tänu sellele olen viimased ööd ja päevad veetnud TLÜ, TÜ ja TTÜ tudengite kirjatükkidega tutvudes ja omandanud hoopis uue arusaama nii ülikoolidest endist kui neisõppivatest tudengitest. Lisaks olen teinud kindla otsuse valima minna. Olgu sellega kuidas on, kui kumbki artikkel ka netti üles saab, siis saavad ka lingid siia:)

Tahaks veel tükk aega eimidagi teha aga täna on tegelikult üks tähtis päev ja nii tuleb vaikselt sünnipäevaleminekuks valmistuma hakata. Noh teate küll, õhtune meik ja nii... ega see pole naljaasi..
Tahaksin teiega jagada veel ühte toredat videot, mille hea Sven T-Teatri listi mõni päev tagasi postitas: http://www.youtube.com/watch?v=EjmtSkl53h4
Ja siis tahaksin ka siia panna kirja täna püstitunud küsimuse. Kui homme saaks maailm otsa, mis te siis täna ära teeks?

Good night and good luck.

Vastuvõtust ja reaktsioonist

2010-02-22T11:26:00.006+02:00

Jah, ma olen üliemotsionaalne ja võtan asju väga südamesse. Rohkem kui enamik inimesi mu ümber seda aimatagi oskab. Aga sellel on ka teine külg. Ma võtan nad südamesse, elan täiega läbi.. ja siis on nad läbi elatud.. Halvad asjad ununevad ja head paigutuvad sahtlisse "ilusad mälestused". See kõik nõuab muidugi üsna korralikku energiavahetust koguaeg ja mis parata, seetõttu on need emotsioonid ka kiirelt vahelduvad... ühte tüüpi emotsiooni ei jaksa ju väga pikalt tugevalt toota (kuigi sellele on ka vastupidiseid näiteid perioodidest kus ma olen kuude kaupa olnud üliõnnelik või masenduses) aga üldiselt kõik möödub ja uusi juhtumusi tuleb peale sellise hooga, et vanadest ei jaksagi kinni hoida.

Teine teema, mis mind viimasel ajal saatnud on, on suhtlemisjulguse probleemid. Ja noh, nähtavalt ei puuduta see mitte ainult mind. Küsimus on julguses võtta initsiatiivi ja vastutust suhtlemises väljaspool tavapäraseid piire. Olgu tegu siis kahe võõrama inimesega, kes tahaksid omavahel tuttavamaks saada aga ei oska millestki juttu alustada või kahe hea sõbraga, kes pole teineteist ammu näinud ja on unustanud kuidas tere öelda või hoopis kahe koos elava inimesega, kes on kinni jooksnud rutiinsesse suhtlusesse, mis enam kummalegi midagi ei anna. Kõigis neis olukordades saavad inimesed aru et miskit on valesti.. ja kardavad siiski midagi ette võtta mõeldes, et olukord võib veel hullemaks minna (lõppedes oma ego haiget saamisega). Teoreetiliselt on see võimalik aga tegelikkuses on siiski iga kinnijooksnud olukorras tehtud liigutus mis annab infot juurde, samm tulevaste suuremate muutuste poole, mis võivad inimest viia juba helgema tuleviku poole. Küsimus on ainult vajadustes, tahtmises, mugavuses ja... julguses.

Samas, vaadates loodust ja lõppematut talve me ümber.. ehk ongi praegu nii õige ja see kinnijooksmisaeg on vajalik... et koos kevade tulekuga siis jälle lahti joosta.. :)

Misvärkon?

2010-02-06T10:37:00.004+02:00

Otsustasin luua teise blogi. Mitte et ma käesolevat ülemäära tihti täidaks, aga tekkis vajadus kuidagi eristada ja mitte ühte postitusse kokku pressida isikliku elu juhtumusi ja vahepeal saadud kultuurielamusi. Nii tekkiski "riiul täis elamusi". Eelistan seal jagada isiklikku arvamust (elamust) sündmuste sisukokkuvõtte asemel, nii et see saab olema üsna subjektiivne ja võib-olla ka veidi arusaamatu neile, kes konkreetse asjaga kokku pole puutunud aga ma püüan jätta postitustesse ka selgitavaid linke. Esialgu plaanisin teha lugemispäevikut aga juba teine postitus näitas et ilmselt hakkavad sinna ka igasugu muud elamused kirja saama. Lugege ja kommenteerige kui soovite:)
Muidu tegemistest. Sess ja vabad nädalad said läbi. Kool on uuesti peal. Erinevalt esimesest poolaastast (kui mul polnud veel millestki suurt aimu ja ma lihtsalt punkte jahtisin) olen teiseks poolaastaks proovinud võtta aineid nii, et ma nendega ikka kindlasti hakkama saaks ja neid ka nautida jõuaks. Siiamaani tundub et ma olen oma valikuga ka päris hästi rahul. Ained on küll sisulisemad ja individuaalsemad kui esimese semestri sissejuhatavad massiloengud aga ehk saan hakkama. Ja no mis, ega mul tegelikult eelminegi poolaasta midagi halvasti ei läinud. Ma lihtsalt olen perfektsionist ja oleks kõike veeeel paremini tahtnud :P
Seoses paari vabama õhkkonnaga päevaga olen hakanud proovima endale ka üldiselt rohkem aega jätta. Tegemata asju a la etteõmblemata nööbid ja sorteerimata paberid on mu korteris juba paari aasta tagusest ajast. Mitte et see mind iga minut koormaks aga silma ees on ikka. Olen nüüd meelega mõningatest asjadest loobunud et teisi, iseendale olulisi asju ära teha. Nagu ütleb juba üks vana hea vana-hiina vanasõna: kui inimese kodu on korras, on ka ta sisemine mõtlemine selgem. Ja ammu mõeldud asjade lõpuks ära tegemine toob ka hea tuju. Et on tehtud!:)
Isiklikus plaanis rokib emotsionaalne labiilsus sajaga. Mitte ainult teistega suheldes aga ka iseendas. Kallid sõbrad, ärge pahandage kui ma teiega lähemas tulevikus ei jõua kokku saada. See on mõnikord kõigile nii parem. Aga on ka ilusaid hetki - öiseid autosõite tundmatusse ja mõjusaid konsaelamusi ja muud. Eriti praegu tunnetan ma seda, et hea on siis kui "üldse ei pea". Sest kui tahad on hästi ja kui ei taha siis pole praegu vajagi. Ja kõik on praegu just nii, sest see peab nii olema, et jõuda ühte järgmisesse kohta, millest me veel midagi ei tea... ;)

väike kokkuvõte vahepeal toimunud olulisematest asjadest

2010-01-14T15:08:00.007+02:00

Taimed on toredad, sest nad ei anna alla. Kui kusagil leidub piisake vett ja killuke päikest on nad ikka nõus proovima edasi kasvada, olgu et mõni osake neist juba kuivanud või surnud tundub olevat. Ja kui nad täiesti välja surevad.. siis polnud neil tõesti enam mingit muud võimalust. Inimestega on veidi teine lugu. Inimesed, eriti eesti keeles, kas viitsivad või ei viitsi. Väljakutse ja allaandmine võivad tunduda igapäevaste toimetuste kohta liiga suursugused sõnad aga sellegipoolest puutume me nende sisuga koguaeg kokku, seda teadvustamata.

Palju vett on merre voolanud viimasest isiklikust kirjest ja palju asju on juhtunud. Inimesed aga ei ole väga palju muutunud, armastavad ja kaklevad ikka samade asjade pärast mõistmata, et asi on rohkem neis endis kui teistes. Selleks et aga asjadest aru saada tuleb kuulata. Mitte eeldada ega üldistada vaid kuulata. Ennast ja teisi. Siis saavad kõik asjad selgemaks:)

Mina näiteks tulin juba paar kuud tagasi Cabaret'st ära, mõistes et kuigi mulle nende poiste tegemisi aidata meeldis, oli sealsete eesootavate projektide hulk ja maht minu jaoks praegu natuke liiga suur suutäis. Ringi liikuvad kuulujutud nagu ma oleks sealset tööd teinud ja sealt ka lahkunud raha pärast on alusetud, sest meie viimasel kokkusaamisel sai räägitud mitme kandi pealt et see ei tohiks probleem olla. Samas, polnud mul ka mingeid pretensioone rahale, mis nad Tallinna linnalt said, mis oli mulle palgaks kirjutet. Jätkuvalt loodan siiralt, et neil läheb hästi ja nad pikka viha ei pea.

Jõulu- ja aastavahetusaeg oli depressiivne nagu ikka. Seekord küll natuke hullemini kui muidu aga täna võin öelda, et ka sellest sai välja tuldud. Ma ei tea mis värk sellega on aga lihtsalt iga aasta lõpuks saab kogu tolerantsihulk otsa ja muidugi on just neil aegadel seda tolerantsi ka kõige rohkem tarvis. Ja kõigil on kiire ja kellelgi ei ole aega aidata seda ka koguda. Noh mis, iga inimene ongi iseseisvalt eksisteeriv indiviid ja keegi ei peagi aitama mul elus püsida.. aga aeg-ajalt tekivad mingid stereotüüpsed rumalad ootused lähikondsete vastu.. ja enamasti asjad ei lähe nii nagu neid peas fantaseeritakse:P Tahan tagantjärele tänada kõiki neid häid sõpru, kes mu ära kuulasid sel ajal ja mu vingumise ja hala ära kannatasid. See et vaimne deprekas ka füüsisele suht korraliku põntsu pani näitab et ju mul siis ikka väga oli vaja seda valu ka välja rääkida et parem hakkaks. Ja ma luban end edaspidi paremini hoida, et selliseid asju enam üldse ei juhtuks. Lisatulemusena väljendasin end ka mitmele kallile inimesele sel ajal ootamatult otsekoheselt. Ilmselt oleks saanud neid asju paremini öelda aga võib-olla oleks viisakus ka mõtte järjekordselt looritanud. Ma ei oska sellele kõigele anda muud hinnangut, kui et tulevik näitab. Natuke on vähemasti mul omal kergem, et need asjad on saanud välja öeldud. Ja nagu kogemus näitab, siis negatiivses olukorras tasub teha ükspuha mis liigutus, et asjad liikuma hakkaks. Kui ka esmane tulemus on veel hullem, siis on see ikkagi areng ja selle tulemusena omakorda võivad asjad edaspidi positiivsemasse liini liikuma hakata. Ja noh, eelkõige olen kogu selles jamas süüdi siiski mina, et ma end juba ammu pole suutnud piisavalt valjuhäälselt väljendada.

Noh ja praegu on käimas sess. Siiamaani on olnud nii, et iga uut ametit õppides või uuel töökohal olles õnnestub mul kõigepealt ära teha kõikvõimalikud vead ja seejärel kui ma need kõik juba ära olen teinud hakkab töö edasi väga sujuvalt minema. Lihtsalt alguses tuleb topeltpingutada ja viltu minemistest hoolimata edasi rügada. Paistab et kooliga on praegu niisamuti. Suurt midagi nihu ei ole läinud veel aga väga palju on selle kõige jaoks ikka pidanud (aegajalt ka topelt) tööd tegema et kuidagigi liinis püsida. Tulevikuks jällegi hulk mõtteid milliseid vigu enam mitte korrata:P Samas olen ma jätkuvalt valitud erialaga rahul ja nõus sellele unetuid öid ohverdama:)

Suuremad asjad said välja öeldud - väiksemad on kas juba meelest läinud või ei vajagi blogitähelepanu. Pärast sessi luban jälle rohkem kirjutada :)

Nii tore..

2009-12-29T16:57:00.002+02:00

.. et ei pea enam ise midagi kirjutama. Ehk siis et olen viimasel ajal sarnastest asjadest aga teiste sõnadega mõelnud. Aga mulle need sõnad meeldivad ka:)
http://zaavu.blogspot.com/2009/12/kolme-katku-vahel.html

Samas võtavad ülaltoodud mõtted suures plaanis ka mu viimased kaks kuud kokku. Praegu olen lihtsalt natuke väss nende erinevate maailmade vahel laveerimisest aga eks ma ükspäev kirjutan lähemalt.

Õpihullu päevaraamat

2009-10-25T00:51:00.006+02:00

Eelmine postitus võis olla kergelt tingitud sellest, et ma polnud juba nädalapäevad enne selle kirjutamist suurt maganud, sest kool nõuab praegu suuremat pingutust. Teisalt jälle võttis magamatus mõned maskid ka minult endalt maha. Aga et tänapäeva maailmas maskivaba suhtlus on üsna võimatu (vähemasti meie laiuskraadil), siis elasin end vaid siia välja, mitte neile, kellele see postitus tegelikult pühendatud oli. Nagunii negatiivsed emotsioonid ei vii suurt kuhugi. Mõnikord on lõhkumine hea aga ma eelistan sellele eemale astumist kui võimalik on. Ja küll ma oma mõtted kunagi ka asjaosalistele viisakas vormis edastan, kui ma välja mõtlen, mismoodi neid väljendama peaks, et sellest ka reaalset kasu oleks. Aga "enough about excuses".
Viimane asjalik postitus oli jälle juba ammu aega tagasi. Vahepeal möödunud sündmustest meeldejäävamad:
* Birk Rohelennu raamatuesitlus ja 16DA. Perfonks oli täitsa nii (jah, ma olen perfektsionist ja alati saaks paremini aga arvestades tingimusi pole mõtet ka liialt end piitsutada:P) ja pidu oli kah tore. Üldiselt olime siiski meeldejäävad ja kuna Birk oli ka hiljuti oma uue raamatuga OPis, siis ma loodan, et tema raamatud lähevad nagu soojad pirukad:)
* Eha ärasaatmine. Ei saa jätta seda märkimata, olgu et järgneva teksti tähendust mõistavad vaid lähemad sõbrad ja sugulased. Tseremoonia oli kaunis ja kogu Viljandisoleku aja mõtlesin selle peale, et mina ei usu et ta nüüd kusagil ligipääsmatus kauguses on, pigem hoiab ta ikka omadel silma peal ja elab nende tegemistele kaasa. Ja olgu et kogu aja olid pisarad silma lähedal oli emotsioon tingitud pigem meeleliigutusest kui kurbusest. Aitäh. Ja selle loo eest ka:)
* Tänu massivõtetes osalemisele sain kutse "Püha Tõnu" linastusele. Mnjah. Suur Kunst. Film oli visuaalselt väga ilus oma võttepaikadega ja liigutav tänu karakterite ehtsusele. Poole filmi peal olin sellest väga haaratud kui avastasin kerge paralleeli "Eyes Wide Shut'iga". Aga siis oli veel teine pool filmi ees ja kokkuvõtteks mattis siiski suur hulk ängi selle vahepealse hea mulje. Teate ju küll, et üks pudel kvaliteetveini võib olla kustumatu nauding positiivses mõttes aga 5 pudelit võib juba olukorra drastiliselt vastaspoolsusesse lennutada. Samas oli mingis mõttes filmi kvaliteet ja tase ikka midagi teistsugust kui eesti filmis enamasti näha. Ah ma ei tea kah. Igatahes meeldis ta mulle rohkem kui Sügisball:P
* Meenus praegu eelmise teema lõpetuseks veel kunagi arendatud mõttelõng, et kõik teatritegijad teavad ju, et laval ei võlu mitte pikad pausid vaid eelkõige aktiivsus ja see, et publikule pidevalt uut mõtlemismaterjali pakutaks. Miks siis eesti filmitegijad arvavad et kinosaalis istuv publik sellest eelmisest rahvahulgast erineb. Mõlema kunsti eesmärk on luua piiratud ruumi uus reaalsus, mis püsib vaid piisava pingestatuse loomisel ja hoidmisel ning teatril oma vahetu kohalolekuga on siin ju filmi ees eelis. Ah ma ei tea kah. Tahaks selle Pangaröövi ka ära näha - rezissööriga olen ma ühel omapärasel hetkel eelmise PÖFFi ajal kohtunud aga ehk on tema filmikeeles midagi uut, mis värskust tooks. Viimane tore eesti osalusega film, mis mulle tõesti väga-väga hea mulje jättis oli "Vasha". Selliseid lihtsaid aga siiraid filme võiks hoopis suure kunsti asemel rohkem olla:)
* Viimasega seoses vaatasin just ühe teise ammu alla laetud aga siiani oma aega ootava lihtsa ja siira filmi ära:) Cashback - siis see täispikk film aastast 2006. Filmi huumor oli üllatavalt otsekohene ja muidugi ka lugu pani endale kaasa elama. "Once upon a time, I wanted to know what love was. Love is there if you want it to be. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it." Banaalne, jah ma tean aga tõi lõpuks ikkagi pisara silma. Neid kõige lihtsamaid asju ongi siin maailmas ju kõige raskem õppida. Ja tegu ei olnud üldse mingi puhta naistekaga, nii et julgen filmi soovitada küll:)
* Kool-kool-kool. Mulle meeldis kõige rohkem see eelmisel pühapäeval tehtud avapauk kui ma öö otsa kultuuriajaloo raamatuga tegelesin, siis paar pr. keele kodust tööd ära tegin ja seejärel otse kella kaheksasse prantsuse keelde marssisin. Kuhu mul ikka õnnestus täna trammirikkele hiljaks jääda (kangelaslik luhtumine!). Ja sealt edasi oli ikka mitmeid neid 22 tunniseid päevi, mida teineteisest eraldasid 6tunnised sissemagamisega ööd/hommikud. Vähemasti said need esseed nüüd esitet - tagasisidet ma veidi kardan aga noh, mis seal enam. Ja tuleval nädalal on veel 2 eksamit ees, nii et üks taoline nädal veel ja siis hakkab pöialde hoidmine et ehk esimese korraga ei õnnestunud kõik asjad nihu keerata. Aga ma arvan, et selle aja peale mu aju ongi juba nii väsinud et ainus mida ma liigutada jaksan on pöidlalihased:P Ja ärge saage must valesti aru - ma jätkuvalt naudin tohutult kõike seda mida ma omandama/lugema pean ja see kõik on nii huvitav ja ma ainult tahaks, et mul oleks aega seda rahulikumalt manustada, mitte suurte suutäite kaupa sisse lahmida ja seedimata jätta. Samas Muprhy ütleb, et ükspuha kui kaugel on deadline, tegeletakse sellega ikka viimasel hetkel ja ma kardan et tal on taaskord õigus :)
* Eile õhtul sai nauditud geniaalset isiklikku emotsionaalset kogemust. Pärast esseede äraviimist, läksin mäkist läbi põigates (Muide mäkki on viimasel ajal hulk väga toredaid ja isikliku suhtumisega teenindajaid sattunud. Täiesti kiiduväärt. Erinevalt muidugi sellest, et vaatamata minu korduvatele kõnedele, me neilt tootesponsorlustaotlusele vastust ei saanudki. Okei, see selleks.) ühesõnaga läksin Eve perfonksile appi. Tegu oli Toompeal asuva kunstihoone keldris toimuva Macbethi-teemalise esitlusega, mille raames paluti meil silmad nö. verega märgistet marlitega katta, panna pähe fooliumist kroon ja võtta ühte kätte põlev küünal ning teise võimalikult suur nuga. Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui meil paluti oma keldrisaalis tasa olla ja kustutati kogu valgus. Selles haudvaikuses/pimeduses, mil teiste ruumisolijate kohalolek muutus ühel hetkel juba küsitavaks, ei tekkinudki millegipärast hirmu (ruumil oleks tõesti nagu positiivne aura olnud) kuid ei saa öelda et fantaasia ka oma tööd poleks teinud. Teine pinev hetk oli siis, kui perfonksi lõpetama pidanud märguanne hilines, mis tõi meie situatsiooni ootamatu pingestatuse. Nö. külalised seismas ühegi selgituseta ruumis mida valgustavad vaid meie käes olevad küünlad ja meie oma torkevalmis nugadega. Ja midagi ei juhtu. Vot see paus pani alles mängu käima:) Pärast perfonksi kunstihoonest väljumine oli nagu teise maailma sattumine. Isegi ilma lumeta on õhtune Toompea nagu väike jõulu/muinasjutulinn, mis oma helgusega meid üsna üllatas. Ja nagu sellest üleminekust veel väheks jäi, astusin pärast seda korraks läbi Vene Õigeusu kirikust, kus parasjagu õhtune teenistus käimas oli. Jah see oli veel üks kapitaalselt teine aga mitte väiksema mõjujõuga maailm. Sealt tagasi õue astudes leidsin, et emotsionaalse limiidi krediit on kaugelt ületet ja läksin koju Kelgukoeri vaatama. (Kessee kurat teeb ühe krimiloo kolmeosaliseks ma ütlen! Maeivõinoh! Aga Võigemast oma "oi mis see punane nupp teeb" rolliga oli lihtsalt ülisobiv täiendus praegusele seltskonnale. Teisi degradeerimata:))

Nüüd mulle tundub, et blogimisega on uni jälle pealt aetud ja ma proovin pöörduda tagasi hr. Deeley inglise keelsete semiootikaselgituste juurde. Jah ma tean, et kell on pool neli ja homseks on ka suur hulk plaane aga.. "Let them be nine-lived and contradictory, curious enough to change, prepared to pay the cat price, which is to die and die again and again, each time with no less pain." Ja nii edasi ja tagasi.. Sisetunne on hea, olgu et emotsioone on palju. Tahaks loota et see kõik jõuab kunagi helgesse tulevikku, kuigi ma ei imestaks kui ma need šansid ka oma uudishimuga ära rikuks :P Hästi, ma ei korda end enam rohkem ja sukeldun tagasi semiotsi, muidu teisipäeval Lotu pahandab.
R:)

2009-10-23T03:33:00.004+02:00

Kas tohib, et ma vihkan ühe päeva jooksul kõiki mehi. (Jah, Sander jätkuvalt välja arvatud, see on iseenesestmõistetav.) Lihtsalt, ilma et ma peaks otsima vabandusi või õigustusi oma emotsioonide ja arvamuse väljendamiseks. Sest see pealiskaudsus ja enesekesksus ja hoolimatus ja... ma lihtsalt ei jaksa sellega lõputult tegeleda ja võtan järgnevad 24 h end sellest vabaks. Punkt. Kõik. Jah, täiskasvanud maailmas, me saame kõik aru et erinevates olukordades tuleb käituda vastavalt tingimustele ja olla viisakas jne., jne. ja üldse on meil mehed ju nõrgem sugupool keda tuleb hoida ja kelle eest hoolitseda ja kellele kõik andestada. Nad ju teavad seda kõike ja oskavad enda kasuks teadlikult või teadmatult seda ära kasutada. Aga võtaks nüüd korraks selle imekauni maski eest ja oleks ausad. Sest mõnikord poob naeratav viisakus viimasegi jõu edasi minna.

Meist kirjutatakse!:)

2009-10-10T13:43:00.002+02:00

Tänases EPLis artiklid Cabaret'st ;)
http://www.epl.ee/artikkel/479922
http://www.epl.ee/artikkel/479923

5-9.10

2009-10-10T10:49:00.006+02:00

Tehtud-tehtud-tehtud.

Huh!

Selle nädala maratoni moodustasid siis:
*üks ettekanne koolis. Iseloomustuseks siis et eimillestki millegi suure ja targa tegemine on alati keberniit. Õpetaja küll tagasisidet ei andnud aga ega ta tee seda nagunii, teised ütlesid et oli okeika - usaldan neid:P
*üks improtund. Liigutama asus üks väike kokku kutsutud kamp noori, kellel mõneldane improtamiskogemus juba olemas. Tänu sellele tundsin tundi ette valmistades suuremat vastutust aga asi läks täiesti imetabaselt hästi tööle. Rõõm oli vaadata ja ka teha!:) Äkki-äkki tõesti läheb asi käima ja grupp jääb kokku (hoian pöidlaid ja varbaid).
*Ettevalmistused Birk Rohelennu raamatuesitluse perfonksiks ja perfonks ise. Noh, oma pisikese elu jooksul olen ma ma juba ammu aru saanud, et selliste ürituste korraldamisel ei lähe asjad mitte kunagi nii nagu nad ideaalis võiks. Aga mul oli omamoodi heameel, et mulle äkitsi suurem vastutus selle šõu juures kaela langes (taustamuusikat kokku kombineerida ja inimesi otsida ja natuke ka lavaltoimuvat lavastada). Ja sellevõrra oli ka pingelangus ja rahuldus eile suurem:) Pealegi sai ka ise üle pika aja laval olla ja see oli üsna nauditav (olgu et asja korraldajana olid mu mõtted ehk natuke liialt selle peal et kõik hästi läheks ja natuke vähem selle peal et ma ise seal sensuaalne välja näeks - tüüüüüüpiline noh:P Sellepärast minust ei saagi kunagi staari - sad but true.) Kui keegi seda teksti loeb, kes ka kohal käis, siis kommentaarid on oodatud, et kuidas publiku sekka kah paistis?

Enihau. Eelnevate asjade ettevalmistamine ja läbiviimine võtsid enda alla enamiku mu nädalast. Lisaks veel hulk Cabaret-toimetusi jms. Samas suutis mind ühel õhtul teha rõõmsaks küllatulnud Sander, kes mulle Hiina toitu valmistas (ülim luksus, keegi valmistab su koduköögis maitsvaid eksootilisi toite) ja muidu oma reisust natuke rääkis. Vahepeal suutsin tänu kiirele tempole ja vähesele energiale ka kiire palaviku jälle läbi põdeda aga siis võtsin asju jälle natuke rahulikumaks ja praeguseks tundub tervis tagasi olevat.

Järgmine üritus kuhu ma teid kutsun, on Cabaret Rhizome'i uus etendus "Võmmid: Viimane partii", mille esietendus on juba tuleval reedel. Ma ei ole küll etendust veel näinud aga Cabaret asju ma miskipärast usaldan reklaamida ka neist midagi teadmata. Ja see on väga suur asi.
Nii et tulge vaatama ja eks ma isegi tõenäoliselt muljetan pärast esikat:)

2009-10-04T09:46:00.002+02:00

Muidu on kah tore artikkel, aga see lõik on kuld ja kehtib tõenäoliselt iga kunstivaldkonna puhul ja võiks olla meeles igal kriitikul, kes tuleb oma arvustuses suurt tõde kuulutama.

Teatrist võib kirjutada igatpidi - ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi - ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida.
Kairi Prints, Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ

2009-10-03T12:08:00.004+02:00

Ma avastasin eile, et kui ma nüüd selle oktoobrikuu kuidagi veel läbi saan punnitatud, siis alates novembrist algab ju hea elu! 4 ainet saavad otsa ja mulle tekib nädalasse isegi tervelt 2 vaba päeva!!! Nagu päriselt tekib aega ka tööasju teha ja kooliasju normaalselt ette valmistada. Ja ometi kohtuda kõigi nende sõprade ja sugulastega, kellele ma siiani olen pidanud pidevalt vabandusi otsima. Oh, what a bliss! Ainuke mure on nüüd, et kuidagi tuleb ka sinnani välja vedada. Piisab teadmisest, et kui mul muidu oli probleeme nädalas 300 lehekülje läbi lugemisega ja neist arutelu kirjutamisega, siis peatselt tuleb u 2 nädala jooksul lugeda ühe aine jaoks veel u 1000 lehekülge, millest 3 esseed kirjutada et üldse eksamile pääseda... ja siis veel 2 aine eksamiks valmistuda... Õnneks on võimalik teatriajaloo essee kirjutamist edasi lükata ja see annab aega ehk ka rohkem selleteemalisi raamatuid lugeda ja end harida ja midagi mõistlikku ka kokku kirjutada. See on ju ometi aine, millesse ma tahaks palju rohkem süveneda kui praegu võimalust ehk aega on olnud. Helge tulevik paistab kauguses, aga selleni jõudmiseks tuleb lihtsalt ületada Dzomolungma.

Eile vaatasime vabatahtlikega telkust "Vargamäe vabariiki". Natuke naljakas oli tagasi astuda suve alguse aega, aga etendust vaadates meenusid küll tol ajal kogetud tunded ja mõtted. Etendus ise oli ikka paganama ilus. Kaameratöö oli ka kaunis, ainus mis häiris oli montaaz. Ei ole ju mõtet sügava monoloogi ajal iga 5 sekundi tagant rakurssi vahetada kui võiks lihtsalt keskenduda näitlejale, kes endast sel hetkel kõik annab. Noh, ise teavad.

Ma nüüd läksin tagasi lugema:)

selgituskiri eelmisele postitusele

2009-10-01T23:29:00.003+02:00

Ma tegelikult ei tegelenud selles ei Cabaret, Polygoni ega ka Birki müügiaktsiooniga. Ma lihtsalt viimasel ajal jõuan igale poole vähe ja ainult heal juhul neilegi üritustele mida ma ise korraldan või kuhu head sõbrad kutsuvad. Mulle lihtsalt meeldivad need asjad mida ma teen:)

2009-10-01T22:56:00.003+02:00

Häid asju (enne kui neid liiga palju koguneb ja postitus liiga pikaks jälle venib;)):
1. Stsenograafiatudengite näitus Laste Maailma galeriis. Avatud veel ainult pühapäevani. A must see!
2. Cabaret Rhizome'i etendus "Harri magab". Seda nüüd tõsiküll näeb järgmine kord alles 11. ja 12 nov ja pärast seda näeb juba selle etenduse teist osa. Aga esimene on ka väga väärt. Ja ma mõtlen seda.
3. PolygonTeatri uus etendus "Tulevik on möödas". See mulle ka meeldis. Näitlejate mäng oli mõjuv ja teema keris end ilusti aegapidi lahti. Mulle meeldivad sellised lood, kus areng ei ole lineaarne aga on sellegipoolest arusaadav. 12., 14. ja 16. oktoobril näidatakse veel. Ja muidugi - pange end soojalt riidesse!:)
4. Tulevikust - DA 16 meets Birk Rohelend. Ehk siis Birgi uue raamatu esitlus ja hulk head muusikat. 9. oktoobril algusega kell 21 Telliskivi Loomelinnakus. You are all very welcome!
5. Olnud asjadest - tänane Penthouse 9 konsa oli täitsa tore. Lõpuks-lõpuks nägin neid tegelasi ka "in live". Ikka mõtlen aeg-ajalt ümberringi tegutsevaid toredaid väikebände kuulates, et huvitav mis see on peale hulga vedamise, mis neil puudu jääb et saada sama edukaks kui suvaline eesti pop-bänd. Sest muusika ja mäng on ju sama head või vaat et mõnel juhul paremadki.
6. Sõbrad on ka ikka väga toredad. Täiesti sõnulseletamatult ja kirjades kirjeldamatult. Tänases päevas oli heade sõprade kontsentratsioon kõrgelt üle keskmise:) Ja see tegi sisemise olemise soojaks.

misseenüüdsiisonsiisnüüdsiis

2009-09-28T06:39:00.002+02:00

Napilt kuu aja jooksul olen jõudnud juba kolme eritüüpi tervisehädadega kimpus olla alustades karmidest kõhuvaludest, liikudes kaks korda järjest külmetamiseni ja täna hommikul lõikas tugev hambavalu koos äratuskellaga unelõnga nii ilusti katki, et sissemagamine ei tulnud jutukski. Ma võin ju aru saada et puhkust jäi suve jooksul väheks ja et keha elab samuti minu praegust vaimset stressi läbi aga.. mis ma siis tegema pean? Sorri, otsustasin ikka et see aasta ülikooliga ei tegele, ma ei saanud suvel puhata? Õhhh. Nokk kinni, saba lahti ma ütlen.

2009-09-26T13:48:00.001+02:00

Öelge mis tahate - mulle need positiivse enegriaga lood igatahes meeldivad.

No giving up when you're young and you want some ;)

Märkmeid iseendale

2009-09-22T10:17:00.002+02:00

* Uuesti mõtlema hakkamine võib olla vaatamata oma vaimsele iseloomule üks füüsiliselt väga valus tegevus.
* Kui inimene arvab, et nüüd ta enam ei jaksa, on ta ära kõndinud vaid poole teest, mida ta tegelikult jaksaks. Vingumine ja allaandmistunne on tegelikult kaitserefleksid, sest alati ei ole mõtet kogu oma jõudu ühe teeotsa peale panna. See kui kaugele kõndida on aga ikka ainult selle sama inimese mõistuslik otsus.
* Kõike ei saa. Oluline on ära tunnetada see hetk, mil asjadest lahti ütlemine ei ole enam alla andmine vaid neile uue võimaluse andmine. Kellegi teise poolt.
* Every passing minute is a chance to turn it all around.

2009-09-20T09:55:00.011+02:00

Jaajah. Mea culpa. 11. juuli oli tõesti juba väga ammu. Aga parem hilja kui mitte kunagi, onju :P
Viimane postitus sai tehtud "Viimase mäe" etenduse reklaamikampaania keskel. Aga tegelikult hullusin ma sellega juba alates juuli algusest. Ühest küljest oli tegu uute tööandjatega, kellest ühega olid mul juba jõudnud tekkida eriarvamused, kuid kelledele ma siiski soovisin endast head muljet jätta. Teisalt oli aga ka projekt minu jaoks uudne ja keeruline. Müüa vabaõhu (täielikult sõltudes kohalikest ilmaoludest) suvetükki (mäletatavasti oli ka sel suvel jätkuvalt palju suveüritusi kuid nii mõnedki neist jäeti ära publiku puuduse tõttu) Munamäel (Lõuna-Eestis kuhu sõbrad Tallinnast just eriti ei jõua ja üldsegist kohas kuhu ka kohalikel ilma autota on üsna võimatu pääseda). Rääkimata sellest, et tükk ise valmis 12 päevaga. Nendest sünnitusvaludest jäin ma aga eemale, sest mulle piisas arvutitagusest hullumisestki.
Etendus ise sai valmis aga hea. Täiesti imetabaselt hea. Eks see läks hästi käima tõenäoliselt ka seetõttu, et ta oli nende samade inimeste poolt sealsamas kohas välja mõeldud ja seega sobis kõigile ja kõigega. Ühesõnaga - mul oli hea meel sellest osa saada. Minu töökohustuste nimistusse kuulus lõpuks muidugi lisaks reklaamile ja meediale ka rekvisiitori, pürotehniku, autojuhi (oi sellest võiks terve eraldi postituse teha!:P) ja koorilaulja kohustused. Aga see kõik oli tore ja uusi asju on mulle alati õppida meeldinud. Ja siis veel need inimesed. Mul ei õnnestunud nendega küll kahjuks nii tuttavaks saada kui neil omavahel õnnestus, sest enamiku ajast olin kas internetipunktides või oma kodus abiks, enamik ülejäänud etendusetruppi elas aga suures talus ja olid kõik päevad-ööd ninapidi koos (millest sündis ilmselt ka see hea energiaga tükk). Kuid ikkagi oli palju neid, kes vaatamata sellele, et ma seal talus end natuke võõrana tundsin, mind külla tulles omainimesena võtsid. Ja neid, kes pärast etendust ikka ei pidanud paljuks "aitäh" öelda. Noh ühesõnaga - vaatamata sellele, et tegelikult kõikusid emotsioonid juulis ikka kõikide piiride vahel, jäi üldmulje etendusega seotud tegemistest positiivne. Nende inimestega teeks heameelega veel igasugu asju:) (Siin on muide üks tore lauluke etendusest. Aa ja bänd oli ka väga lahe ja paljutõotav. Eriti siis kui nad niisama jämmima sattusid aga muidu ka!)
Tänu etendusele õnnestus mul veeta sel suvel ka üle ootuste palju aega oma maakodus Võrumaal. Seal on ikka ütlemata ilus. Ma ei tea kas mul ka kunagi õnnestub juba lapsepõlvest pärit unistusi seal elamisväärse kompleksi loomiseks ka täide viia aga ma tahaks loota, et kui midagi piisavalt kaua soovida, et see siis ka läheb täide. Ühel või teisel moel. Samas - ma tahaks praegu ikka natuke liiga palju erinevaid asju. Samas - elu on veel pikk :)
Juuli lõpus jõudis mulle lõpuks maale külla ka Ketter (pärast aastaid hoovõtmist), andes sellega mulle võimaluse igapäevakohustustest kõrvale hiilida ja natuke niisama puhata. Need olid väga väärtuslikud ja toredad päevad!:) Kuna neile oli juba eelnenud väike Pärnuskäik, mis sisaldas üht toredat etendust ja kahte vastutusevaba väga printsessilikku päeva (oh kuidas küll mulle meeldivad päris mehed, kes oskavad ka lihtsalt sõprade eest hästi hoolitseda) siis kokku moodustuski neist minu selle suve ainus päris puhkusenädal, mis andis palju pauerit ja positiivsust edasi möllamiseks :)
Juulikuu sisse mahtus ka veel "Stalkeri" esilinastus Uue Maailma Seltsimajas. Linastus läks hästi. Kõigepealt kokkasime kolm suurt potti kartuli-tomati pada, mille tegemise ma vahepeal käppa olin saanud ja õhtupoole vaatasime filmi. Mõlemad said positiivse vastukaja osaliseks:P Film ise on nähtav nüüd siit: http://www.birkrohelend.com/stalker/. Vaadake ise ja avaldage arvamust. Igatahes siiani jagatud kommentaarid on andnud nii palju julgust, et saatsime filmikese ka selle aasta PÖFFi Sleepwalkersi Eesti lühifilmide konkursile (muidugi on veel tehnilisi vajakajäämisi aga juba sisu pärast peaksid nad meid vastu võtma ja offtherecord enamiku tiimi jaoks oli tegu siiski esmakordse kogemusega, nii et selle kohta olime me ikka väga tublid!). Vaatame mis proffid siis asjast arvavad. Igatahes minu koostöö Birkiga sel teemal ei jäänud mitte viimaseks ja juba 9ndal oktoobril leiab aset tema uue raamatu esitlus Telliskivi loomelinnakus. Ja ma luban, et te kuulete sellest siin veel. Kui kellelgi peaks aga vahepeal pärast filmi vaatamist antud autori vastu suurem huvi tekkima, siis soovitan teile soojalt tema ballaadi Alexander ja Belle.
Ja veel tegelesin juulikuus kooli sisseastumisega. Täpsemalt siis Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse õppetoolile. Käisin "Viimase mäega" möllamise vahepealt komisjoniga vestlemas, kes leidis et kui mu kirjandi punktisumma kõrgem oleks, siis ma ehk isegi oleks nad ära rääkinud, nii et nad mulle tasuta koha oleks jaganud. Mina muidugi ei usu, et ma praegu enam üle 75 punktilist kirjandit kirjutaks ja pealegi poleks ma selle nimel enam ühte aastat mööda lasknud, nii et las ta jääda. Igal juhul tasulisel kohal olen nüüd sees ja sellest teemast saate tõenäoliselt veel palju kuulda:D (Muide tasuta kohti oli 4 ja 30nest inimesest, kes asja õppima tulid meie kursale jagasin ma pingereas 5-6 kohta. Murphy mu arm.)
Siis tuli august. See oli juba natuke segasem ja täiesti mägedevaba kuu:P Märksõnadeks taassotsialiseerumine sõpradega linnas, sõbraks saamine ühendusega Cabaret Rhizome, Madonna kontsert, Mytofest, külaskäik emme juurde Türki ja siis juba algaski kool.
Mytokas oli tore sellepoolest, et üle pika aja sai inimestele teatriteemalist õpituba teha, küll aga veidi teise (võib-olla ka õigema) nurga alt kui tavaliselt. Mis sundis ennast natuke rohkem asju lahti mõtlema. Õnneks oli ka tagasiside positiivne, nii et selle teemaga tahaks veel veidi tegeleda küll. Ürituse enda kohta võib öelda, et ilmselt ma naudiksin seda rohkem pigem taaskehastaja kui larparina. Aga kord aastas hulka toredaid inimesi ühes kohas näha teeb ikka meele rõõmsaks:)
Madonna - noh sai ära nähtud. Ühinen arvamusega, et šõus oli natuke liiga palju (minu arvates halba) koreograafiat ja natuke liiga vähe Madontsikut ennast. Puudu jäi neid hetki, mil ta lihtsalt publikule laulis ja lasi paista sellel šarmil ja säral, mille pärast ta tegelikult staar on. Aga elamus oli nii õpetlik kui emotsionaalne. Ray of lighti laulsin siiski täiest kõrist laserkiirte paistel kaasa :D
Türgi. Emmet oli muidugi lõpmatult tore jälle näha. Ja seda elu mis ta seal elab. Sellest kuurortist kus ma viibisin (Kemer) ma suurt elamust ei saanud. Noh ikka puhas kuurort. Üksinda ei tahtnud õue jalutamagi minna, sest ümberringi olid ainult kohvikud, hotellid, retoranid ja poed ja neis kõigis inimesed, kes lootsid sulle midagi maha müüa. Küll aga olid elamuslikud türgi saun, kohalik rahvuslik õhtu (ootamatult positiivse õhkkonna ja heade esinejatega), väike Vana-Kreeka ajast pärit linnak (juba varemed meenutasid mulle Kreetat ja tekitasid kerge igatsuse), restoran, kus inimesed istusid jalad jõevees (arvestades kohalikku lämbet kuumust - väga hea mõte!) ja natuke ka Antalya vanalinn. Muidu käisime veel kõrgel mägede otsas värsket õhku hingamas ja Antalyas šoppamas ja emme kodu lähedal turul ja istusime ja ajasime niisama juttu. Aga jah - ma päriselt ei mõista mida kõik need inimesed 10ndat korda sinna kuurortidesse taga otsivad kui muid ilusaid kohti mida maailmas vaadata on ju veel niiiiii palju.
Cabaret Rhizome. Minu uus teatrikodu. Et ma ka pausi ei pea selles osas:P Samas, poisid on toredad ja mulle meeldivad need asjad mis nad teevad. Kooli kõrvalt on mul küll aega ja jõudu, mida neile pühendada haletsusväärselt väheseks jäänud aga vaatame. Aitan nii kaua ja nii palju kui jaksan. Ja igav see töö jällegi ei ole :D
Ja siis tuligi juba kool ja september. Esimene koolišokk on läbi elatud. Niitse on nüüdsest (kui ma temaga enam tegelema ei pea) minu sõber. Tegemist on rämedalt aga samas on kõik loengud huvitavad ja kirjandus samuti, nii et motivatsioon on praegu kõrgel. Eks näeb, mis esimese sessi aegu saab:P
Isikliku elu lainetustest on üks pikaaegne kiindumus lõpu leidnud. Võinoh, siin elus ei saa ju midagi ära lõpetada, mida sa kord juba alustanud oled, sest mälestused ega inimesed ei kao kuhugi vaid tulevad aina uutes olukordades uuesti ellu tagasi. Ütleme siis nii, et olen ühe uue sõbra juurde saanud. Või ka tuttava. Ah eks tulevik näitab. Ja üks väga vana asi on vahepeal lahenduse leidnud. No ikka aastaid kerinud asi. Palju aastaid. Kuna lahendus oli juba ammu teada, siis ei üllatanud see enam kedagi. Aga tundus et nüüd oli aeg küps. Ja see mälestus on nüüd küll nii hea, et olen tema abil juba mitu nädalat end toitnud kui energia on tundunud otsa saama hakkavat.
Ahjaa ja siis veel sellest tuleviku näitamisest. No ega ikka ei näita küll:D:P Käisin eile Timo juures, et ta mulle kaarte laoks. Kaardid otsustasid anda tuleva aasta kohta väga segase ja vastukäiva ennustuse. Ehk siis, ei öelnud midagi kindlat. Rääkimata sellest et viimase ladumise tulemusena rääkis ta mulle küll ära minu ajaloo, kuid minevikku ja tulevikku poolitav kaart jäi ladumises viimaseks ehk et tulevikust otsustasid kaardid seekord vaikida.
No vaatame siis ...

Kuidas pääseda suure veeuputuse eest ja saada õnnelikuks?!

2009-07-11T16:27:00.001+03:00

Tallinnas ennustab üks Prohvet ülemaailmset veeuputust juba selle aasta juulikuus... Siiani on tema ettekuulutused alati täide läinud. Kas ka seekord?

Juhtumisi teab ta ka kuidas on võimalik pääseda uputusest ning saladust, kuidas saada õnnelikuks.. ja millise raha eest...

Maria Soomets (Teater Vanemuine), Sepo Seeman (Endla Teater), Jaanus Mehikas (Endla Teater), Päär Pärenson, Priit Valkna, Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), Johannes Veski (Teatrilabor), Urmas Sisask, Rasmus Pruul, Armin Kõomägi ja Marek Demjanov kolivad juulis Suure Munamäe jalamile. Neid on saatmas ansambel "The Blinking Lights".

„Kas Mäes on Vägi?”

10 aastat tagasi asutatud loominguline seltskond IN Teater on kogunenud, et olla osaline elu pöörases ja kosutavas viimases vaatuses, viimasel mäel – Suurel Munamäel, mille torn on püsinud juba 70 aastat. Kõik ei lähe aga päris nii nagu oli planeeritud... või siiski...

Ainult kuuel õhtul: 18., 19., 23., 24., 26. ja 31. juulil algusega kell 20.00

VIIMANE MÄGI - loodus, muusika ja inimesed...

Ja siis on tõepoolest kõik läbi. Kas tuled meiega? Valik on sinu!

Piletid on müügil Piletilevi müügipunktides hinnaga 125.- (täiskasvanule), sooduspilet 85.- (õpilasele, üliõpilasele ja pensionärile, kehtib koos soodustust tõendava dokumendiga) ning tund enne algust kohapeal.

Sooduspakkumine - "sina ja sinu 9 sõpra" - korraga vähemalt 10.
täishinnaga pileti ostmisel, on piletid hinnaga 100 krooni tükk, kuni
pileteid jagub.

NB! 19. juulil toimub Munamäel enne etendust ka tasuta kontsert.

Etenduse pileti ettenäitamisel saab majutuse Rogosi mõisas soodushinnaga! Lähem info: www.rogosi.ee.

"Viimasel mäel" toimuvaid ettevalmistusi vahendab igahommikuselt Ring
FM'i hommikuprogramm.

Ellujäämist on toetanud Haanja vald, Eesti kultuurkapital ja Euroopa Liidu Eesti-Läti programm.

Lisainfo ja grupitellimused:

Rahel Otsa

55 35 199

inteater@gmail.com
http://www.youtube.com/user/inteater

2009-07-06T08:31:00.003+03:00

Väikestest asjadest, isegi kui need on vaid täpid, võivad sündida suured asjad:) Proovige vahelduseks ökofonti:)

Kutse kõigile

2009-07-04T16:45:00.006+03:00

9. juulil näidatakse Uue Maailma Seltsimaja Elektrikapi kinos ahjusooja lühifilmi.

9. juuli õhtupoolikul kell 23.00 esilinastub Uue Maailma Seltsimaja (Koidu 82) juures asuvas Elektrikapi kinos uus eesti lühifilm „Stalker“ (15`). Psühhootilise minifilmi stsenaariumi autoriks on juba mitme teosega tuntust kogunud noor kirjanik Birk Rohelend, rezissööriks aga Hele-Riin Moon.

Autor ütleb oma filmi kohta nii:

Mida sa teeksid siis, kui tunneksid ennast hüljatuna, üksildasena; kui lootus mõistmist leida oleks su maha jätnud? Kas sa suudaksid kõigest loobuda? Või otsiksid siiski võimalust edasi elada, unistada? Kas sa otsiksid... kontakti?
"Stalker" on film armastusest, uudishimust ja usaldamisest, mis ei jää karistuseta.

Mainimata ei saa jätta ka inimesi, kelle osalemine selle filmi valmimisel mängis elutähtsat rolli: Erika Sall, Hannes Mets, Andres Liivak, Erik Põllumaa, Erik Tikan, Jan-Erik Moon, Maarja Naan, Mait Jüriado, Irene Russak, Riina Ries ja Rahel Otsa.

Filmiõhtule eelneb traditsiooniline Uue Maailma õhtusöök, kella seitsme ajal, mida seekord valmistavad filmitegijad. Kuuldavasti pidi menüüs olema kartuli-tomatipada aga kes teab...

Lisainfo:

Rahel Otsa

5535199

rahel.otsa@gmail.com

2009-07-01T01:35:00.000+03:00

Sain just nunnušoki ja pean selle siia kah ära linkima, et kõik ikka näeks:)

Kaks üliolulist uudist :)

2009-06-29T10:31:00.005+03:00

Ma arvan, et nägin just oma akna taga kuurikatuste peal vareste armukolmnurka. Kõigepealt ma märkasin, et üks isasema välimusega suurem vares jalutab ringi ja temast ei jää mitte sammugi maha üks natuke väiksem vares. Ma pole kunagi kohanud et linnud paaris käiks, enamasti siblivad nad minu jaoks ikka suht sihitult ringi aga need jalutasid äärepealt täitsa sama jalga. Ja siis saabus kolmas vares, samuti väiksemat tüüpi, kes tahtis kah suurema kõrval käia. Ja paarike jalutas lõpuks lausa katuse viimaste millimeetrite peal, et see kolmas nende kõrvale neid segama ei mahuks. Viimane aga ei andnud alla. Lõpuks lendas paarike ära ja veidi hiljem kolmas neile järgi:)

Sain omale just väga ilusa ja täiesti minuliku printsessitassi ja printsessikarbi (kus sees ma kavatsen oma printsessilike ehteid hoidma hakata:)). Suur aitäh Ketterile:)

2009-06-27T00:09:00.002+03:00

Sõitsin täna nende etenduste raames eelviimast korda Vargamäelt tagasi Tallinnasse ja olin nii-nii õnnelik. Tegelikult olin alguses natuke rahutu ka, sest kõik teised sõbrad jäid sinna pidu pidama ja mul oli natuke kurb üksi tagasi sõita aga kuna mul päeval oli veel üsna paha olnud ja ma olin otsustanud et magan tänase öö kodus välja, et homseks etendusteks ja päris lõpupeoks välja puhata, siis matsin oma rahutuse maha ja muundasin selle ümber hoopis positiivseks energiaks mõeldes, millega oma sõpru homse viimase etenduse puhul üllatada:) Nüüd jõudsin koju ja sain ühelt healt sõbralt kirja ja õnn sai natuke veel suuremaks:) Nii naljakas kuidas elu ikka lainetab. Igatahes ma lihtsalt pidin seda teiega jagama. Mul on hea:)
Aitäh kõigile sõpradele kes selles süüdi on:)

Raport maalt :)

2009-06-22T12:07:00.004+03:00

1. Siin ma siis praegu elan :)

2, Siin varemetes hakkame homme jaanilõket tegema.

3. Ja vahepeal avaneb selline ilus vaade.

Puudu on veel pilt maja taga asuvast imekaunist järvest.

2009-06-15T20:39:00.001+03:00

Lugesin täna kahte mõtlemapanevat uudist. 1. ja 2.
Muidu on imekaunis sünnipäev olnud:)

2009-06-14T23:10:00.003+03:00

Piknikuõhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vaatamata sellele, et me vahepeal tänu väikesele vihmahoole mu koju ümber kolisime. Õues oli tore ja toas oli tore. Tänu toredatele inimestele oli tore:) Ma arvan, et tänane õhtu küll kasvatas tulevikuks minu motivatsioonitagavarasid natuke:) Selline tunne on ka et noh, nüüd saigi nagu sünnipäev selleks aastaks läbi, olgu et õige päev alles kolmveerandtunni pärast algab:P Aga ikkagi, nii rahulik ja rõõmus ma vist viimase nädala jooksul polegi olnud nii pikalt :) Niiiii tore:)
Aitäh!:)

2009-06-13T11:36:00.004+03:00

Tekkis platsil eile selline kentsakas teooria peas, et võib-olla jagunevadki inimesed maailmas kaheks - need kes loovad ja need kes lammutavad. Noh mitte just päris nii must-valgelt ja igale ühele on erinevaid asju erinevas koguses antud, seepärast me kõik olemegi ju nii ainulaadsed. Aga mõnikord satub ette inimesi, kellega kohe üldse ei haaku, ükspuha kui palju püüad või ei püüa. Ja siis mõtledki, et ehk ongi maailma edasi liikumiseks siin hulk inimesi kes asju loovad ja teine hulk kes neid lõhuvad, et esimesed saaks jällegi edasi luua.

Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti.

2009-06-12T01:42:00.002+03:00

Auto liisingufirmasse ära viimise ja Pärnu politseiprefektuuris tunnistuse andmise ja õhtul voiceoveri lindistamisega Kanal 2s.
Hää et siis niigi läits:P

Selle eest ootan kõiki sõpru 14ndal Poolamäele (keda google ei aita võivad ka minult uurida) piknikule. Kinke ei taha, võtke lihtsalt miskit omale meelepärast süüa-juua kaasa, et oleks tore õhtut veeta. Loodan et ilmataat kah ikka sõprust peab, muidu tuleb vist mu kalli korteri füüsilised piirid järele proovida. Aga see ei tähenda, et ma teid näha ei tahaks:P Hetkeseisuga loodan aga parimat ja plaanin end kella neljast Poolamäele maha istutada. Kes õhtu poole saabuvad, soovitan üle uurida, kus me selle aja peale täpsemalt paikneme:)

2009-06-06T12:01:00.007+03:00

Seda postitust sai kirjutama hakatud juba mõned päevad tagasi aga tundub et kauem sellega enam viivitada ei saa.
Rahva (@DC) tungivale soovile vastu tulles, lubasin juba mõni aeg tagasi oma Vargamäe elust paar sõna kribada ja paistab et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg enne kui uusi mälestusi nii palju peale tuleb, et vanad kaugustesse ära tuhmuvad.
Proovid Vargamäel algasid 1. juunil kauni päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata sellele, et vabatahtlike hulgas oli palju neid, kes on etenduses juba teist aastat, olid kõik väga sõbralikud ja nõuandvad ka uute tulijate suhtes, mis oli neist väga tore. Sama tore oli koostöö lavastajahärra Nüganeniga. Ma ei mäleta millal ma viimati kedagi nii viisakat kohtasin. Samas andis tema suhtumine ka tema sõnadele kaalu ja motiveeris täie jõuga kaasa tegema. Kuna saime oma pisiülessannetega enam-vähem hakkama, kärbiti meil isegi prooviaegu, et me niisama istuma ei peaks. Üsna kiirelt jõudiski kätte ka teise hooaja esietenduse päev, kuid selleks ajaks oli ilmataadi tuju muutunud. Enne etenduse algust oli väljas juba umbes 24 h sadanud, nii et mina ennustasin et etenduse lõpuks võime kõik rõõmsalt laulda laulukest "mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga tore elu, pisikesel seal" ja kohalikke metsavaheteid vaadates - ega palju ei puudunud. Vihm jätkus ka läbi etenduse ja väidetavalt olla etenduse lõpuks platsil kõigest 4,5 kraadi olnud. Isiklikust vaatevinklist, olin end küll kostüümi all võimalikult soojalt riietanud, aga selliseks katsumuseks polnud isegi mina valmis. Ütleme nii et tekkis kerge "külmadeliirium". Meeldejäävaim hetk oli aga etenduse lõppedes, kui me rahva ees reas seistes kummardasime ja lavastaja välja kutsuti. Ootamatult jõudis mulle kohale, et keskendudes erinevatele lavastusülessannetele ja sooja hoidmisele ja kes teab veel millele olin ma täiesti ära unustanud, et seal tribüünidel istub Publik, kellele vist tõesti on see etendus korda läinud ja kes on sealt äsja kunstilise elamuse saanud. Ja keset seda kummardamist tekkis üks millisekundine pingelangushetk, mille jooksul pool pisarat jõudis silma tulla, koos õnnesooviga mõttes "noh, palju õnne siis esika puhul". Ja siis oli juba aeg uuesti lavalt ära joosta ja riideid vahetama hakata.
Edasi järgnesid päevad hommikuste isiklike asjaajamistega ja õhtuste revolutsioonide, surmade, ülestõusmiste ja isegi röövimisega:) Sain lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ja leidsin nende hulgast ka sõpru. Ahjaa, üks õhtu oli ka üks tore jauramine - väga jabur oli minna pärast seda koju hommikul kell viis kui väljas on valge (indikeerides suve) aga rämekülm (indikeerides umbes märtsikuud). Vahele jäi kaks puhkepäeva ja juba tänaõhtul leiab mind jälle Vargamäelt. Arvestades seda, et ma pole veel näinud etendust, mille lõpus publik plaksutades seisma ei tõuseks, võin seda teile julgelt soovitada.

Üks tore artikkel kohalikest oludest. Kolmapäevast pidi näe uuesti sajule minema:P Meid see igatahes enam ei kõiguta:)

Muid konstanteeringuid:
*tulevikus lähen vaatama ainult stsenograafiatudengite tantsulavastusi.
*see on ikka veel nii naljakas, kui raske on mõnikord öelda kõige lihtsamaid sõnu..
*tolerants on jätkuvalt konstantne ühik.

midagi ilusat

2009-06-03T12:17:00.001+03:00

http://naistekas.delfi.ee/perekond/koolilaps/article.php?id=23632667

2009-05-30T14:06:00.005+03:00

Jah, püsivus ei ole just minu kõige suurem voorus aga kui mulle aeg-ajalt meenutatakse, et on siiski inimesi, kes mu blogi vahetevahel loevad, siis meenub jälle, et ehk peaks ka midagi uut kribama. Teine variant oleks lihtsalt transkribeerida meie "tule suitsu tegema" jutuajamised Riinaga:P

Teen siia siis järjekordse kokkuvõtte möödunud kuu jooksul juhtunud meeldejäävamatest asjadest:
*saabus suhteliselt soe ilm:)
*olin üsna seltskondlik mitmetes ringkondades, sain uusi sõpru ja kohtasin vanu nagu ikka:)
*käisin Krahlis peol koos Hele-Riinuga. Eriti hästi mõjus mulle seekord "Köögi" muusika, mis pani mind lapseliku rõõmuga ringi karglema. Tsiteerides klassikuid, oli muusika mulle nähtavalt "kintsumööda":P Eriti meeldis mulle see hetk, kui Põllu saali sisse astus ja mind esireas tantsimas nägi. Ilmselt kangastus talle too hetk hulk Genialistide kontserte, kus ta mind täpselt samas olukorras korduvalt näinud on ja me puhkesime mõlemad selle peale naerma:P Some things never change:)
*proovisin kevadet oma südamest välja juurida ja asjalikku nägu teha. Noh mõneks ajaks see võis ju töötada aga kokkuvõttes ei olnud eriti veenev. Selle eest olen ma viimasel ajal ära õppinud uue suhtumise: "jah, ma olen rumal ja ei saanud selle asjaga veel väga hästi hakkama, aga ma tahan asju õppida ja enda jaoks selgemaks saada ja ma ei anna esimese korraga alla, isegi siis kui uuesti proovimine on raske". Ja ma arvan, et ma olen tubli kui ma niimoodi mõtlen ja ma usun et ma olen kunagi tänu sellele palju targem. Näiteks on mul lootus kunagi siiski autosõit Tallinnas selgeks saada, kuna ma aeg-ajalt ennast sellega siiski proovile panen, vaatamata sellele et tänu mõningatele kuulususrikastele manöövritele ja nende kohta käivatele kommentaaridele tuli mõneks ajaks blokk ette, et ma ei oska ikka kohe üldse sõita. Kurja - Tallinna liikluses ei olegi võimalik esimese korraga õigesse kohta välja jõuda!:P
*olnud tujukas. Meelega. Sest ma saan aru, et stressi on võimalik läbi elada suure enesehaletsusena kus "kõik maailm on paha ja ise ei saa ka millegagi hakkama" ja mõnikord ma olen ka selline. Teisalt on aga võimalik ka sellest luua enda jaoks konstruktiivne olukord, kus inimene saab aru, et ta tunneb end mingites olukordades ebamugavalt ja mõtleb siis need asjad sügavamalt läbi ja jõuab mingi tulemuseni, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja vaatamata sellele, et lahendusteni jõudmine tundub olevat nii-niii raske, on need vastused ise enamasti üsna lihtsad:P Pealegi olen ma viimase aja jooksul oma tusased päevad pikkinud vaheldumisi ka üliõnnelike päevadega, nii et kõik on kokkuvõttes hästi:)
*jokerdasin hiljuti jälle ühte foorumlugu. Neid on päris tore ja värskendav teha mõne aja tagant ja muidugi oli mul tohutult hea meel inimeste üle, kes minuga kaasa tulid. Tegelikult see oli ka esimene jokerdamine, mida ma läksin üsna kindla tundega tegema. Ühest küljest oli asi kindlasti tiimikaaslastes, kellega on juba nii palju asju koos tehtud, et on tekkinud kuidagi suurem usaldus. Teisest küljest oli ehk asi aga ka selles, et mu oma mõtteviis on viimaste aegade jooksul vabamaks muutunud ja ma ei karda enam nii väga improviseerida ega eksida. Tagantjärele muidugi leidsin ka asju, mida oleksin ehk pidanud teistmoodi tegema jokkerina aga noh, inimesed ikka õpivad vigadest ja keegi ei ole täiuslik. Enihau - see oli üks väga põhjalik ja tore foorumikogemus ja ma tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi:)
*olen vaadanud tagasi nüüd varsti täis saava aasta peale, mil ma olin nö. vabakutseline ja saanud aru, et ikka tugevalt on tütarlaps edasi naiseks sirgunud. Just nimelt seda eksimisjulgust ja vabadust ja eksperimenteerimisjulgust on juurde tulnud. Ja mingitest kompleksidest on vabamaks saadud. Üks endine klassivend keda ma viimati aasta tagasi kohtasin küsis mult hiljuti netis ilusti, et "kas tulid töölt ära ja läksid teatrit tegema?" ja ma mõtlesin talle vastates, et kuigi ei ole möödunud aastal rahaga just priisata olnud, olen ma siiski palju õnnelikum olnud oma tegemiste üle kui siis, kui ma pool aastat kontoris istusin ja korralikult palka sain. Ühest küljest ma olen lihtsalt projektiinimene - mulle meeldib töötada nii, et ma võtan ühe asja ette ja pingutan selle heaks ja lõpuks olen õnnelik et see välja tuli. Sellega võrreldes on eriti turismialal üsna stressav kontoris istuda ja iga päev suur hulk pisikesi üksteise otsa kuhjuvaid nö. projekte ette võtta ja neid järjest ära lahendada ja järjest uusi peale saada ja ühest tulekahjust järgmist päästma joosta. Vahepeal tahaks ju et oleks kõik hästi ka.. Pealegi teisalt olen ma selle aasta jooksul ikka igasugu asju teinud ja kõige toredam, et ka igasugu uusi töid õppinud alustades kostümeerijaks olemisest ja lõpetades telefonineiu tööga. Ja vaheldust ei löö ikka mitte miski (kaksik nagu ma olen:P) Nii et kuigi mul on helesinine unistus sügisest ülikooli minna ja kusagil siiski püsivalt poole kohaga tööle hakata, on mul tunne et see vahepealne aasta oli ka ikka väga tore ja väga vajalik:)
*aru saanud, et on olukordi, kus ma olen radikaal ja et paindlikkus tuleks kasuks ja et on olukordi kus ma olen radikaal ja mind ei anna ümber veenda. Viimaste hulka kuulub arusaam, et "oma inimesi" ma hoian ja mitte üks tagarääkimine ei suuda mind nende iseloomus ümber veenda, küll aga võib vihale ajada (siinkohal lööb siis tulitiigerlus välja). Riinal on netis selline tsitaat kirjas: "Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimeste selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad." (T. Capote "Hommikusöök Tiffany juures"). Ja ma olen aegade jooksul aru saanud, et ma mõtlen/käitun samamoodi. Muidugi ma olen võimeline inimesi ümber hindama aga selle jaoks läheb enamasti tarvis rohkemat kui teise inimese subjektiivset arvamust.
*nautinud ühte järjekordselt väga toredat pühapäevahommikut koos Joosepiga:)
*tegelenud natuke mööda linna karupükste ja dzempri otsimisega, sest juba 1.juunist läheb minu jaoks lahti "Vargamäe vabariigi" möll, ehk siis et olen selle aastases Linnateatri etenduses massi mängimas ja mul soovitati end kostüümi all soojalt riide panna:) Tegelikult on see tohutult lahe, sest ütleme nii et umbes 6 aastat tagasi oleks ma tapnud võimaluse eest mängida kasvõi põrandavaipa mõnes Linnateatri etenduses. Nüüd tuli see aga ise kätte:) Ma olen alati uskunud, et asjad tulevad ringiga tagasi, noh et kui sa oled olnud laps, siis on loomulik et sa oled kunagi ka lapsevanem jms. Nii umbes 7 aastat tagasi algas minu jaoks see periood kui ma käisin iga kuu Linnateatris ja olin kõigi nende etenduste suur fänn. Nüüd siis on tulnud aeg, mil ma saan oma pisipanuse anda sama teatri egiidi all laval olles (jah ma tegelikult mõistan, et mul on ilmselt nii väike roll et mind pole tähelegi panna, aga siiski:)). Et siis ma vabandan juba ette, kui ma juunikuus jälle väga palju ei kirjuta, aga siis võib mind enamikel õhtutel leida Vargamäelt:)

Aga nüüd ma läksin ära onlain-randa ja praegu miskit rohkemat meelde ei tule, mida siia kirja peaks panema. Eks ma siis üritan olla tublim ja varsti jälle kirjutada.. :)
Head suve kõigile muide ka!:)

2009-05-09T10:24:00.002+03:00

Me oleme viimaste päevade jooksul Riinaga erinevatel teemadel fantaseerides jõudnud üsna sarkastilise sugudevahelise kooselu teooriani. Palun järgnevat lugeda huumoriga, sest vastasel juhul te lihtsalt saate vihaseks ja meie Riinaga peamegi lõpuks viima täide oma kauaaegse unistuse ja paluma poliitilist varjupaika Alaska võimudelt.

Kui sa tahad omale meheks ilusat kunstihinge (aka beeta-isast) siis pead sa ise olema alfa-emase eest väljas. Ja kui sa tahad karmi ja tugevat alfa-isast siis pead olema nõus jääma alatiseks ringlema juuksurite-maniküüride ja šokolaadimassaazide uinutavasse ringi, sest alfa-isase kõrvale lihtsalt ei mahu enam mõtlemisvõimega naine. Ja üldiselt igal juhul mõlemat tüüpi mehed panevad kõrvalt, ainuke vahe on see et beeta-isased vähemasti ei löö naisi.

Tegelt on vahepeal veel palju toredaid asju juhtunud aga kuna neid järjest juhtub juurde, siis läheb nende kirjapanek vahepeal meelest ära:)

mängmängmäng

2009-05-04T12:30:00.004+03:00

See on nii naljakalt tore, milline mäng on inimsuhted. Ja kui kerge on seda ära unustada. Sa võtad omale miski rolli ja mängid seda, ise jummala tõsiselt uskudes et asjad ongi nii. Ja paar päeva hiljem sa märkad, et sa lihtsalt elasid oma rolli natuke liiga tõsiselt sisse ja et tegelikult oleks võinud veel vabama randmega mängida. Aga selleks ajaks oled sa jõudnud juba järgmisesse staadiumisse ja usud et nüüd on küll asjad raudpolt nii tõsiselt kindlad, et neid enam muuta ei saa. Sest sa oled unustanud et ka see on mäng. Kõik on mäng. mängmängmäng.

soesoesoe

2009-04-28T16:28:00.004+03:00

... ja toredalt seltskondlik olemine on viimasel ajal. Kui juba kodust väljuda, siis tasub arvestada sellega et on hästi läinud kui sinna samal õhtul ka tagasi jõuab. Seepärast üritan ka hommikupooliti olla võimalikult asjalik.

Selle kõige juures saadab mind see laul.

2009-04-25T11:34:00.001+03:00

Väljas ja muidu hakkabki soojemaks minema:) See teeb mind rõõmsaks ja elujõuliseks jälle:)

Sellegipoolest on tänase päeva lugu see.

2009-04-22T12:10:00.003+02:00

Ma ei mäleta ühtegi teist nii pikka talve. Nagu suur rusuv hall taevas oleks koguaeg pea kohal ja vaatamata kõigile pingutustele ei õnnestu seda ära tirida. Nagu kiuste istub ta seal ja irvitab ja ootab. Mida? Ma ei tea, aga ma tunnen et mina olen omalt pool teinud kõik, et ümberringi ometi soojemaks võiks minna. Aidanud oma lähedastel nende unistusi ellu viia, astunud ise välja närvilisest õhkkonnast ja hakanud iseenda peremeheks, võtnud teha asju, mida ma naudin, olnud vabam. Ja ometi on külmus ikka veel konstantne, nii väljas kui minu ümber. Ainult üks soe tunne soojendab natuke südant ja kaitseb sel veel rohkem haiget saamast. Ja aknalaual potis tärkavad taimed.

Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?

paigalpüsimatuse etalon

2009-04-21T20:31:00.007+02:00

Niisiis nädalavahetusest.
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.

P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu

"Stalker" in making

2009-04-17T10:26:00.004+02:00

Sotsiaalse taustaga lühipõnevik. Poiss, kes on just oma endisest tüdruksõbrast lahku läinud, saab kirja tüdrukult, kes soovib temaga lähemalt tutvuda. Tüdruk viitab oma Orkuti profilile, aga palub poissi lugu saladuses hoida. Ühel õhtul jooksma minnes juhtub poiss pealt nägema, kuidas sama tüdruk autost välja tõugatakse ja metsateele maha jäetakse. Tüdruk ei tee temast aga väljagi, vaid kiirustab üksildase maja poole...

2009-04-17T09:38:00.004+02:00

Peaks vist midagi kirjutama.
Tere.
vms.

Ilgelt paha ja nõme tunne on. See tuleb ikka peale siis kui saad teada et asi, mille eest oled kogu oma elu ja jõuga võidelnud, läks luhta ja et oled sellega seoses alt vedanud endale lähedasi inimesi, kelle heaolu eest sa omamoodi vastutust kannad. Väga, väga, väga paha.

Tegelt on toredaid asju ka. Lühifilm nimega "Stalker" on näiteks väga tore asi. Või noh sellest saab väga tore asi, praegu on see veel hulk väga toredaid inimesi täiesti geniaalsete ideedega mis tõotavad vormuda kunstiteoseks. Väga uhke on sellise asja juures olla.

Eilne London Electricity laiv Privees oli kah tegelikult tore. Ma ei ole vist ühtegi nii hingega oma muusikas olevat dj'd veel lihtsalt sattunud nägema. Ja ma oleks ehk isegi täitsa elamuse saanud, kui klubis oleks rohkem õhku ja minul vähem masendust peas olnud. Ja seda ei juhtu just tihti, et inimesed lähevad klubis suitsuruumi värsket õhku hingama:P

Ja silmarõõmud on kah toredad.

Ma arvan, et uuel nädalal räägin võtetest lähemalt ja olen selleks ajaks ka positiivsuse tagasi saanud. Senikaua tegelen aktiivselt mõtete mujale juhtimisega.

2009-04-16T10:21:00.002+02:00

Järjekordsel hullumeelselt kiirel ajal teen mina muidugi muusikateste. Aga kuidagi tuleb end vahepeal lõbustada kah, siis on kergem hiljem jälle end asjalikuks motiveerida.

1. How am I feeling today? The Trio Arvo Leibur, Heiki Mätlik ja Terje Terasmaa - Adios Nonino (instrumentaalpala, ilus aga veidi aeglane minu päeva kohta võin juba ette öelda)

2. Will I get far in life? Claire's Birthday - All the luck in the world (Õujeeee, see on siuke lugu mille jooksul tuleb küüntega istmest kinni hoida et mitte kohe mööda tuba ringi karglema hakata. Paljutõotav!:D)

3. Where will I get married? Artist -Track 9 aaa, häälest tunda vana hea george michael, siuke sensuaalne lugu, mmm tõotab romantikat kusagil merekaldal vms ;)

4. What is my best friend’s Theme Song? Juan Quesada - Asturias (Vicky Cristina Barcelona OST. Ilus kitarripala. Wikipedia meenutab, et Asturias on tegelikult üks autonoomne kommuun Hispaanias, mis keskajal oli lausa kuningriik)

5. What is the Story of My Life? Amor Trio - Nataša. (Et siis lugu noorusaja meenutustest. Ma siis parem võtan praegu kõik mis võtta annab:P)

6. What was Highschool like? Külalised - Mõistan ja saan aru (Jah, nii oligi)

7. How can I get ahead in life? Boy George & Culture Club - Do you really want to hurt me (Mina? Mina ei taha kellelegi paha, ausõna.)

8. What is the best thing about me? Jäääär - Kolm lõtva tulpi (Oookeiii. Võib-olla siis edasiliikumise oskus.No eks näeb kui kaugele ma niimoodi jõuan)

9. What is today going to be like? Bjork - Enjoy (Tänks. Ma siis teen nii:D)

10. What is in store for this week? Bobby McFerrin - I'm my own walkman (hmm, et siis vist ikka kass, kes kõnnib omapäi)
11. What song describes my parents? Artist - track 1 (Uuuuuuuu, minu lemmik George Michael - Outside. Eeee.... vanemad.....eee... mmmmm...ei kommenteeri)
12. To describe my Grandparents? Dagö - Päris taga lõpus (See nüüd küll ilus ei olnud, õige kah mitte arvestades juba esimest lauset)

13. How is life going? Bobby Mc Ferrin - First Movement from concerto for violin, string orchestra and continuo (Mm, harmooniliselt siis ütleks:P)
14. What song will they play at my Funeral? The Who - Who are you. (Muhahhaaaaa - ja siis olgu CSI meeskond kah kõrval valveseisakus :D Ei aga muidu mul poleks kah selle loo vastu midagi:D)

15. How does the world see me? Charlie Clouser - Let it ride (Las Vegase seriaali tunnusmuusika siis. Ja ma olen selle vastusega üsna rahul)
16. Will I have a happy life? Manu Chao - luna y sol (Eks ta nii ongi - päikest ja kuud ikka vaheldumisi ja vahepeal korraga ka:))

17. What do my friends really think of me? Manu Chao - Mentira (Sain teada et mentira tähendab hispaania keeles "vale". Ah et nii hästi te siis minust arvategi - sõbrad!)

18. Do people secretly lust after me? Buena Vista Social Club - Bruca Manigua (jäin selle tähendust veel uurima, panen hiljem kirja)
19. How can I make myself happy? Bobby McFerrin - I feel good (ehk ilmselt ikka ainult ise:))
20. What should I do with my life? Genialistid - Sa oled hea (no ma siis proovin veel natuke parem olla:))

21. Will I have children? Def Räädu feat. JOC - Mis värk on? (ee, no seda minagi :P)
22. What is some good advice for me? Ivo Linna - Õnne soovime sul (See on müsteerium kust see lugu mu arvutisse on sattunud aga see on lihtsalt geniaalne millistel hetkedel ta mängima oskab hakata :P)

23. How will I be remembered? Dinah Washington - Unforgettable (Noh nagu teemasse küll, aga vastust ei anna :P)

24. What is my signature dance song? Kylie Minogue - Chocolate (jaa, võib olla küll:))

25. What is my current theme song? Franz Ferdinand - Darts of Pleasure (:D:D:D okei, kõlbab hästi :D)

26. What does everyone else think of my current theme song is? Jennifer Lopez - I'm real (võimalik, või vähemasti mõne inimese puhul)

27. What type of men/women do you like? Dagö - hallid päevad. (ei ole nii)

2009-04-10T12:52:00.004+02:00

Ei saa mitte kirjutamata jätta, et tänu heade sõprade abile, siinkohal tervitan Mihklit, käisin eile teatris. Vaatamas draamateatri "Mängud tagahoovis ehk because". (warning SPOILER! kui te tõesti kavatsete seda tükki vaatama minna siis võib olla on targem kui te selle kohta enne sisututvustusi ja kommentaare ei loe)
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.

Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."

2009-04-06T23:36:00.004+02:00

Täna, see tähendab esmaspäeval, oli juba suhteliselt rahulik haavade lakkumise päev. Sellele eelnenu oli aga üks korralik isiklik "hullude päevade" üritus. Suvalises järjekorras kirja panduna olen ma alates kolmapäevast üsna korralikus kontsentratsioonis
* olnud heas tujus
* sellele järgnevalt saanud kaela paanikat ja hädaldamist
* saanud ukse taha saabunud Virkolt šokolaadi ja veidi raha
* kuulanud Bönnu armuavaldusi (küll vähem kui ma oleks oodanud ;))
* solvunud mõned korrad üsna tühistel põhjustel
* söönud sushit, joonud veini ja vaadanud jaapani animafilmide festivali avafilmi
* alustanud uut kudumistööd
* asju ja ennast katki teinud
* tegelenud suure hulgal public relationsi ja inimeste töölevõtuga. Kokkuvõtteks lõppes asi väga positiivselt ja mul on selle üle siiralt hea meel.
* taaskord aru saanud et asjad juhtuvad a.)varem b.)hiljem c.)siis kui nad ise tahavad.. ja nii nagu nad ise tahavad. Ja sellest et ma olen ikka üliemotsionaalne inimene :P
* kohanud oma printsi
* osalenud veel veidi piilukaameravõtetel
* nautinud oma viimaseid "külmapilte"
* saanud teada, et on võimalik et keegi blokkis lihtsalt minu kõned mõneks ajaks ära. I feel scary now:P
* käinud Tartus peol
* olnud purjus ja olnud õnnelik ja olnud kuri
* nautinud ülikevadise ilmaga Tartu Raekojaplatsil hommikusööki
* käinud lõpuks ära Tartu Botaanikaaias, mis oli lihtsalt imetore. Kõik need päevitavad kilpkonnad ja muud toredad loomad ja kaktused mida sai paitada ja troopikataimed jne jne. Soovitan soojalt:)
* käinud parte söötmas ja niisama Tartu peal ringi jalutanud
* pidanud pikki ja veel pikemaid vestlusi Liisaga
* aidanud ajada asju ühe uue väga laheda lühifilmi juures, sinna inimesi kupeldanud ja muidu sel teemal kaasa mõelnud
*kohanud suurt hulka uusi ja vanu sõpru :)

Ja Riina väitis, et täna polnud veel isegi mitte täiskuu. Kevad on vist tõesti siin, Tundub et mahlad juba voolavad;)

2009-04-02T23:40:00.006+02:00

Eile oli üks väga jabur ja täna oli üks ilus päev. Millegi lõpp ja millegi algus. Teadaolevalt minu rolli lõpp PolygonTeatris. Mille algus, seda ma veel ei tea.
Aga nagu on aru saada, siis praegu ongi verevahetuse ja uute otsuste aeg. Igal pool.

Ma ei ole siia ammu kirjutanud, sest mul on ikka veel pooleli reisikiri jaanuarikuisest Egiptuseskäigust. Kunagi saab see siia ümber kirjutet aga otsustasin vahepeal ka muid mõtteid uuesti kirja panema hakata. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et see paus just nüüd otsa saab..
Huvitav, kas mul on õnnestunud nüüd lõpuks mingid pusletükid õigetesse kohtadesse saada, et asjad ise toimima hakkaks?

Kuna ma Vennaskonna "Tuled öös" lugu olen juba kusagil siin kunagi tsiteerinud, siis seekord üks teine pala nende repertuaarist.

Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel...

2009-03-31T13:53:00.001+02:00

Aega pole on kevad

On hommik ja lõokesed tõusevad taevasse

On õhtu ja kiivitajad kiuksuvad pimedal põllul

kust kerkib maa uimastavaid aurusid

Aga kuhu jäi päev, kuhu sa ta panid

Mida sa tegid, mida sa mõtlesid rohulible

pimeda mulla seest tõustes

Mida sa arvasid kirju liblikas

sellesse õhuembusesse kadudes

Mida sa öelda tahtsid leppade kuldne tolm

leebe tuulehoo käes

Ütle, mida sa mäletasid mullune kulu

põledes ja valge tuhana laiali lennates

Mida sa mäletasid

Tõnu Õnnepalu

mis on sinu tüvenumber? kümme!

2009-01-06T03:07:00.005+02:00

Tänaste poliitiliste sündmuste kajastamisel meeldis mulle kõige enam Kivirähu lähenemine.
Kõige lamedamaks võiks aga nimetada elu24 stiilis eimidagi ütlevaid aga antud juhul tundlike teemadega mängivaid provokatiivseid nö. uudiseid.
Eks näe mis edasi.

--

Toredamaid teemasid kah.
Ühe toreda filmi nägin täna algusest lõpuni ära. Nimelt paar päeva tagasi nägin vaid selle lõpuosa ja juba siis tundus huvitav ja hea stiiliga film aga ma ütlen teile et kui see ikka algusest lõpuni ära vaadata siis on kohe teine asi:P Ehk siis filmi nimi The Heights. Suhteliselt lühike aga hoogne ja põnev teos:)

Üleskutse teile kõigile.

2009-01-02T16:50:00.005+02:00

Mul on teile uueks aastaks kaks palvet või soovi südamele panna. Ma väljendan end küll malbelt aga mõtlen seda kõike väga tõsiselt.

Palun proovige rohkem öelda "jaa".
Palun proovige rohkem naeratada.

Inimesed ei pane väga tähele oma käitumishoiakuid ja -malle ning armastavad süüdistada tekkinud negatiivsetes olukordades pigem ennast ümbritsevaid tegureid kui tunnistada oma suhtumist. Nagu üks väga tark naine (aka mu ema) on mulle lapsepõlvest saati juba õpetanud "kui on konflikt, siis on mõlemad pooled süüdi". Ja sellest tulenevalt on kõigil osapooltel õigus ja võimalus võtta kätte ja olukorda muuta.

Te ei kujuta ettegi kui palju teie ja teid ümbritsevate inimeste elu võib muutuda, kui te neid kahte palvet täita proovite. See ei pruugi alguses tulla loomulikult ega kergelt aga iga algus on raske. Ja iga positiivne tulemus annab hoogu ühele pisikesele positiivsuskerale, mis lumepallina suurenema hakkab. Ja teil hakkab paremini minema. Ausõna.

Ükspuha, mida te nüüd sellest ülejäänud jutust ka arvasite. Pidage neid kahte soovi meeles ja tehke nendega uuel aastal proovi. Enam paremat mul teile soovida ei õnnestu!

Hoopis midagi ilusat kuulamiseks

01.01.09

2009-01-01T11:56:00.003+02:00

Minu selle aasta õnn näeb siis välja selline. Tõlgendusi? ;)
Ja veel, midagi teile mõtiskluseks uuel aastal:
http://www.tartu.ee/taheklubi/numeroloogia/?mood=1

2008-12-31T02:19:00.002+02:00

Tere 2008nda aasta viimane päev.
Ma pean ütlema, et sinuga oli omamoodi tore 2008s aasta. Oli nagu natuke täiskasvanu-elu õppimine. Uued asjad ja kogemused nagu ikka. Samas ei toonud need just suuri muutusi ega edasi astumisi. Nii et natuke oli ka tagasihoidlik aasta. Aga kes teab, võib-olla oli asi lihtsalt ettevalmistustes järgmiseks:) See aasta ei saanudki väga palju lollusi tehtud. Nagu aasta lõpust näha, on ka need edasi lükatud tuleva aasta kaela. Üks riskantne käik sai siiski sel aastal ette võetud. Kasutegurites olen ma jätkuvalt kahtleval seisukohal. Samas - kui asjad ei ole rahuldavas olukorras siis tuleb mingi lüke ju teha. Isegi kui tulevik ütleb et tegu oli negatiivse liigutusega, on sellest vähemasti õpitud. Võib-olla.

Üks ilus aastalõpuluuletus Ave Alavainult.

Kui aastaring saab täis,
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
endale? Ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse.
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites
soovin
KODURAHU.

:)

2008-12-22T14:17:00.002+02:00

Natuke jälle niisama asja. Võib-olla kunagi kirjutan natuke pärisasja kah aga praegu on natuke liiga "oh mu kõrvad ja karvad kui hiljaks ma jään" seisukord, et mõtisklustesse laskuda.

You are The Magician

Skill, wisdom, adaptation. Craft, cunning, depending on dignity.

Eleoquent and charismatic both verbally and in writing,
you are clever, witty, inventive and persuasive.

The Magician is the male power of creation, creation by willpower and desire. In that ancient sense, it is the ability to make things so just by speaking them aloud. Reflecting this is the fact that the Magician is represented by Mercury. He represents the gift of tongues, a smooth talker, a salesman. Also clever with the slight of hand and a medicine man - either a real doctor or someone trying to sell you snake oil.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

2008-12-10T14:23:00.003+02:00

Juba mitmes aasta, täpselt samal ajal, tabab mind rahutus ja kahetsustunne. Ma olen üldiselt inimene, kellele meeldib rohkem tulevikku kui minevikku vaadata ja kes tehtud tegude üle tagantjärele kohut ei mõista. Aga on üks ring, midamööda ma juba mitmes aasta käin. Igal sügisel, just praegusel ajal, neidsamu mõtteid mõeldes. Ja need käivad mulle pinda, kuni ma midagi nende suhtes ette võtan ja proovin olukorda kusagilegi suunas muuta, sest isegi hetkeline muutus halvema poole toob ju vähemalt edasi liikumise. Ja tunnen aasta aega hiljem, ikka veel, et see küsimus ei ole vastust saanud. Ja ma mõtlen et kas sellest nõiaringist välja pääsemine üldse ongi minu kätes...

aga väljas paistab praegu päike:)

2008-12-08T13:19:00.007+02:00

Oi ma kohe ei tea kust otsast alustada. Proovin kronoloogiliselt.
Eelmine postitus sai kirja pärast muusikali "Nii on meil moes" lõppu. Muusikali tegemine oli ülimalt tore. No tõesti!. Muidugi võttis esimesed kaks päeva aega, et millestki midagi taipama hakata ja koguaeg mitte vigu teha (olin kostümeerija, uue töö õppimise rõõmud) aga kui siis juba liikuma hakkas, siis läks ikka päris toredaks. Ehk et töökollektiiv on ikka ilgemalt tähtis. Nojaa muusikal ise oli kah lahe. Tsiteeriks iseennast "rämedalt hea":) Ma olen alati mõelnud muusikale vaadates, et huvitav kuidas see kõik seal lava taga toimib. Ja näe - saingi teada:)
Lisaks kõigele muule tähendas muusikal ka umbes 2 nädalat 16/7 töötamist. Mis omakorda tähendas seda, et ma jäin kohe pärast muusikali tõbiseks. Aaa, muide kurikuulsa lumetormipäeva veetsime meie linnahallis. Noh sellest polnud hullu, et etenduste ajal 1 rea ja lava esise kohal sadas lund ja lõpuks oli juba kerge vihmakardin, et laval luusis ringi väike tuuleiil ja lava kohal keerlesid udukeerised:P Hea et meil siis väga suveteemalist etendust ei olnud. Sai veel musta huumorit visatud, et võiks etenduse lõppu laulda väikese improvisatsioonilise loo muusikalist Pipi Pikksukk "Põhjamaa":) Ja siis meenub mulle veel meie tore matk pärast muusikali lõpupidu linnahallist kodusuunas koos Maarjaga. Mõned väiksed spontaansed liud, üks spontaanne lumememm ja väga palju kõht kõveras naermist:) Ehh. Ilus oli:) Siinkohal tervitan Maarjat lauluga "Sõprus":) Kui seda jukeboxis ei ole siis kõlbab ka lauluke "Pane Gabriel, pane!" :D
Niisiis. Mõned päevad olin kodus ja nõrk ja vässa. Haige olemise positiivne pool oli, et kui mul vahepeal natuke rohkem eluvaimu sees oli, siis sai üle pika aja natuke ka kodu koristatud. Ja kui mõned päevad oli puhatud, siis läks vastukaaluks ikka kohe päris sürreaalseks kätte.
Eelmisel reedel algas PÖFF. Saabus minu esimene festivali külaline ja kuna tegu oli esimese väga asjaliku päevaga siis oli kõigil koguaeg kiire ja info liikus nii nagu ta ikka enamasti suurürituste puhul liigub. Lisaks sellele selgus poole päeva pealt, et mind ootab ees järgmisel päeval sõit Pärnusse. Ehk et nägin oma külalist, panin ta hotelli elama, sõitsin ema juurde, et natuke üle (väga) pika aja autosõitu harjutada (järgmisel päeval selgus et see oli olnud ülikasulik mõte) siis jooksin uuesti vanematekale, et autovõtmed tagasi anda ja väikevenna kolm miniviinerit ära süüa, veidi glamuursem õhturiietus selga panna, vahepeal natuke mission impossible teemat ümiseda, PÖFFi avamisele joosta, seal film ära vaadata ja pärast seda oma külalisega tema esimesele kohustuslikule filmile joosta ja kuna meil mõlemal oli pärast tseremoonia ja kahe filmi ära vaatamist kõht väga tühi, siis (häbi tunnistada) aga tema esimene söögikord uues riigis oli lähim kesköösel avatud söögikoht ehk McDonalds. Kella kahe paiku jäin kodus magama ja kell viis oli äratus.
Pärnu. Libedasõit. Oh jummel. Ma parema meelega siin seda ei kommenteeri. Avaliku kommentaari kuulete/näete kui ma ei eksi siis sel kolmapäevaõhtul ETV's. Kaadritaguseid asju vahendan pigem isiklikult. Lõbusama poole pealt - sündis üks uus vana hea vana-hiina vanasõna "Kui sa ikka ei ole mitu päeva korralikult söönud ja eriti maganud, siis keskmiselt tühja kõhu peale Pärnus ühe klaasi viskit võttes, ei pruugi Tallinna jõudmise ajaks veel kaine olla". Aga üldiselt - mulle väga meeldis. Hullumeelne aga lahe kogemus:)
Nojaa järgmisel päeval jätkus PÖFF. Sel aastal tegelesin aasia žürii saatmisega ja see oli minu jaoks esimene aasta, kus ma tõesti ka filme vaatama sain. Oot, ma nüüd loen kokku. 19 filmi. Umbes nädala ajaga. Ja neid oli ikka igaltpoolt maailmast. Vähemasti pooled vaadatud filmidest olid muidugi aasia omad, sest neid käisin ma koos žüriiga vaatamas. Ja teine pool oli siis igalt poolt mujalt. Siinkohal on muidugi mõned filmid, mida ma tahaks väga välja tuua. Neist, mis mulle ei meeldinud, ma parem ei räägi. Meie žürii valis parimaks aasia filmiks "The Shaft" nimelise loo. Aasia filme iseloomustab meie jaoks nö aeglus. See on vajalik eelteadmine, et mitte esimese viie minutiga pettuda (st. muidugi on ka neil krimipõnevikke jms.) ja võtta ka endale aega süvenemiseks. Teistmoodi kogemus. Mis mulle veel positiivselt meelde jäi oli saksa film "The Wave". Kuna tegu on noortefilmiga, seostub see kõigepealt meie oma "Klassiga". Aga nii nagu "Klassis" nii ka "Laines" - tegelikult ei ole ju tegu ainult noorteprobleemidega. Lihtsalt noortele julgetakse öelda, et "kuulge te teete ju valesti". Aga täiskasvanule ei julge enam keegi midagi öelda. Ühesõnaga - sisu kohta lugege ise imdb'st. Hispaania ja portugali kultuurihuvilistele ja tantsuinimestele julgen soovitada filmi "Fados". Ehk et tegu on väga-väga hästi teostatud tantsufilmiga. Esteetiline nauding garanteeritud. Ja "last but not least" - tegime eile viimase PÖFFi päeva puhul veel 4-filmise maratoni Ketteri ja Ramsesega. Minu selle aasta viimane PÖFFi film oli ka parim film terve festivali jooksul. Kui "Afterwards" lõppes, oli mul raske end toolil liigutada, vaatamata faktile et kaks korda filmi jooksul olin ma sellel ka hüpanud. Kirjeldamatult ilus. Mõtlemapanev. Lihtsalt hea.
Üldiselt nägin palju nö. olustikufilme, mis andsid kohaliku maa kultuuri- ja mõtlemisviisi edasi. Ja needki filmid on kindlasti kasulikud ja mitmed neist jäid ka mõjuvalt meelde. Ülaltoodud on vaid kõige säravamalt meeldejäänud tipp. Sellel PÖFFil jäi ka hulk filme, mida ma väga näha oleks tahtnud vaatamata. Aga noh, ehk tuleb veel võimalusi:)
Ja nii ma olengi märkamatult tänasesse jõudnud. PÖFFi päevad olid ametikohustuste ja filmidega üsna korralikult täidetud, nii et täna hommikul nautisin und ja hakkan end nüüd vaikselt muude tavakohustuste lainele jälle tagasi viima.
Väsinud aga õnnelik!
Teie R:)

2008-11-24T22:46:00.005+02:00

Short ' n ' sweet.
Purjus mehed on nõmedad. Mõtled ju küll, et "oh on igasuguseid" ja "sellepärast, et inimene on purjus, ei pea veel tähendama, et ta nõmedalt käitub" aga enamasti on see vaid wishful thinking.
Vähemasti mina olen viimase paari kuu sündmuste tõttu muutunud tõsiselt allergiliseks purjus meeste vastu.
Väga nõme.

2008-11-20T21:43:00.000+02:00

Ah, joogem nüüd lõppeks kokteilid,

on aeg jätta naised ja liha,

sääl kõrvemäe nukal,

kus paiku on koha-

seid, ootavad kuldkassipreilid.

On taeva sees tilkuvaid naelu,

su heintõves kätel on jahe…

Hei, unelma miisud!

Hei, lemmikkass Rahel,

kes lutsisid papude paelu!

Ent parimad kassid me elust

on kõdumas aukudes kokku.

Saab paljudest ainsam.

Uus põlvkond lööb lokku.

Mis puu kasvab kassidevalust?

-----

"Kassiauk. Retro" Jaan Undusk

Tänud ja tervitused Liisale selle luuletuse avastamise eest.

rumalad toredad ajaviited eriti kiirel ajal:)

2008-11-19T01:31:00.004+02:00

Lõpuks ometi sai see küsimustik täidetud ja avaldatud nii, et winamp tõesti mängis õigesti shuffle'it ja mul ei visanud poole täitmise ajal üle see, et tulevad ainult nõmedad lood. Siiski ka eelmistest kordadest on toredaid noppeid. Minu lemmik oli:
Will I have children?
Pretty 50s - Mulholland Dr.

Siin on siis tänase õhtu saak:)

---

Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.

1. How am I feeling today?
Inboil - Nool selga (No tegelikult oli täna parem päev kui eile aga siiski)

2. Will I get far in life?
Marilyn Monroe - Some Like It Hot ;)

3. Where will I get married?
Mika - Lollipop (Ma arvan et siin on kirjutajal lihtsalt väike trükiviga sisse tulnud. Tegelikult ta mõtles et "with whom will I get married" ;))

4. What is my best friend’s Theme Song?
Genialistid - Pimedus taandub (Ma ei usu et ükski mu headest sõpradest seda lugu üldse teaks. St. üks teab, aga ma ei usu et see tema lemmiklugu oleks. Tegu on siis palaga muusikalist "Hea lugu")

5. What is the Story of My Life?
Eurythmics - Sweet Dreams (Mm, pole paha)

6. What was Highschool like?
Artist - Track 16 (:S Uurisin välja, et loo nimi on Scissor Sistersi "She's my man". Midagi kasulikku sellest küsitlusest, ma pole varem seda lugu tähelegi pannud:P)

7. How can I get ahead in life?
Genialistid - Õnn on sinine auto (Päris konkreetsed juhised:P Samas nad väidavad jah et autoga on lihtsam edasi jõuda kui jala:D)

8. What is the best thing about me?
George Michael - Amazing (Oo, võtan seda komplimendina Winampilt:))

9. What is today going to be like?
Genialistid - Seksikas keha (Muhhahhahhaaaa. For the record - mul siiski on ka muud muusikat peale genialistide aga see paistab täna winampile meele järgi olevat. Ja mulle on ka:))

10. What is in store for this week?
Nirvana - Where Did You Sleep Last Night (Ookei. Hakkab ühte suunda kiskuma. Huvitav kas kellelgi mu meessõpradest on ka sinine auto:P)

11. What song describes my parents?
Dagö - Pulmad (Emnjah. No ei. Ainuke seos on see, et mu emapoolne suguvõsa on pärit samast kohast, mille kirikus toimunud pulmade auks see laul kirjutet on.)

12. To describe my Grandparents?
Jennifer Lopez - Hold It Don't Drop It (sellist lugu on raske ükspuha kelle vanavanematega seoses ette kujutada:P)

13. How is life going?
Buena Vista Social Club - Dos Gardenias (Aga Kuuba vastu poleks mul küll midagi:))

14. What song will they play at my Funeral?
Claire's Birthday - Venus (Halleluuja! Kui Eplik ise mu matustel seda mängiks siis ma peaks küll olema elu jooksul midagi ilusat teinud:))

15. How does the world see me?
Allan Vainola album "Teatriõhtu" - Valus maailm (Isegi kui see mulle omale vahepeal nii tundub, loodan ma väga et see päriselt ainult nii välja ei paista. Siinkohal on õige hetk vabandada kõigi ees, kellele ma viimase kahe päeva jooksul oma emotsioone välja olen valanud.)

16. Will I have a happy life?
Robbie Williams - Lovelight (Kui see olekski ainult lovelight, mitte see, millest Robbie laulab)

17. What do my friends really think of me?
Artist - Track 13 (Ma heameelega jätakski selle nime avalikustamata. Lugu on siis "Akon, Snoop Dogg - I Wanna Fuck You". Ei kommentaari. Järgmine küsimus on ilmselgelt üleliigne.)

18. Do people secretly lust after me?
Roisin Murphy - Prelude to love in the making (Muhhahhahhhaaa. OK.)

19. How can I make myself happy?
Genialistid - Loom (Jah, see on üsna õige lugu:) Ja genekate muusikaga teen ma ennast kah üsna õnnelikuks:))

20. What should I do with my life?
Dagö - Teine Kadriorg (oodata ei saa, kes homses teel on..)

21. Will I have children?
Pussycat Dolls - I Don't Need A Man (Irw. Ma pean ausalt tunnistama, et katseklaasilaste peale pole ma veel mõelnud:D)

22. What is some good advice for me?
Dagö - Tuuletallajad (Ei vaidle vastu.)

23. How will I be remembered?
06 Track (See on miski Ultima Thule vms lugu aga see on inglise keelne ja mina ei suutnud seda välja peilida. Pole ka väga lemmik.)

24. What is my signature dance song?
Claire's Birthday - All The Luck In The World (mhmhh, üks mu lemmikutest kindlasti:))

25. What is my current theme song?
Eyes Wide Shut - Migrations (Võimalik.)

26. What does everyone else think of my current theme song is?
Mika - My Interpretation (Siis te kah väga mööda ei pane)

27. What type of men/women do you like?
Mulholland Drive - Pretty 50s (Kristi ütleks selle peale nii mõndagi. Mina ei ütle.:))

teatrihipi

2008-11-14T23:58:00.003+02:00

Esietendused...
on lahedad! Isegi siis kui su ametinimetus kogu selle krempli juures ei ole just kõige glamuursem. Eriti siis kui sind vaatamata sellele meeles peetakse, austatakse ja hoitakse. Nii meeletult tore on töötada suures peres kus kõigiga arvestatakse.
Ma arvan, et hetkeks täna õhtul olin ma maailma kõige õnnelikum inimene. Mõtle milline au - olla vaid hetkeks maailma KÕIGE õnnelikum.

Kiisu nurrub ja paitab end vastu kõike.
Aitäh!:)

2008-11-07T10:06:00.005+02:00

Käisin vahepeal Poolas. Oli selline lühike 5-päevane reis mille sisse mahtus 2 x 18 tundi bussisõitu ja hulk toredaid üllatusi. No ütleme nii, et minnes olin ma palju närvilisem ja murelikum kui tagasi tulles. Palju oli abi sellest, et ma oma närvitsemist lihtsalt eirata proovisin ja mõtteid positiivsematele teedele suunata üritasin. Ja siis üks hetk hakkasidki asjad õiges suunas liikuma.
Igaljuhul sai kohapeal projekti "Meie vanaisade lood" tarbeks suur hulk asju ära tehtud. Üks koht, kust sellest hiljem lugeda saab on siin. Praegu on lehekülg veel valmimisel aga vist juba uuel nädalal peaks siin rohkem infot olema. Lisaks sai selleteemaline etendus uuesti üle vaadatud ja ette kantud ja tagantjärele sellele ka hulk positiivset vastukaja saadud. Ja mul oli üks tore õhtupoolik iseendaga, mis algas pahade tunnete omaette väljaelamisega, seejärel teraapilise raamatu lugemise ja väikese filosofeerimisega ning lõppes kahekesi anonüümse (muleioleenamaimugimisasja) klubi loomisega ja vähemalt 2 tundi järjest eimillegi peale kõht kõveras naermisega. Seda on siin raske rohkem selgitada - kes seal olid, nägid:) Aga naer on teraapiline ja ükspuha mis põhjusel me seal kõkutasime, ma arvan et see tegi meile mõlemale head:) Ja igatahes olen ma alates tagasitulekust saati kolm päeva järjest ülipositiivses tujus olnud :)
Lisaks kõigele olen ma nüüd ametlikult Ra-Hell, nii et kartke aga!:)

Ja eile õhtul käisin jälle kinos. Nägin lõpuks ometi kauaplaanitud "Mina olin siin" filmi ära. Krt - Eestis on ikka väga head näitlejad. Siinkohal tervitaksin ka meie anonüümse klubi teist liiget. Teine äramärkimist vajav asi oli geniaalne dialoog. Lihtsalt oli hetki kus istud kõht kõveras ja naerad keset saali. A la - kaks venda (Rasmus Kaljujärv ja Margus Prangel) istuvad baaris ja vaatavad tuima näoga telekast kurlinguvõistlusi ja arutavad et peaks kanalit vahetama. "Kas sina tahaks et sinu pojast saaks pede või kurlingumängija?" Jaajah, pärast kanalivahetust näidati edasi malet. Ühesõnaga üks järjekordne vaatamist väärt eesti film. Minu isiklik mure oli kahjuks see, et ma ei suutnud lõpuni filmi sisse elada sest tegelesin rohkem näitlejate vaatlemisega. Aga väga tahaks uuesti näha seda filmi küll. Ehk PÖFFil õnnestub:)

2008-10-26T04:32:00.004+02:00

Ei mina ei saa aru, kuidas need armastuseasjad ikka nii üksteisest mööda saavad käia. Tahad ikka paremat ja läheb nii nagu alati. Mul õnnestub kohe kuidagi eriti asju ristipidi ajada.
Huvitav, kas juba on saabunud aeg Alaskale kolimiseks..

2008-10-25T13:01:00.004+02:00

Kuna mul on lapsepõlvetrauma sellest, et veel keskkoolieas kodus elades ei lastud mul pärast kella üheksat telekast filme vaadata (motiivid on minu jaoks siiani müsteerium) siis olen elus pidanud korduvalt inimestele selgitama, et ma olen tõesti näinud väga väheseid filme ja mul ei õnnestu sel teemal väga kaasa rääkida.
Nüüd üritan siis vaikselt möödalastu tasa teha ja kui telkust paistab hea film tulevat, üritan end enamasti ikka õigeks ajaks kodu sättida.
Eile sain elamuse. Nii hästi tehtud nii koledat filmi ei ole ma väga ammu näinud. Inimesed, kellega ma vahepeal msn'is suhtlesin, et lihtsalt korrakski mujale vaadata, said kommentaare a la "nii, nüüd läks mul süda pahaks", "täiesti geniaalne film", "rõve" jne.
Tegu oli siis filmiga "Koletis" ("Monster"). Charlize Theroni mäng - tähendab, ma arvan et see oli maailma kõige parem filmiosatäitmine. Christina Ricci oli samuti väga hea. See sisu, see karm reaalsus, need pinged, need püüdlused... Kõik selle nimel, et tunda end natukenegi vajatuna, armastatuna, kaitstuna ka siis kui elu on käinud nii maha, et seda on raske ettegi kujutada. Ja muidugi fakt, et tegu ei ole väljamõeldud looga. On inimesi, kelle elu ongi päriselt nii kole ja kes kõige selle kiuste ikkagi ei taha alla anda. Ka siis kui nad iseend selle elu pärast vihkavad. See film on sõnades kirjeldamatu. Ilmselt mõjub ta naistele rohkem. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis on ebarealistlik et ükski mees sellistes olukordades niimoodi käituks. See on üdini naiselik hambaid-kiristades-mitteallaandmise suhtumine, ka siis kui sulle on suvaline ora perse aetud, lihtsalt selleks, et sa karjuks ja mõni mees sellest rohkem mõnu saaks. Ah lugege parem ise lähemalt siit. Või veel parem, vaadake filmi!
Ühesõnaga - see oli vägev. See oli elamus.

2008-10-24T09:23:00.002+02:00

Ma arvan, et mul tuleb praegu kõrvadest ka punast auru ja kui saaks siis peksaks kõik segi. Aga näe ei saa. Kusagil on mingisugune VASTUTUSTUNNE, mis paneb mõtlema selle peale, et kuidagi tuleb ju edasi ka minna. Ja et on inimesi ja asju, mis minust sõltuvad.
Kust tuleb ülbus inimestest sinu ümber, veel enam inimestest kelle sa oled endast sõltuvaks teinud, mitte hoolida?
???

???

P.S. Massaaz ja Flight of the Conchords on toredad:)

Käisin eile kinos

2008-10-21T11:51:00.003+02:00

... ja nägin ära viimati esilinastunud eesti uue filmi. "Taarka" ja "Mina olin siin" õnnestus mul nii pahasti vahele jätta, et kui ma eile päeval keset linna seisin ja mõtlesin, et mis nüüd, tundus ainuõige otsusena minna kinno "Detsembrikuumust" vaatama.
Et tegu on värske filmiga siis ei taha liig paljut ette ära rääkida. Kinost väljudes oli aga võimas tunne. Ilmselt on sellel filmil teiste ees eelis juba oma patriootliku joone pärast. Neid hetki oli filmi jooksul mitmeid kui ma mõtlesin, et aga see kõik käib ju nii lihtsalt, mis siis kui näiteks homme nii ongi. Ja mitte nii vaid veel hullemini. Mind polnud küll aprillirahutuste ajal siin kuid tagantjärgi nägin üht dokumentaali, mis sündmusi üsna vahetult kirjeldas ja jättis tugeva mulje. Ning järgmine küsimus mu peas oli, et kas ka nüüd oleks eestis piisavalt neid inimesi, kes võtavad ette iga hinna eest seda riiki kaitsta või on rohkem neid, kes värske viisavabadusega ameerikasse põgenevad. Ketter arvas aga, et pole põhjust muretseda. Kui midagi sellist peaks juhtuma, küll Sergo Vares meid siis ära päästab:)
Näitlejatööd olid eranditult kõik täiesti superhead. Kõik näitlejad õigetes rollides, kõik karakterid täpsed ja huvitavad, no ma nautisin neid täiel määral ja juba ootan DVD'd et saaks uuesti vaadata. Puhtalt näitlejatööde pärast:)
Ühesõnaga, minu hinne 10/10st. Soovitan kõigile:)

I've been a Bad girl..

2008-10-19T19:14:00.006+02:00

Aeg: Täna pärast teatritrenni.
Koht: Põhja pst. Rimi juures.
Selgituskiri:
Pärast teatritrenni jalutasin läbi kohalikust Rimist nagu ikka, et koju miskit head-paremat osta. Poest väljudes astusin läbi kohaliku parkla ja seejärel üle sõidutee, et kiirelt bussipeatusesse jõuda, sest bussil nr. 3 on sealkandis komme üsna kiirelt peatusest mööda sõita kui ta kedagi ootamas ei näe. Ning olles tee ületanud, astus minu juurde kiirelt politseinik, kes teadvustas mulle, et olen rikkunud seadust ületades teed mujalt kui lähimate ülekäiguradade pealt. No mis seal ikka, astusin siis tema järel suure ringiga ja liikluseeskirju järgides tagasi umbes sinna samasse kohta, kust ma teeületust olin alustanud ja kus nende auto seisis ning ulatasin protokolli koostamiseks oma ID-kaardi. Mulle tehti nimelt suuline hoiatus kirjalikus vormis. (Kogu selle protseduuri juures jäi mulle mitmeid asju selgusetuks, alustades sellest, et minu nabimiseks pidi politseinik ise samuti samast ehk valest kohast teed ületama ja lõpetades sellega, et kirjutasin alla paberile, millest teist koopiat mul polnud ette nähtud saada, sest tegu oli siiski suulise hoiatusega kuigi kirjalikus ametlikus vormis, et nad selle oma registrisse kanda saaks.) Lisaks minule võeti ette veel üks keskealine naine, kes oli äsja trammilt tulnud ja samas kohas lõikas. Kirjutasin siis seletuseks, et ei näinud pimeduses oleva ülekäiguraja silti (mis ühel pool oli ka tõsi, teisel pool lähedaim ülekäigurada oli aga tõesti ebamugavalt kaugel. Ja üldsegist, ma ausõna olen piisavalt ettevaatlik, ühest korrast auto alla jäämisest piisas täiesti). Politseinik ütles veel hiljem, et kindlasti tasub alati seletuskirjade lõppu kirjutada, et "kahetsen oma tegu" aga ma ei tundnud end piisavalt ülbena, et temalt juba allkirjastet paberit tagasi küsida ja see sinna lisada:P Kui vanem naisterahvas autost väljus, asus ta üsna vihaselt noort politseiniku hurjutama, et on ülekohtune teda sellise asjaga vahele võtta pärast tema kümnetunnist tööpäeva:P Naljakas oli aga see, et mõni hetk enne seda olin ma juba end lahkuma asutanud ja mulle protokolli koostanud politseinikule hüvastijätuks "aitäh" öelnud, mille peale see segaduses küsis, et "mille eest?" Ma siis selgitasin, et üldiselt teevad nad ju õiget tööd aga antud olukorras on tegu tõesti ebamugava ülekäiguga ja et me keegi ei astunud üle tee seal kohas ju lihtsalt ulakusest või hoolimatusest. Noh siis saabus see vihane naine aga pärast enda välja elamist ta läks ka oma teed ja mina palusin lõpetuseks politseinikel oma märkustesse ka lisada, et mitmed inimesed on kurtnud, et tegu on ebamugava ülekäiguga ja seda tasub samuti arvesse võtta. Ning politseinik soovitas vastu mul edaspidi lihtsalt tähelepanelikum olla. Loo moraal, enne kui valest kohast teed ületama hakkad, vaata ringi ega politseid kusagil pole! :P
Noh ja olles mõned sammud autost eemale astunud, et korralikult ülekäiguradade kaudu tagasi bussipeatusesse jõuda, sõitis buss otse mu nina alt peatuses peatumata minema :D
Kui ma lähema aasta jooksul uuesti peaksin vales kohas tee ületamisega vahele jääma, on trahv kuni 600 krooni.
Olgu see teile kõigile siis hoiatuseks!:P

lihtsad, positiivsed asjad annavad pauerit!

2008-10-19T13:18:00.004+02:00

Ohhoo. Tere minu minu 100s postitus.

Eile oli ilus päev. Vaatamata sellele, et ma ärkasin kõne peale, oli kohe ärgates juba hea tuju. Mõnikord on nii, et ärkad kohe hea tuju ja tahtmisega ja siis läheb ülejäänud päev kah libedamalt. Tänu sellele, et Riinal võttis tulek oodatust veidi rohkem aega, jõudsin ka veidi olemist koristada. Pärast oli ilus vaadata ja jälle parem tuju:) Siis sõime pannkooke singi ja juustu ja sinihallitusjuustuga. Ma polnud teab mis pikka aega jälle pannkooke teinud aga välja tulid täitsa head. Ja Riinaga päriselt juttu ajada oli ka hea. Siis me käisime Baltika vabrikupoes, kust leidsime ühise tuttava ja saime kingituseks hulga riidepuid. Mul on neid siiani alati puudus tulnud aga nüüd vist sai see olukord kah lahendatud. Siis läksid meie teed lahku ja mina läksin korraks Stockmani, et vaadata kas leian väikevennale sünnipäevakingituse. Leidsin aga hoopis omale uued toredad ja soojad kummikud, mis arvestades eesti talvesid ka ilmselt talvesaabastena hakkavad funktsioneerima. Ja nad olid peale kõige ilusad ka - musta värvi, punase tallaga:) Siis mul oli kohe täitsa hea meel. Viisin kummikutekarbi koju ära ja sõitsin Järve keskusesse, et sealt väikevennale kink leida. Ja saingi, mis tahtsin - ma loodan et tema leiab kah koos sõpradega Uno-kaartidele rakendust. Eks ma hiljem emmelt kuulen:) Siis läksin korraks kohalikku Prismasse (võimisiganes see suur pood seal ka on) ja ostsin omale uue panni. Päris oma uue punase (jah, ma olen naine) panni. Ma olin sellest unistanud juba umbes aasta aega või vähemasti alates sellest ajast kui ma Kreetalt tagasi tulin, sest mu vana pann oli juba üsna kraabu. Nüüd ma teen oma uue panniga jälle kõigile küllatulijatele hea meelega pannkooke - nii palju kui te aga süüa jaksate!:) Siis tuli vaikselt õhtu peale ja vaatasin natuke telekat ja Woody Alleni filmi "Kõmulugu" ("Scoop"), mis oli lihtne ja omamoodi väga armsa huumoriga film ja sobis väga ilusti minu positiivset päeva lõpetama.

2008-10-16T09:59:00.003+02:00

See pilt kaunistab viimasel ajal mu desktoppi ja on muidu ka väga lemmik:)

vaatasin aknast kollaseid lehti ja mõtlesin..

2008-10-15T12:08:00.004+02:00

Huvitav, kas see on hea või halb, et inimesed ei muutu?
Nii hea on omada inimesi, keda tead, et võid alati usaldada. Olgu või sajad kilomeetrid ja mitmed aastad vahemaad.
Nii kurb on vaadata inimesi, kes teevad ise endale haiget, ka siis kui neile on näidatud, kuidas mitte teha.
Mõnikord tuttavatega juttu ajades mõtlen, et teemad, millest nad räägivad on küll muutunud aga tegelikult räägivad need inimesed ikka samadest asjast. Sellest, mis neile meelde jääb, olgu selleks siis rõõm või mure või midagi muud. Või et kuidas selgemini öelda, inimesed, kes on harjunud rõõmustama, rõõmustavad; inimesed kes on harjunud kurtma, kurdavad ja inimesed, kes on harjunud küsima, küsivad.
Mitte et ma isegi teistsugune oleks. Ma lihtsalt ei tea milline ma olen:)

Huvitav, mis siis juhtuks, kui inimesed, kes on harjunud rääkima õpiksid kuulama ja inimesed kes on harjunud kuulama oma mõtted välja ütleks?

see kõik see ilm on imelik

2008-10-13T18:17:00.006+02:00

peaks selle nimekirja kusagile nähtavale panema, sest see täieneb pidevalt :)

Dubais värskelt valminud projekt

Ja nende järgmine suursugune ehitis

Be careful what you eat

tulevikumaailm ja eriti meeldib mulle see

nädalivahe

2008-10-13T17:04:00.003+02:00

Larp oli tore. Ma olen täna juba nii palju lugenud inimeste arvamusi sel teemal ja nii palju ka ise väljendanud neid, et kohe üldse ei viitsi enam end korrata. Mul lihtsalt vedas inimestega, kellega koos ma mängisin. Isegi kui roll on nõme on võimalik toredas seltskonnas sellega midagi jaburat teha. Seekord oli ka roll väga tore, nii et mul vedas kahekordselt. Kui mängu päris algus, mil me issiga Munchkinit mängisime (st. ma üritasin aru saada, mis kuramuse moodi see asi käib) välja arvata oli kogu ülejäänud aeg sebimist täis ja mängu lõpus veidi väsinud tunne.
Mis muidugi ei takistanud hommikul kella viieni tantsimist. Hommikul (st pärast 4 ja 1/2 h magamist) oli keha valus ja mõnusalt rammestunud aga sellegipoolest oli väga hea olla. Selliseid pidusid võiks tihemini sattuda :)

see läks nüüd küll täppi kogemata

2008-10-13T16:58:00.000+02:00

Your result for The Chess Mess Test...

The Bishop's Innkeeper

Congrats! Only 6-9% of the population score this!

The Bishop's Innkeeper enjoys the experience of life to the fullest. They enjoy the variety of people and material comforts. They are excellent team players and focus on tasks at hand utilizing fun. They find pleasure in the new. They will involve everyone in discussion and decision making. They value the strengths of different individuals and encourage people to contribute their best. They make great storytellers and in fact this is why they have a special place for children in their hearts. They are deprived when cut off from others.

They aren't fond of written studies, but prefer learning in a 'hands on' way. Because of this they do tend to rush. Schools can be difficult at first, but if they find the relevance of a subject - they will exceed. They are sensitive to criticism and may take it personally. They will focus on the task at hand but forgo the long term costs. However, they are practical with their approach and have a lively sense of humor. If one asks them a question, one should be prepared for a drawn out explanation of their answer and how it relates to their life.

The Bishop's Innkeeper is useful because they can quickly mobilize others during times of crises. They are genuine and optimistic so it is hard not to do as they say. They are the peacemaker due to their sympathetic and tactful natures. They are the builders of the ‘can-do’ atmosphere using humor to brighten everyone’s mood. You should be pleased scoring as a 'Pawn' - it proves that you are a constructive and contributing member of society.

2008-10-05T12:03:00.003+02:00

Umbes täpselt kuu aega tagasi istusin Evega vanemate juures ja konstanteerisin fakti, et ma olen omale üsna suure ja mitte väga lihtsa suutäie võtnud teha aga kui ma sellega hakkama saan, siis mul on selle üle hea meel.

Eile pärast esietendust istusin taaskord tema kõrval ja tõdesin, et nüüd siis nii ongi.

Olen meelega jätnud kõik selle projektiga seonduva siin kommenteerimata. Esiteks mulle meeldib seda blogi hoida isiklike mõtete väljendamiseks ja teiseks on tegu siiski avaliku materjaliga ja kui kõik mida ma tean siin avalikuks saaks... oiii-oiii (ja see ei kehti ainult selle projekti kohta). Nazõvajetsa tööeetika. Ja noh, ega ma oma Kreeta-elustki ei saanud samadel põhjustel siin kirjutada. Aga see selleks.

Nagu ikka on palju tehtud ja palju tegemata asju. Mõnikord ma küll üritan end veenda, et kõiki maailma asju ei olegi võimalik ära teha aga.. nääh.

Ma ei mäleta kas see oli eile purjus peaga või täna hommikul/päeval unise peaga kui ma mõtlesin selle üle, et ma olen praegu ikka üsna rahul käikudega, mis mind just siia kohta on toonud. Et muidugi oli ebaratsionaalne võtta vastu otsus, mis viis mind ebakindlasse maailma, kus homne päev on ennustamatu. Aga alati on võimalik kõike ümber mängida. Ja mitte proovida on minu jaoks üsna võrdeline väitega mitte elada. Inimeste jaoks on erinevad asjad tähtsad. Kellele raha, kellele pere, kellele armastus. Ma arvan, et mulle on kõige tähtsamad seiklused ja avastamine. Need ei pruugi olla James Bondi väärt seiklused aga mulle piisab sellest, et mina midagi uut enda jaoks saan. Uusi inimesi, uusi teadmisi, uusi kogemusi.

kui ma oleksin mees, siis ma oleks..

2008-10-04T11:24:00.005+02:00

You Scored as James Bond, Agent 007

James Bond is MI6's best agent, a suave, sophisticated super spy with charm, cunning, and a license's to kill. He doesn't care about rules or regulations and somewhat amoral. He does care about saving humanity though, as well as the beautiful women who fill his world. Bond has expensive tastes, a wide knowledge of many subjects, and his usually armed with a clever gadget and an appropriate one-liner.

James Bond, Agent 007

92%

Neo, the "One"

88%

Lara Croft

79%

El Zorro

71%

Batman, the Dark Knight

67%

Captain Jack Sparrow

58%

The Terminator

58%

Indiana Jones

58%

Maximus

54%

William Wallace

50%

The Amazing Spider-Man

42%

Kui keegi peaks veel seda testi tegema siis andke teada, mis tulemus oli... on teada, kellega ühte tuppa mitte sattuda.. :P

about me:

2008-09-21T14:03:00.001+02:00

tsiteerides klassikuid:

"..aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb.."

Ojasoolt ja Sarah Kane'ilt

2008-09-16T10:51:00.001+02:00

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

2008-09-15T01:06:00.002+02:00

Kui ikka üks päev algab ja lõppeb erinevate seksipooside arutamisega.. siis on selge et minu võrdlusest Seksi ja linna Samanthaga ei jää enam palju puudu.
Veel päeva positiivseid emotsioone: hea tuju, tööind, esimene kursusetund Aleksander Eelmaaga, mõned filosoofilised jutuajamised sõpradega, film "Trooja" ja Simpsonid.

Head ööd sooviksin seekord ühe hea sõbra sõnu kasutades:
Olgu uned õrnad ja ilusad kui kastepiisk kroonlehel.

kõ-ri-ni!

2008-09-12T12:36:00.003+02:00

on naeratavatest nägudest, msnnikallidest, haletsustest ja soojadest soovitustest oma eluviisi muuta.
Tühjad sõnad muide ei aita ei ütlejat ega seda kellele öeldakse. Save your breath please.
Seda on aru saada kui see, mis te ütlete teile ka päriselt korda läheb. Isegi siis kui see on vaid must-valge tekst ekraanil.

Aitäh neile, kes on võtnud aega, et mõelda mida öelda.

rubriigist National Geographic

2008-09-09T21:25:00.011+02:00

Kokkuvõtvalt millestki, mis on nii lihtne aga tundub nii keeruline.

Inimene on sotsiaalne olend. Ta vajab enda ümber teisi, et nendega suhestuda ja ta vajab enda kõrvale üht, kellega koos pere luua ja vanaduspäevil päikeseloojangut maamaja õuelt vaadata. See viimane aga ei ole nii lihtne, sest selle jaoks peab olemas olema see hr./prl. "õige". Inimene, kes on sinuga piisavalt sarnane, et rääkida ühte keelt kuid samas piisavalt erinev, et oma olemasoluga sind täiendada. Selle "õige" leidmine ei ole lihtne ja võtab aega ning selleks kulub mitmeid katseid. Inimesed armuvad ja on kindlad et nad ongi leidnud selle "õige" kuni nad lähevad lahku ja tunnevad "maailma kõige suuremat valu" kuni nad sellega lepivad ja leiavad uue "õige"."Õige" valikul ei oma alati kõige suuremat tähtsust, kas tegu on tõesti sobiva inimesega, vaid üsna suurt rolli mängivad ka muud faktorid nagu näiteks: geograafiline asukoht (ei saa ju armuda kellessegi keda sa peaaegu et füüsiliselt ei näegi, jätame siinkohal filmitähed ja msnnisuhted välja), sotsiaalne staatus (päriselus satuvad pankuri tütar ja töölise poeg siiski harva kokku), ühine maailmavaade (proovi sa paremäärmuslast ja vasakäärmuslast samasse tuppa panna) ja ühised huvid (olgu selleks siis liblikate kogumine või korvpallitrenn). Ja nii on ka võimalik et neid "õigeid" on rohkem kui üks, sest need põhijooned võivad kattuda rohkema kui ühe inimesega ning tulemus on täiesti erinev. Ja see kõik on normaalne. Otsimine ja leidmine on normaalne ja vigade tegemine ja nende tunnistamine on samuti normaalne (kuigi viimast juhtub veidi harvem).
Ja edasiminek on hädavajalik.
Et leida see "õige".

Nii. Kõik tulevased armu- ja armutusvalus sõbrad kavatsen ma suunata selle postituse juurde.

Ilus asi, mille üks sõber mõni aeg tagasi mulle kinkis..

2008-09-07T21:53:00.002+02:00

Käivad inimesed mööda kauneid teid
näevad enda ees vaid kaardistatud maid.
Hõljub kotkas õhus vana metsa kohal,
ja mõtleb, kus võiks aja võtta maha.

Aga kuhu kõnnib kass, kes kõnnib omapäi?
ja kas ta näeb aegu halbu või näeb häid?
Aga keda otsib kass, kes kõnnib omapäi,
ja kas teeb saatus talle säru või teeb pai?

Vaatan ümberringi, maailm on nii hall,
pilved vihma toote, märjaks saan te all.
Otsin kedagi, kuid keski mul ei passi,
kuni aiaaugus märkan armsat kassi.

Aga kuhu kõnnib kass, kes kõnnib omapäi?
ja kas ta näeb aegu halbu või näeb häid?
Aga keda otsib kass, kes kõnnib omapäi,
ja kas teeb saatus talle säru või teeb pai?

2008-09-06T10:13:00.009+02:00

Viimasel ajal tegelen aktiivselt ülemõtlemisega. Ületegutsemisega ka.

Suvest (kaootilises järjekorras):
reis Kreetale - tore oli minna tagasi ja leida, et kõik on samamoodi: inimesed, muusika, toit, atmosfäär, suhtumine. Paariks päevaks suutsin "head over heels" ära armuda, mis oli samuti tore ja üllatav arvestades minu senist suhtumist kohalikesse meestesse. Lisaks vanade kohtade taaskülastamisele meeldis mulle väga käia ka uutes paikades, kuhu ma seni polnud jõudnud (kui kedagi huvitab, siis pilte näeb siit) ja vanade sõpradega väljas käia oli samuti tore:)
sünnipäev - soovi korral näeb pilte samast kandist kust Kreeta omasidki. Ei viitsinud palju pidada, kõik kes huvi tundsid ja õnne soovisid, olid oodatud lahtiste uste päevadele. Tegin natuke vahvleid ja piinasin külalisi Rebroffi ja Mikaga. Tagantjärgi tänud kõigile, kes meeles pidasid.
B'OFF - teist korda toimuv Baltoscandali alafestival noorte teatritele. Mul on hea meel et käik sai ette võetud ja tundus et ka fooruminoored said elamuse. Isiklikult olin muidugi kurb, et 5 etenduse ukse taha jäin aga kõigil saalidel on piirid ja festival lihtsalt kasvab. Samas olen rõõmus, et me omalt poolt B'OFFil 3 etendusega üles saime astuda. Paljud trupist said sellel festivalil iseennast uutes rollides proovile panna. Meeldejäävaim etendus kogu festivali peale oli aga ühelt tsehhi grupilt (trupi kodukas on siin, etenduse nimi oli NASETO). Vaatamata hulgale püüdlustele ei ole mul siiani veel õnnestunud selle etenduse olemust sõnadesse panna, nii et loobun sellest ka siinkohas. Kokkuvõttes oli tegu väärt üritusega ja tänan oma suurest südamest kõiki foorumikaid kaasa löömast.
Huvitav, mis siis tuli.. aa, siis ma sain kätte autojuhiload (mina küll iseendale veel lube anda ei julgeks) ja sõitsin mõneks ajaks maale ja siis sõitsin tagasi ja remontisin natuke ja asusin ette valmistama kõike järgnevat...
Eesti-Saksa-Poola teatriprojekt "Vanaisade jälgedes" + Mütofest. Minu jaoks algas maraton veidi varem, kui ma asusin aktiivselt õmblema omale muinasaegseid rõivaid ja tegin seda hommikuti kella viie-poole kuueni viis päeva järjest (ei saa märkimata jätta et lõpuks liitus minuga ka indiaaninimega neiu Poriseb Aga Õmbleb, kes aitas minu kostüümile veidi futuristlikumat vunki anda). Kuuendal päeval sõitsin Karepale (ja keset ööd tagasi ja siis jälle Karepale) ja seitsmendamast päevast läks lõplik möll lahti. Kokkuvõtvalt: vaatamata kolmandale maailmasõjale valmis 4 päevaga siiski üks ilus ja töötav etendus. "Miracles did happen". Kõigi inimestega ei olegi võimalik hästi läbi saada ja tsiteerides Kasparit "it's easy to be tolerant, if everybody is tolerant". Otse enne esietendust istusin aga uuesti autorooli et sõita Kassinurmele Mütofestile. Seekordne kogemus ei olnud kahjuks nii hea kui see, mis mind kaks aastat tagasi larbi külge köitis ja tolerantsi kulus ka selles ürituses üsna palju. Toredaks muutsid olemise aga head sõbrad ja üldse abivalmid inimesed, keda larbi ja taaskehastamisüritustel kohtab päris palju ning üks taasleitud sõber. Viimasel päeval kimasin aga mütokalt tagasi Tallinna et lõpuks rahvusvahelise projekti etendus ära näha ja see projekt samuti ära lõpetada. Päev pärast külaliste ära saatmist ja maratoni lõppu oli tolerants nii otsakorral et pahandasin kõige ümberoleva peale ega kannatanud inimesi silmaotsaski. Hea teada, et ma polnud ainuke:P
Ja siin ma nüüd siis olen.
Mingil salapärasel põhjusel olen suutnud endale natuke liiga suure koorma töid võtta, õigemini olen veel päriselt välja puhkamata ja seepärast võtab nende tööde tegemine rohkem aega ja jõudu kui muidu. Aga mulle meeldib mõelda, et ehk see kõik siiski tasub end kunagi ära. Käisin eile esimeses tantsutrennis (üle vist 8 aasta) ja täna ei liigu:) Aga mul on maailma kõige lahedam tantsuõpetaja (teda võib vaadata siit) ja ma olen vist kogemata üsna õigesse kohta sattunud. Stressiravimina töötab see trenn igatahes hästi.
Ja täna hommikul, enne kui Sander võileibade ja kohviga mind äratas, nägin ma ühte väga sooja unenägu, sellest kuidas üks hea sõber tegi mulle komplimendi ja andis seejärel lugeda oma märkmiku, kuhu ta oli üles kirjutanud lihtsalt ilusaid asju minu kohta. Kapitaalsel identiteedikriisi ajastul oli seda väga toetav ja julgustav unes näha. Aitäh:)

Lõpetuseks üks minu ammuseid lemmiklugusid ja nüüd kus ma ta ära nägin siis ka lemmikvideosid. Kõigepealt lugege seda seda ja siis vaadake seda.

2008-06-07T16:38:00.000+03:00

Paistab, et tõesti on võimalik veel paljut anda pärast seda kui sa arvad et ei ole enam midagi anda. Ainuke küsimus on, et mis siis järele jääb?

Käes on viimane vint ja üsna varsti igatsen ma hoopis neid meeletuid aegu tagasi. Nagu ikka. Sest kõiges on head ja halba. Aga elu on kord nõnda seatud et iga lõpp on millegi uue algus. Lihtsalt, mul ei ole veel aimugi, mis see on mille alguses ma seisan. Ja kas see üldse lõpu tegemist väärt oli.

Ühed ilusad igavikulised sõnad siia:

Ei muutu see aegade rutus-
me rännak on rahutu ring.
Nii elus kui muinasjutus
jääb suurimaks otsijaks hing.
Kui hing läbi kõiksuse kumab,
siis oled Sa soovinud head.
On armastus ainuke jumal,
kes kõiki Su tegusid teab.
Las tantsivad tuhanded tähed,
las laulavad lõputud veed.
Kes igavest otsima läheb,
ei tunnista tagasiteed...

2008-05-22T12:57:00.000+03:00

Keegi hea inimene ütles kunagi, et ma olen selline inimene, kes annab endast kõik ka siis kui enam midagi anda ei ole.
Mõni päev tagasi konstanteerisin fakti et ma vist olen nüüd kõik ära andnud.

2008-05-15T22:31:00.003+03:00

Vaata, mulle tundub, et sinu elus ei ole midagi kindlat peale üsnagi muutliku ja ebamäärase elu selles või mõnes muus kõrbes. Sa ei saa kunagi öelda, et sa oled selles või teises kõrbes, sest nad kõik on üks kõrb, mõistad? Igatahes, sind ei oota miski muu kui ainult kõrb. Kuula tähelepanelikult: kui on olemas tuba, siis on olemas tuba, kui seda ei ole olemas, siis seda ei ole olemas, saad sa aru. Kuule, kas sul... kas sul on midagi, mis on eriti kasulik? Midagi, mis neile kasulik võiks olla.. välja arvatud Draakon? ...Ja siis, sul ei ole mingisuguseid sidemeid ja sul ei ole mingit... võimu? Jah, võim, seda ma silmas pidasingi, sul ei ole mitte mingisugust võimu. Voh, tuligi välja.
Nii - see on kõrb. Ja kõrbes, ma pean sulle ütlema, ei järgi keegi mingisuguseid reegleid. Elutust Draakonist nagu see siin võiks olla sulle suurepärane kasu. Draakon on oivaline kaitse...ta näeb täiesti elus välja ka...ma tahaksin näha kedagi, kes julgeks sulle läheneda halbade kavatsustega, kui sul Draakon kõrval on... Ja temast saaks hea isa. Õrn, arvestav, kannatlik, ta ei käsuta inimesi ega räägi sellest, mis kõik temaga elus juhtunud on... ta ei esita kõrgeid nõudmisi, ei virise, ei ole armukade, ei esita piinlike küsimusi...
Kõrb ei olegi nii mahajäetud, kui arvatakse, kullake, sa ise nägid.. ja pealegi, sa ei ole ju lihtsalt mingi täiesti abitu ja rumal olend, ega ju? ...Kui sa veel natuke kasvaksid ka! Sa.. sa arvad, et keegi ei aita sind, on nii? Aga otsustaval hetkel tuleb abi just sealt, kust seda oodata ei oska.
Ja peale selle... Midagi. Mul ei ole midagi kaotada. Ja ma võin alati kõrbesse minna kui ma tahan. Vot nii.

2008-05-01T15:49:00.012+03:00

Pole jah tükk aega saanud mahti kirjutada jälle. Tüüpiline.

Vahepeal on tehtud ära jätkuvalt rämedal hulgal tööd, käidud Costa del Solis, iseennast mitmes mõttes proovile pandud ja mitmest asjast aru saadud.
Töö on nii nagu ikka ja tuleb igale poole kaasa. Ja ma liialt ei pahandagi kui märkan, et tänaval sõpra kohates lõppeb meie jutuajamine talle mõne reisipakkumise tegemisega. Hea on ju inimesi rõõmsaks teha ja unistama panna.
Costa del Soli pildid on siin. Mul on hea meel, et ma seal ära käisin - jälle üks koht maailmas ära nähtud. See oli ilus aga mitte liiga elamuslik (vähemasti minu jaoks). Natuke liiga kuurort ja liiga vähe päris vaatamisväärsusi, mis üllataks (vanalinn, loodus vms.) Ma ei saa öelda et ma Kreetat meeletult ülistaks aga seal oli nagu kontsentreeritumalt kohti mida vaadata ja avastada. Samas meeldis mulle arhitektuur Costa del Solis rohkem, sest see oli rikkalikum kui Kreetal. Ja muidugi pooltel päevadel kui me "päikeserannikul" olid vihmahood. Igal juhul käidud, nähtud - ja mul on selle üle hea meel.
Avastasin täna hommikul, et mul on jäänud tööl käia veel vaid kaks kuud. Uskumatu kui kiirelt aeg ikka läheb kui end millelegi pühendad. Mõneti nagu kahju, sest see on tõesti maailma kõige toredam töökoht kuid ma ei saa jätkata niimoodi lolliks töötamist, et enda peale pole aega mõeldagi. Pealegi on mul nüüd jälle põhjust suve peale mõelda.

Midagi ilusat: :)

2008-04-13T09:03:00.002+02:00

Minu arvates on inimese arvamuste teadlik ignoreerimine üks maailma kõige koledamaid asju. Sama kole kui ebaõiglus. See on selline võimu näitamine, et "ütle, mis sa öelda tahad aga nagunii sind keegi ei kuula". Ja see halvab igasuguse tahte midagi veel kunagi öelda.

Ma ei ole pahane, aga see teeb mulle muret.

2008-04-09T23:30:00.002+02:00

Täiesti aja- ja ajuvaba tuuseldamine on käimas. Positiivseid noppeid:

improteatrikoolitus ja trennid
jokkerikoolitus
rämedalt suur hulk tööd (tsiteerides Aaret "kui sinust muud ei saa, siis saad sa vähemasti rikkaks varsti", samas tsiteerides Ketterit, "keda see töö ikka rikkaks on teinud". Varsti näeb, kummal õigus:P)
nädala aja pärast nädalakeseks Costa del Sol'i agendireisile
teisel katsel ära tehtud autokooli teooriaeksam, väidetavalt võivat ma juba sammud arki poole seada..
toredad inimesed minu ümber!

Rohkemat ei suudagi praegu meenutada, samas tunnen end viimasel ajal ka piisavalt seniilselt.

Lõpetuseks üks mind juba pikemat aega käima tõmbav lugu.

i'm glad

2008-03-23T13:50:00.002+02:00

Kõige rohkem motiveerib mind: raha	0 (0%)
auahnus	1 (9%)
kohustused	2 (18%)
unistused	8 (72%)

Mulle meeldivad teie mõtted. Ja üldse mulle meeldib viimasel ajal kõik. Ok, vahepeal kolm päeva kõik ei meeldinud aga ülejäänud möödunud kuu olen ma õnnelik olnud. Ja nüüd olen jälle. Kõik on lihtsalt niii hästi! See on kirjeldamatu rahulolu. Ja tunne, et mul on ikka paganama hästi vedanud. Pühapäevalaps on tore olla:)

2008-03-06T22:24:00.002+02:00

Keegi hea inimene küsis mult kunagi, et kas ma olen selline "kõik või mitte midagi inimene". Tookord tundus see mõte mulle võõras aga hiljem olen selle peale ikka tagasi mõelnud, et näe kõrvalt tunduvad asjad mõnikord ikka selgematena.
Nüüd tean, et:

Kui võtan midagi teha, siis teen seda südame, hinge ja kogu jaksuga, olgu et neid asju, mida samaaegselt hästi teha tahan võib olla palju.
Kui puhkan, siis olen tihti päris apaatne, teen ainult lihtsaid asju ja lähen pakkumistega kaasa aga ei algata neid.
Kõigil neil, kes on mulle armsad olnud ja sõbraks saanud on jätkuvalt koht mu südames.

Siin ei olegi muid valikuid kui olla või mitte olla.