Tere 2008nda aasta viimane päev.
Ma pean ütlema, et sinuga oli omamoodi tore 2008s aasta. Oli nagu natuke täiskasvanu-elu õppimine. Uued asjad ja kogemused nagu ikka. Samas ei toonud need just suuri muutusi ega edasi astumisi. Nii et natuke oli ka tagasihoidlik aasta. Aga kes teab, võib-olla oli asi lihtsalt ettevalmistustes järgmiseks:) See aasta ei saanudki väga palju lollusi tehtud. Nagu aasta lõpust näha, on ka need edasi lükatud tuleva aasta kaela. Üks riskantne käik sai siiski sel aastal ette võetud. Kasutegurites olen ma jätkuvalt kahtleval seisukohal. Samas - kui asjad ei ole rahuldavas olukorras siis tuleb mingi lüke ju teha. Isegi kui tulevik ütleb et tegu oli negatiivse liigutusega, on sellest vähemasti õpitud. Võib-olla.


Üks ilus aastalõpuluuletus Ave Alavainult.

Kui aastaring saab täis,
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
endale? Ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse.
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites
soovin
KODURAHU.

:)

Natuke jälle niisama asja. Võib-olla kunagi kirjutan natuke pärisasja kah aga praegu on natuke liiga "oh mu kõrvad ja karvad kui hiljaks ma jään" seisukord, et mõtisklustesse laskuda.

You are The Magician

Skill, wisdom, adaptation. Craft, cunning, depending on dignity.

Eleoquent and charismatic both verbally and in writing,
you are clever, witty, inventive and persuasive.

The Magician is the male power of creation, creation by willpower and desire. In that ancient sense, it is the ability to make things so just by speaking them aloud. Reflecting this is the fact that the Magician is represented by Mercury. He represents the gift of tongues, a smooth talker, a salesman. Also clever with the slight of hand and a medicine man - either a real doctor or someone trying to sell you snake oil.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Juba mitmes aasta, täpselt samal ajal, tabab mind rahutus ja kahetsustunne. Ma olen üldiselt inimene, kellele meeldib rohkem tulevikku kui minevikku vaadata ja kes tehtud tegude üle tagantjärele kohut ei mõista. Aga on üks ring, midamööda ma juba mitmes aasta käin. Igal sügisel, just praegusel ajal, neidsamu mõtteid mõeldes. Ja need käivad mulle pinda, kuni ma midagi nende suhtes ette võtan ja proovin olukorda kusagilegi suunas muuta, sest isegi hetkeline muutus halvema poole toob ju vähemalt edasi liikumise. Ja tunnen aasta aega hiljem, ikka veel, et see küsimus ei ole vastust saanud. Ja ma mõtlen et kas sellest nõiaringist välja pääsemine üldse ongi minu kätes...

aga väljas paistab praegu päike:)

Oi ma kohe ei tea kust otsast alustada. Proovin kronoloogiliselt.
Eelmine postitus sai kirja pärast muusikali "Nii on meil moes" lõppu. Muusikali tegemine oli ülimalt tore. No tõesti!. Muidugi võttis esimesed kaks päeva aega, et millestki midagi taipama hakata ja koguaeg mitte vigu teha (olin kostümeerija, uue töö õppimise rõõmud) aga kui siis juba liikuma hakkas, siis läks ikka päris toredaks. Ehk et töökollektiiv on ikka ilgemalt tähtis. Nojaa muusikal ise oli kah lahe. Tsiteeriks iseennast "rämedalt hea":) Ma olen alati mõelnud muusikale vaadates, et huvitav kuidas see kõik seal lava taga toimib. Ja näe - saingi teada:)
Lisaks kõigele muule tähendas muusikal ka umbes 2 nädalat 16/7 töötamist. Mis omakorda tähendas seda, et ma jäin kohe pärast muusikali tõbiseks. Aaa, muide kurikuulsa lumetormipäeva veetsime meie linnahallis. Noh sellest polnud hullu, et etenduste ajal 1 rea ja lava esise kohal sadas lund ja lõpuks oli juba kerge vihmakardin, et laval luusis ringi väike tuuleiil ja lava kohal keerlesid udukeerised:P Hea et meil siis väga suveteemalist etendust ei olnud. Sai veel musta huumorit visatud, et võiks etenduse lõppu laulda väikese improvisatsioonilise loo muusikalist Pipi Pikksukk "Põhjamaa":) Ja siis meenub mulle veel meie tore matk pärast muusikali lõpupidu linnahallist kodusuunas koos Maarjaga. Mõned väiksed spontaansed liud, üks spontaanne lumememm ja väga palju kõht kõveras naermist:) Ehh. Ilus oli:) Siinkohal tervitan Maarjat lauluga "Sõprus":) Kui seda jukeboxis ei ole siis kõlbab ka lauluke "Pane Gabriel, pane!" :D
Niisiis. Mõned päevad olin kodus ja nõrk ja vässa. Haige olemise positiivne pool oli, et kui mul vahepeal natuke rohkem eluvaimu sees oli, siis sai üle pika aja natuke ka kodu koristatud. Ja kui mõned päevad oli puhatud, siis läks vastukaaluks ikka kohe päris sürreaalseks kätte.
Eelmisel reedel algas PÖFF. Saabus minu esimene festivali külaline ja kuna tegu oli esimese väga asjaliku päevaga siis oli kõigil koguaeg kiire ja info liikus nii nagu ta ikka enamasti suurürituste puhul liigub. Lisaks sellele selgus poole päeva pealt, et mind ootab ees järgmisel päeval sõit Pärnusse. Ehk et nägin oma külalist, panin ta hotelli elama, sõitsin ema juurde, et natuke üle (väga) pika aja autosõitu harjutada (järgmisel päeval selgus et see oli olnud ülikasulik mõte) siis jooksin uuesti vanematekale, et autovõtmed tagasi anda ja väikevenna kolm miniviinerit ära süüa, veidi glamuursem õhturiietus selga panna, vahepeal natuke mission impossible teemat ümiseda, PÖFFi avamisele joosta, seal film ära vaadata ja pärast seda oma külalisega tema esimesele kohustuslikule filmile joosta ja kuna meil mõlemal oli pärast tseremoonia ja kahe filmi ära vaatamist kõht väga tühi, siis (häbi tunnistada) aga tema esimene söögikord uues riigis oli lähim kesköösel avatud söögikoht ehk McDonalds. Kella kahe paiku jäin kodus magama ja kell viis oli äratus.
Pärnu. Libedasõit. Oh jummel. Ma parema meelega siin seda ei kommenteeri. Avaliku kommentaari kuulete/näete kui ma ei eksi siis sel kolmapäevaõhtul ETV's. Kaadritaguseid asju vahendan pigem isiklikult. Lõbusama poole pealt - sündis üks uus vana hea vana-hiina vanasõna "Kui sa ikka ei ole mitu päeva korralikult söönud ja eriti maganud, siis keskmiselt tühja kõhu peale Pärnus ühe klaasi viskit võttes, ei pruugi Tallinna jõudmise ajaks veel kaine olla". Aga üldiselt - mulle väga meeldis. Hullumeelne aga lahe kogemus:)
Nojaa järgmisel päeval jätkus PÖFF. Sel aastal tegelesin aasia žürii saatmisega ja see oli minu jaoks esimene aasta, kus ma tõesti ka filme vaatama sain. Oot, ma nüüd loen kokku. 19 filmi. Umbes nädala ajaga. Ja neid oli ikka igaltpoolt maailmast. Vähemasti pooled vaadatud filmidest olid muidugi aasia omad, sest neid käisin ma koos žüriiga vaatamas. Ja teine pool oli siis igalt poolt mujalt. Siinkohal on muidugi mõned filmid, mida ma tahaks väga välja tuua. Neist, mis mulle ei meeldinud, ma parem ei räägi. Meie žürii valis parimaks aasia filmiks "The Shaft" nimelise loo. Aasia filme iseloomustab meie jaoks nö aeglus. See on vajalik eelteadmine, et mitte esimese viie minutiga pettuda (st. muidugi on ka neil krimipõnevikke jms.) ja võtta ka endale aega süvenemiseks. Teistmoodi kogemus. Mis mulle veel positiivselt meelde jäi oli saksa film "The Wave". Kuna tegu on noortefilmiga, seostub see kõigepealt meie oma "Klassiga". Aga nii nagu "Klassis" nii ka "Laines" - tegelikult ei ole ju tegu ainult noorteprobleemidega. Lihtsalt noortele julgetakse öelda, et "kuulge te teete ju valesti". Aga täiskasvanule ei julge enam keegi midagi öelda. Ühesõnaga - sisu kohta lugege ise imdb'st. Hispaania ja portugali kultuurihuvilistele ja tantsuinimestele julgen soovitada filmi "Fados". Ehk et tegu on väga-väga hästi teostatud tantsufilmiga. Esteetiline nauding garanteeritud. Ja "last but not least" - tegime eile viimase PÖFFi päeva puhul veel 4-filmise maratoni Ketteri ja Ramsesega. Minu selle aasta viimane PÖFFi film oli ka parim film terve festivali jooksul. Kui "Afterwards" lõppes, oli mul raske end toolil liigutada, vaatamata faktile et kaks korda filmi jooksul olin ma sellel ka hüpanud. Kirjeldamatult ilus. Mõtlemapanev. Lihtsalt hea.
Üldiselt nägin palju nö. olustikufilme, mis andsid kohaliku maa kultuuri- ja mõtlemisviisi edasi. Ja needki filmid on kindlasti kasulikud ja mitmed neist jäid ka mõjuvalt meelde. Ülaltoodud on vaid kõige säravamalt meeldejäänud tipp. Sellel PÖFFil jäi ka hulk filme, mida ma väga näha oleks tahtnud vaatamata. Aga noh, ehk tuleb veel võimalusi:)
Ja nii ma olengi märkamatult tänasesse jõudnud. PÖFFi päevad olid ametikohustuste ja filmidega üsna korralikult täidetud, nii et täna hommikul nautisin und ja hakkan end nüüd vaikselt muude tavakohustuste lainele jälle tagasi viima.
Väsinud aga õnnelik!
Teie R:)

Short ' n ' sweet.
Purjus mehed on nõmedad. Mõtled ju küll, et "oh on igasuguseid" ja "sellepärast, et inimene on purjus, ei pea veel tähendama, et ta nõmedalt käitub" aga enamasti on see vaid wishful thinking.
Vähemasti mina olen viimase paari kuu sündmuste tõttu muutunud tõsiselt allergiliseks purjus meeste vastu.
Väga nõme.

Ah, joogem nüüd lõppeks kokteilid,

on aeg jätta naised ja liha,

sääl kõrvemäe nukal,

kus paiku on koha-

seid, ootavad kuldkassipreilid.


On taeva sees tilkuvaid naelu,

su heintõves kätel on jahe…

Hei, unelma miisud!

Hei, lemmikkass Rahel,

kes lutsisid papude paelu!


Ent parimad kassid me elust

on kõdumas aukudes kokku.

Saab paljudest ainsam.

Uus põlvkond lööb lokku.

Mis puu kasvab kassidevalust?


-----

"Kassiauk. Retro" Jaan Undusk

Tänud ja tervitused Liisale selle luuletuse avastamise eest.

rumalad toredad ajaviited eriti kiirel ajal:)

Lõpuks ometi sai see küsimustik täidetud ja avaldatud nii, et winamp tõesti mängis õigesti shuffle'it ja mul ei visanud poole täitmise ajal üle see, et tulevad ainult nõmedad lood. Siiski ka eelmistest kordadest on toredaid noppeid. Minu lemmik oli:
Will I have children?
Pretty 50s - Mulholland Dr.

Siin on siis tänase õhtu saak:)

---

Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.

1. How am I feeling today?
Inboil - Nool selga (No tegelikult oli täna parem päev kui eile aga siiski)

2. Will I get far in life?
Marilyn Monroe - Some Like It Hot ;)

3. Where will I get married?
Mika - Lollipop (Ma arvan et siin on kirjutajal lihtsalt väike trükiviga sisse tulnud. Tegelikult ta mõtles et "with whom will I get married" ;))

4. What is my best friend’s Theme Song?
Genialistid - Pimedus taandub (Ma ei usu et ükski mu headest sõpradest seda lugu üldse teaks. St. üks teab, aga ma ei usu et see tema lemmiklugu oleks. Tegu on siis palaga muusikalist "Hea lugu")

5. What is the Story of My Life?
Eurythmics - Sweet Dreams (Mm, pole paha)

6. What was Highschool like?
Artist - Track 16 (:S Uurisin välja, et loo nimi on Scissor Sistersi "She's my man". Midagi kasulikku sellest küsitlusest, ma pole varem seda lugu tähelegi pannud:P)

7. How can I get ahead in life?
Genialistid - Õnn on sinine auto (Päris konkreetsed juhised:P Samas nad väidavad jah et autoga on lihtsam edasi jõuda kui jala:D)

8. What is the best thing about me?
George Michael - Amazing (Oo, võtan seda komplimendina Winampilt:))

9. What is today going to be like?
Genialistid - Seksikas keha (Muhhahhahhaaaa. For the record - mul siiski on ka muud muusikat peale genialistide aga see paistab täna winampile meele järgi olevat. Ja mulle on ka:))

10. What is in store for this week?
Nirvana - Where Did You Sleep Last Night (Ookei. Hakkab ühte suunda kiskuma. Huvitav kas kellelgi mu meessõpradest on ka sinine auto:P)

11. What song describes my parents?
Dagö - Pulmad (Emnjah. No ei. Ainuke seos on see, et mu emapoolne suguvõsa on pärit samast kohast, mille kirikus toimunud pulmade auks see laul kirjutet on.)

12. To describe my Grandparents?
Jennifer Lopez - Hold It Don't Drop It (sellist lugu on raske ükspuha kelle vanavanematega seoses ette kujutada:P)

13. How is life going?
Buena Vista Social Club - Dos Gardenias (Aga Kuuba vastu poleks mul küll midagi:))

14. What song will they play at my Funeral?
Claire's Birthday - Venus (Halleluuja! Kui Eplik ise mu matustel seda mängiks siis ma peaks küll olema elu jooksul midagi ilusat teinud:))

15. How does the world see me?
Allan Vainola album "Teatriõhtu" - Valus maailm (Isegi kui see mulle omale vahepeal nii tundub, loodan ma väga et see päriselt ainult nii välja ei paista. Siinkohal on õige hetk vabandada kõigi ees, kellele ma viimase kahe päeva jooksul oma emotsioone välja olen valanud.)

16. Will I have a happy life?
Robbie Williams - Lovelight (Kui see olekski ainult lovelight, mitte see, millest Robbie laulab)

17. What do my friends really think of me?
Artist - Track 13 (Ma heameelega jätakski selle nime avalikustamata. Lugu on siis "Akon, Snoop Dogg - I Wanna Fuck You". Ei kommentaari. Järgmine küsimus on ilmselgelt üleliigne.)

18. Do people secretly lust after me?
Roisin Murphy - Prelude to love in the making (Muhhahhahhhaaa. OK.)

19. How can I make myself happy?
Genialistid - Loom (Jah, see on üsna õige lugu:) Ja genekate muusikaga teen ma ennast kah üsna õnnelikuks:))

20. What should I do with my life?
Dagö - Teine Kadriorg (oodata ei saa, kes homses teel on..)

21. Will I have children?
Pussycat Dolls - I Don't Need A Man (Irw. Ma pean ausalt tunnistama, et katseklaasilaste peale pole ma veel mõelnud:D)

22. What is some good advice for me?
Dagö - Tuuletallajad (Ei vaidle vastu.)

23. How will I be remembered?
06 Track (See on miski Ultima Thule vms lugu aga see on inglise keelne ja mina ei suutnud seda välja peilida. Pole ka väga lemmik.)

24. What is my signature dance song?
Claire's Birthday - All The Luck In The World (mhmhh, üks mu lemmikutest kindlasti:))

25. What is my current theme song?
Eyes Wide Shut - Migrations (Võimalik.)

26. What does everyone else think of my current theme song is?
Mika - My Interpretation (Siis te kah väga mööda ei pane)

27. What type of men/women do you like?
Mulholland Drive - Pretty 50s (Kristi ütleks selle peale nii mõndagi. Mina ei ütle.:))

teatrihipi

Esietendused...
on lahedad! Isegi siis kui su ametinimetus kogu selle krempli juures ei ole just kõige glamuursem. Eriti siis kui sind vaatamata sellele meeles peetakse, austatakse ja hoitakse. Nii meeletult tore on töötada suures peres kus kõigiga arvestatakse.
Ma arvan, et hetkeks täna õhtul olin ma maailma kõige õnnelikum inimene. Mõtle milline au - olla vaid hetkeks maailma KÕIGE õnnelikum.

Kiisu nurrub ja paitab end vastu kõike.
Aitäh!:)

Käisin vahepeal Poolas. Oli selline lühike 5-päevane reis mille sisse mahtus 2 x 18 tundi bussisõitu ja hulk toredaid üllatusi. No ütleme nii, et minnes olin ma palju närvilisem ja murelikum kui tagasi tulles. Palju oli abi sellest, et ma oma närvitsemist lihtsalt eirata proovisin ja mõtteid positiivsematele teedele suunata üritasin. Ja siis üks hetk hakkasidki asjad õiges suunas liikuma.
Igaljuhul sai kohapeal projekti "Meie vanaisade lood" tarbeks suur hulk asju ära tehtud. Üks koht, kust sellest hiljem lugeda saab on siin. Praegu on lehekülg veel valmimisel aga vist juba uuel nädalal peaks siin rohkem infot olema. Lisaks sai selleteemaline etendus uuesti üle vaadatud ja ette kantud ja tagantjärele sellele ka hulk positiivset vastukaja saadud. Ja mul oli üks tore õhtupoolik iseendaga, mis algas pahade tunnete omaette väljaelamisega, seejärel teraapilise raamatu lugemise ja väikese filosofeerimisega ning lõppes kahekesi anonüümse (muleioleenamaimugimisasja) klubi loomisega ja vähemalt 2 tundi järjest eimillegi peale kõht kõveras naermisega. Seda on siin raske rohkem selgitada - kes seal olid, nägid:) Aga naer on teraapiline ja ükspuha mis põhjusel me seal kõkutasime, ma arvan et see tegi meile mõlemale head:) Ja igatahes olen ma alates tagasitulekust saati kolm päeva järjest ülipositiivses tujus olnud :)
Lisaks kõigele olen ma nüüd ametlikult Ra-Hell, nii et kartke aga!:)

Ja eile õhtul käisin jälle kinos. Nägin lõpuks ometi kauaplaanitud "Mina olin siin" filmi ära. Krt - Eestis on ikka väga head näitlejad. Siinkohal tervitaksin ka meie anonüümse klubi teist liiget. Teine äramärkimist vajav asi oli geniaalne dialoog. Lihtsalt oli hetki kus istud kõht kõveras ja naerad keset saali. A la - kaks venda (Rasmus Kaljujärv ja Margus Prangel) istuvad baaris ja vaatavad tuima näoga telekast kurlinguvõistlusi ja arutavad et peaks kanalit vahetama. "Kas sina tahaks et sinu pojast saaks pede või kurlingumängija?" Jaajah, pärast kanalivahetust näidati edasi malet. Ühesõnaga üks järjekordne vaatamist väärt eesti film. Minu isiklik mure oli kahjuks see, et ma ei suutnud lõpuni filmi sisse elada sest tegelesin rohkem näitlejate vaatlemisega. Aga väga tahaks uuesti näha seda filmi küll. Ehk PÖFFil õnnestub:)

Ei mina ei saa aru, kuidas need armastuseasjad ikka nii üksteisest mööda saavad käia. Tahad ikka paremat ja läheb nii nagu alati. Mul õnnestub kohe kuidagi eriti asju ristipidi ajada.
Huvitav, kas juba on saabunud aeg Alaskale kolimiseks..

Kuna mul on lapsepõlvetrauma sellest, et veel keskkoolieas kodus elades ei lastud mul pärast kella üheksat telekast filme vaadata (motiivid on minu jaoks siiani müsteerium) siis olen elus pidanud korduvalt inimestele selgitama, et ma olen tõesti näinud väga väheseid filme ja mul ei õnnestu sel teemal väga kaasa rääkida.
Nüüd üritan siis vaikselt möödalastu tasa teha ja kui telkust paistab hea film tulevat, üritan end enamasti ikka õigeks ajaks kodu sättida.
Eile sain elamuse. Nii hästi tehtud nii koledat filmi ei ole ma väga ammu näinud. Inimesed, kellega ma vahepeal msn'is suhtlesin, et lihtsalt korrakski mujale vaadata, said kommentaare a la "nii, nüüd läks mul süda pahaks", "täiesti geniaalne film", "rõve" jne.
Tegu oli siis filmiga "Koletis" ("Monster"). Charlize Theroni mäng - tähendab, ma arvan et see oli maailma kõige parem filmiosatäitmine. Christina Ricci oli samuti väga hea. See sisu, see karm reaalsus, need pinged, need püüdlused... Kõik selle nimel, et tunda end natukenegi vajatuna, armastatuna, kaitstuna ka siis kui elu on käinud nii maha, et seda on raske ettegi kujutada. Ja muidugi fakt, et tegu ei ole väljamõeldud looga. On inimesi, kelle elu ongi päriselt nii kole ja kes kõige selle kiuste ikkagi ei taha alla anda. Ka siis kui nad iseend selle elu pärast vihkavad. See film on sõnades kirjeldamatu. Ilmselt mõjub ta naistele rohkem. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis on ebarealistlik et ükski mees sellistes olukordades niimoodi käituks. See on üdini naiselik hambaid-kiristades-mitteallaandmise suhtumine, ka siis kui sulle on suvaline ora perse aetud, lihtsalt selleks, et sa karjuks ja mõni mees sellest rohkem mõnu saaks. Ah lugege parem ise lähemalt siit. Või veel parem, vaadake filmi!
Ühesõnaga - see oli vägev. See oli elamus.

Ma arvan, et mul tuleb praegu kõrvadest ka punast auru ja kui saaks siis peksaks kõik segi. Aga näe ei saa. Kusagil on mingisugune VASTUTUSTUNNE, mis paneb mõtlema selle peale, et kuidagi tuleb ju edasi ka minna. Ja et on inimesi ja asju, mis minust sõltuvad.
Kust tuleb ülbus inimestest sinu ümber, veel enam inimestest kelle sa oled endast sõltuvaks teinud, mitte hoolida?
???

???


P.S. Massaaz ja Flight of the Conchords on toredad:)

Käisin eile kinos

... ja nägin ära viimati esilinastunud eesti uue filmi. "Taarka" ja "Mina olin siin" õnnestus mul nii pahasti vahele jätta, et kui ma eile päeval keset linna seisin ja mõtlesin, et mis nüüd, tundus ainuõige otsusena minna kinno "Detsembrikuumust" vaatama.
Et tegu on värske filmiga siis ei taha liig paljut ette ära rääkida. Kinost väljudes oli aga võimas tunne. Ilmselt on sellel filmil teiste ees eelis juba oma patriootliku joone pärast. Neid hetki oli filmi jooksul mitmeid kui ma mõtlesin, et aga see kõik käib ju nii lihtsalt, mis siis kui näiteks homme nii ongi. Ja mitte nii vaid veel hullemini. Mind polnud küll aprillirahutuste ajal siin kuid tagantjärgi nägin üht dokumentaali, mis sündmusi üsna vahetult kirjeldas ja jättis tugeva mulje. Ning järgmine küsimus mu peas oli, et kas ka nüüd oleks eestis piisavalt neid inimesi, kes võtavad ette iga hinna eest seda riiki kaitsta või on rohkem neid, kes värske viisavabadusega ameerikasse põgenevad. Ketter arvas aga, et pole põhjust muretseda. Kui midagi sellist peaks juhtuma, küll Sergo Vares meid siis ära päästab:)
Näitlejatööd olid eranditult kõik täiesti superhead. Kõik näitlejad õigetes rollides, kõik karakterid täpsed ja huvitavad, no ma nautisin neid täiel määral ja juba ootan DVD'd et saaks uuesti vaadata. Puhtalt näitlejatööde pärast:)
Ühesõnaga, minu hinne 10/10st. Soovitan kõigile:)

I've been a Bad girl..

Aeg: Täna pärast teatritrenni.
Koht: Põhja pst. Rimi juures.
Selgituskiri:
Pärast teatritrenni jalutasin läbi kohalikust Rimist nagu ikka, et koju miskit head-paremat osta. Poest väljudes astusin läbi kohaliku parkla ja seejärel üle sõidutee, et kiirelt bussipeatusesse jõuda, sest bussil nr. 3 on sealkandis komme üsna kiirelt peatusest mööda sõita kui ta kedagi ootamas ei näe. Ning olles tee ületanud, astus minu juurde kiirelt politseinik, kes teadvustas mulle, et olen rikkunud seadust ületades teed mujalt kui lähimate ülekäiguradade pealt. No mis seal ikka, astusin siis tema järel suure ringiga ja liikluseeskirju järgides tagasi umbes sinna samasse kohta, kust ma teeületust olin alustanud ja kus nende auto seisis ning ulatasin protokolli koostamiseks oma ID-kaardi. Mulle tehti nimelt suuline hoiatus kirjalikus vormis. (Kogu selle protseduuri juures jäi mulle mitmeid asju selgusetuks, alustades sellest, et minu nabimiseks pidi politseinik ise samuti samast ehk valest kohast teed ületama ja lõpetades sellega, et kirjutasin alla paberile, millest teist koopiat mul polnud ette nähtud saada, sest tegu oli siiski suulise hoiatusega kuigi kirjalikus ametlikus vormis, et nad selle oma registrisse kanda saaks.) Lisaks minule võeti ette veel üks keskealine naine, kes oli äsja trammilt tulnud ja samas kohas lõikas. Kirjutasin siis seletuseks, et ei näinud pimeduses oleva ülekäiguraja silti (mis ühel pool oli ka tõsi, teisel pool lähedaim ülekäigurada oli aga tõesti ebamugavalt kaugel. Ja üldsegist, ma ausõna olen piisavalt ettevaatlik, ühest korrast auto alla jäämisest piisas täiesti). Politseinik ütles veel hiljem, et kindlasti tasub alati seletuskirjade lõppu kirjutada, et "kahetsen oma tegu" aga ma ei tundnud end piisavalt ülbena, et temalt juba allkirjastet paberit tagasi küsida ja see sinna lisada:P Kui vanem naisterahvas autost väljus, asus ta üsna vihaselt noort politseiniku hurjutama, et on ülekohtune teda sellise asjaga vahele võtta pärast tema kümnetunnist tööpäeva:P Naljakas oli aga see, et mõni hetk enne seda olin ma juba end lahkuma asutanud ja mulle protokolli koostanud politseinikule hüvastijätuks "aitäh" öelnud, mille peale see segaduses küsis, et "mille eest?" Ma siis selgitasin, et üldiselt teevad nad ju õiget tööd aga antud olukorras on tegu tõesti ebamugava ülekäiguga ja et me keegi ei astunud üle tee seal kohas ju lihtsalt ulakusest või hoolimatusest. Noh siis saabus see vihane naine aga pärast enda välja elamist ta läks ka oma teed ja mina palusin lõpetuseks politseinikel oma märkustesse ka lisada, et mitmed inimesed on kurtnud, et tegu on ebamugava ülekäiguga ja seda tasub samuti arvesse võtta. Ning politseinik soovitas vastu mul edaspidi lihtsalt tähelepanelikum olla. Loo moraal, enne kui valest kohast teed ületama hakkad, vaata ringi ega politseid kusagil pole! :P
Noh ja olles mõned sammud autost eemale astunud, et korralikult ülekäiguradade kaudu tagasi bussipeatusesse jõuda, sõitis buss otse mu nina alt peatuses peatumata minema :D
Kui ma lähema aasta jooksul uuesti peaksin vales kohas tee ületamisega vahele jääma, on trahv kuni 600 krooni.
Olgu see teile kõigile siis hoiatuseks!:P

lihtsad, positiivsed asjad annavad pauerit!

Ohhoo. Tere minu minu 100s postitus.

Eile oli ilus päev. Vaatamata sellele, et ma ärkasin kõne peale, oli kohe ärgates juba hea tuju. Mõnikord on nii, et ärkad kohe hea tuju ja tahtmisega ja siis läheb ülejäänud päev kah libedamalt. Tänu sellele, et Riinal võttis tulek oodatust veidi rohkem aega, jõudsin ka veidi olemist koristada. Pärast oli ilus vaadata ja jälle parem tuju:) Siis sõime pannkooke singi ja juustu ja sinihallitusjuustuga. Ma polnud teab mis pikka aega jälle pannkooke teinud aga välja tulid täitsa head. Ja Riinaga päriselt juttu ajada oli ka hea. Siis me käisime Baltika vabrikupoes, kust leidsime ühise tuttava ja saime kingituseks hulga riidepuid. Mul on neid siiani alati puudus tulnud aga nüüd vist sai see olukord kah lahendatud. Siis läksid meie teed lahku ja mina läksin korraks Stockmani, et vaadata kas leian väikevennale sünnipäevakingituse. Leidsin aga hoopis omale uued toredad ja soojad kummikud, mis arvestades eesti talvesid ka ilmselt talvesaabastena hakkavad funktsioneerima. Ja nad olid peale kõige ilusad ka - musta värvi, punase tallaga:) Siis mul oli kohe täitsa hea meel. Viisin kummikutekarbi koju ära ja sõitsin Järve keskusesse, et sealt väikevennale kink leida. Ja saingi, mis tahtsin - ma loodan et tema leiab kah koos sõpradega Uno-kaartidele rakendust. Eks ma hiljem emmelt kuulen:) Siis läksin korraks kohalikku Prismasse (võimisiganes see suur pood seal ka on) ja ostsin omale uue panni. Päris oma uue punase (jah, ma olen naine) panni. Ma olin sellest unistanud juba umbes aasta aega või vähemasti alates sellest ajast kui ma Kreetalt tagasi tulin, sest mu vana pann oli juba üsna kraabu. Nüüd ma teen oma uue panniga jälle kõigile küllatulijatele hea meelega pannkooke - nii palju kui te aga süüa jaksate!:) Siis tuli vaikselt õhtu peale ja vaatasin natuke telekat ja Woody Alleni filmi "Kõmulugu" ("Scoop"), mis oli lihtne ja omamoodi väga armsa huumoriga film ja sobis väga ilusti minu positiivset päeva lõpetama.

See pilt kaunistab viimasel ajal mu desktoppi ja on muidu ka väga lemmik:)

vaatasin aknast kollaseid lehti ja mõtlesin..

Huvitav, kas see on hea või halb, et inimesed ei muutu?
Nii hea on omada inimesi, keda tead, et võid alati usaldada. Olgu või sajad kilomeetrid ja mitmed aastad vahemaad.
Nii kurb on vaadata inimesi, kes teevad ise endale haiget, ka siis kui neile on näidatud, kuidas mitte teha.
Mõnikord tuttavatega juttu ajades mõtlen, et teemad, millest nad räägivad on küll muutunud aga tegelikult räägivad need inimesed ikka samadest asjast. Sellest, mis neile meelde jääb, olgu selleks siis rõõm või mure või midagi muud. Või et kuidas selgemini öelda, inimesed, kes on harjunud rõõmustama, rõõmustavad; inimesed kes on harjunud kurtma, kurdavad ja inimesed, kes on harjunud küsima, küsivad.
Mitte et ma isegi teistsugune oleks. Ma lihtsalt ei tea milline ma olen:)

Huvitav, mis siis juhtuks, kui inimesed, kes on harjunud rääkima õpiksid kuulama ja inimesed kes on harjunud kuulama oma mõtted välja ütleks?

see kõik see ilm on imelik

peaks selle nimekirja kusagile nähtavale panema, sest see täieneb pidevalt :)

Dubais värskelt valminud projekt

Ja nende järgmine suursugune ehitis

Be careful what you eat

tulevikumaailm ja eriti meeldib mulle see

nädalivahe

Larp oli tore. Ma olen täna juba nii palju lugenud inimeste arvamusi sel teemal ja nii palju ka ise väljendanud neid, et kohe üldse ei viitsi enam end korrata. Mul lihtsalt vedas inimestega, kellega koos ma mängisin. Isegi kui roll on nõme on võimalik toredas seltskonnas sellega midagi jaburat teha. Seekord oli ka roll väga tore, nii et mul vedas kahekordselt. Kui mängu päris algus, mil me issiga Munchkinit mängisime (st. ma üritasin aru saada, mis kuramuse moodi see asi käib) välja arvata oli kogu ülejäänud aeg sebimist täis ja mängu lõpus veidi väsinud tunne.
Mis muidugi ei takistanud hommikul kella viieni tantsimist. Hommikul (st pärast 4 ja 1/2 h magamist) oli keha valus ja mõnusalt rammestunud aga sellegipoolest oli väga hea olla. Selliseid pidusid võiks tihemini sattuda :)

see läks nüüd küll täppi kogemata

Your result for The Chess Mess Test...

The Bishop's Innkeeper

Congrats! Only 6-9% of the population score this!

The Bishop's Innkeeper enjoys the experience of life to the fullest. They enjoy the variety of people and material comforts. They are excellent team players and focus on tasks at hand utilizing fun. They find pleasure in the new. They will involve everyone in discussion and decision making. They value the strengths of different individuals and encourage people to contribute their best. They make great storytellers and in fact this is why they have a special place for children in their hearts. They are deprived when cut off from others.

They aren't fond of written studies, but prefer learning in a 'hands on' way. Because of this they do tend to rush. Schools can be difficult at first, but if they find the relevance of a subject - they will exceed. They are sensitive to criticism and may take it personally. They will focus on the task at hand but forgo the long term costs. However, they are practical with their approach and have a lively sense of humor. If one asks them a question, one should be prepared for a drawn out explanation of their answer and how it relates to their life.

The Bishop's Innkeeper is useful because they can quickly mobilize others during times of crises. They are genuine and optimistic so it is hard not to do as they say. They are the peacemaker due to their sympathetic and tactful natures. They are the builders of the ‘can-do’ atmosphere using humor to brighten everyone’s mood. You should be pleased scoring as a 'Pawn' - it proves that you are a constructive and contributing member of society.

Umbes täpselt kuu aega tagasi istusin Evega vanemate juures ja konstanteerisin fakti, et ma olen omale üsna suure ja mitte väga lihtsa suutäie võtnud teha aga kui ma sellega hakkama saan, siis mul on selle üle hea meel.

Eile pärast esietendust istusin taaskord tema kõrval ja tõdesin, et nüüd siis nii ongi.

Olen meelega jätnud kõik selle projektiga seonduva siin kommenteerimata. Esiteks mulle meeldib seda blogi hoida isiklike mõtete väljendamiseks ja teiseks on tegu siiski avaliku materjaliga ja kui kõik mida ma tean siin avalikuks saaks... oiii-oiii (ja see ei kehti ainult selle projekti kohta). Nazõvajetsa tööeetika. Ja noh, ega ma oma Kreeta-elustki ei saanud samadel põhjustel siin kirjutada. Aga see selleks.

Nagu ikka on palju tehtud ja palju tegemata asju. Mõnikord ma küll üritan end veenda, et kõiki maailma asju ei olegi võimalik ära teha aga.. nääh.

Ma ei mäleta kas see oli eile purjus peaga või täna hommikul/päeval unise peaga kui ma mõtlesin selle üle, et ma olen praegu ikka üsna rahul käikudega, mis mind just siia kohta on toonud. Et muidugi oli ebaratsionaalne võtta vastu otsus, mis viis mind ebakindlasse maailma, kus homne päev on ennustamatu. Aga alati on võimalik kõike ümber mängida. Ja mitte proovida on minu jaoks üsna võrdeline väitega mitte elada. Inimeste jaoks on erinevad asjad tähtsad. Kellele raha, kellele pere, kellele armastus. Ma arvan, et mulle on kõige tähtsamad seiklused ja avastamine. Need ei pruugi olla James Bondi väärt seiklused aga mulle piisab sellest, et mina midagi uut enda jaoks saan. Uusi inimesi, uusi teadmisi, uusi kogemusi. 

kui ma oleksin mees, siis ma oleks..

You Scored as James Bond, Agent 007 James Bond is MI6's best agent, a suave, sophisticated super spy with charm, cunning, and a license's to kill. He doesn't care about rules or regulations and somewhat amoral. He does care about saving humanity though, as well as the beautiful women who fill his world. Bond has expensive tastes, a wide knowledge of many subjects, and his usually armed with a clever gadget and an appropriate one-liner.  James Bond, Agent 007 92% Neo, the "One" 88% Lara Croft 79% El Zorro 71% Batman, the Dark Knight 67% Captain Jack Sparrow 58% The Terminator 58% Indiana Jones 58% Maximus 54% William Wallace 50% The Amazing Spider-Man 42%

Kui keegi peaks veel seda testi tegema siis andke teada, mis tulemus oli...  on teada, kellega ühte tuppa mitte sattuda.. :P 

about me:

tsiteerides klassikuid:

"..aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb.."

Ojasoolt ja Sarah Kane'ilt

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Kui ikka üks päev algab ja lõppeb erinevate seksipooside arutamisega.. siis on selge et minu võrdlusest Seksi ja linna Samanthaga ei jää enam palju puudu.
Veel päeva positiivseid emotsioone: hea tuju, tööind, esimene kursusetund Aleksander Eelmaaga, mõned filosoofilised jutuajamised sõpradega, film "Trooja" ja Simpsonid.

Head ööd sooviksin seekord ühe hea sõbra sõnu kasutades:
Olgu uned õrnad ja ilusad kui kastepiisk kroonlehel.

kõ-ri-ni!

on naeratavatest nägudest, msnnikallidest, haletsustest ja soojadest soovitustest oma eluviisi muuta.
Tühjad sõnad muide ei aita ei ütlejat ega seda kellele öeldakse. Save your breath please.
Seda on aru saada kui see, mis te ütlete teile ka päriselt korda läheb. Isegi siis kui see on vaid must-valge tekst ekraanil.

Aitäh neile, kes on võtnud aega, et mõelda mida öelda.

rubriigist National Geographic

Kokkuvõtvalt millestki, mis on nii lihtne aga tundub nii keeruline.

Inimene on sotsiaalne olend. Ta vajab enda ümber teisi, et nendega suhestuda ja ta vajab enda kõrvale üht, kellega koos pere luua ja vanaduspäevil päikeseloojangut maamaja õuelt vaadata. See viimane aga ei ole nii lihtne, sest selle jaoks peab olemas olema see hr./prl. "õige". Inimene, kes on sinuga piisavalt sarnane, et rääkida ühte keelt kuid samas piisavalt erinev, et oma olemasoluga sind täiendada. Selle "õige" leidmine ei ole lihtne ja võtab aega ning selleks kulub mitmeid katseid. Inimesed armuvad ja on kindlad et nad ongi leidnud selle "õige" kuni nad lähevad lahku ja tunnevad "maailma kõige suuremat valu" kuni nad sellega lepivad ja leiavad uue "õige"."Õige" valikul ei oma alati kõige suuremat tähtsust, kas tegu on tõesti sobiva inimesega, vaid üsna suurt rolli mängivad ka muud faktorid nagu näiteks: geograafiline asukoht (ei saa ju armuda kellessegi keda sa peaaegu et füüsiliselt ei näegi, jätame siinkohal filmitähed ja msnnisuhted välja), sotsiaalne staatus (päriselus satuvad pankuri tütar ja töölise poeg siiski harva kokku), ühine maailmavaade (proovi sa paremäärmuslast ja vasakäärmuslast samasse tuppa panna) ja ühised huvid (olgu selleks siis liblikate kogumine või korvpallitrenn). Ja nii on ka võimalik et neid "õigeid" on rohkem kui üks, sest need põhijooned võivad kattuda rohkema kui ühe inimesega ning tulemus on täiesti erinev. Ja see kõik on normaalne. Otsimine ja leidmine on normaalne ja vigade tegemine ja nende tunnistamine on samuti normaalne (kuigi viimast juhtub veidi harvem).
Ja edasiminek on hädavajalik.
Et leida see "õige".

Nii. Kõik tulevased armu- ja armutusvalus sõbrad kavatsen ma suunata selle postituse juurde.

Ilus asi, mille üks sõber mõni aeg tagasi mulle kinkis..

Käivad inimesed mööda kauneid teid
näevad enda ees vaid kaardistatud maid.
Hõljub kotkas õhus vana metsa kohal,
ja mõtleb, kus võiks aja võtta maha.

Aga kuhu kõnnib kass, kes kõnnib omapäi?
ja kas ta näeb aegu halbu või näeb häid?
Aga keda otsib kass, kes kõnnib omapäi,
ja kas teeb saatus talle säru või teeb pai?

Vaatan ümberringi, maailm on nii hall,
pilved vihma toote, märjaks saan te all.
Otsin kedagi, kuid keski mul ei passi,
kuni aiaaugus märkan armsat kassi.

Aga kuhu kõnnib kass, kes kõnnib omapäi?
ja kas ta näeb aegu halbu või näeb häid?
Aga keda otsib kass, kes kõnnib omapäi,
ja kas teeb saatus talle säru või teeb pai?

Viimasel ajal tegelen aktiivselt ülemõtlemisega. Ületegutsemisega ka.

Suvest (kaootilises järjekorras):
reis Kreetale - tore oli minna tagasi ja leida, et kõik on samamoodi: inimesed, muusika, toit, atmosfäär, suhtumine. Paariks päevaks suutsin "head over heels" ära armuda, mis oli samuti tore ja üllatav arvestades minu senist suhtumist kohalikesse meestesse. Lisaks vanade kohtade taaskülastamisele meeldis mulle väga käia ka uutes paikades, kuhu ma seni polnud jõudnud (kui kedagi huvitab, siis pilte näeb siit) ja vanade sõpradega väljas käia oli samuti tore:)
sünnipäev - soovi korral näeb pilte samast kandist kust Kreeta omasidki. Ei viitsinud palju pidada, kõik kes huvi tundsid ja õnne soovisid, olid oodatud lahtiste uste päevadele. Tegin natuke vahvleid ja piinasin külalisi Rebroffi ja Mikaga. Tagantjärgi tänud kõigile, kes meeles pidasid.
B'OFF - teist korda toimuv Baltoscandali alafestival noorte teatritele. Mul on hea meel et käik sai ette võetud ja tundus et ka fooruminoored said elamuse. Isiklikult olin muidugi kurb, et 5 etenduse ukse taha jäin aga kõigil saalidel on piirid ja festival lihtsalt kasvab. Samas olen rõõmus, et me omalt poolt B'OFFil 3 etendusega üles saime astuda. Paljud trupist said sellel festivalil iseennast uutes rollides proovile panna. Meeldejäävaim etendus kogu festivali peale oli aga ühelt tsehhi grupilt (trupi kodukas on siin, etenduse nimi oli NASETO). Vaatamata hulgale püüdlustele ei ole mul siiani veel õnnestunud selle etenduse olemust sõnadesse panna, nii et loobun sellest ka siinkohas. Kokkuvõttes oli tegu väärt üritusega ja tänan oma suurest südamest kõiki foorumikaid kaasa löömast.
Huvitav, mis siis tuli.. aa, siis ma sain kätte autojuhiload (mina küll iseendale veel lube anda ei julgeks) ja sõitsin mõneks ajaks maale ja siis sõitsin tagasi ja remontisin natuke ja asusin ette valmistama kõike järgnevat...
Eesti-Saksa-Poola teatriprojekt "Vanaisade jälgedes" + Mütofest. Minu jaoks algas maraton veidi varem, kui ma asusin aktiivselt õmblema omale muinasaegseid rõivaid ja tegin seda hommikuti kella viie-poole kuueni viis päeva järjest (ei saa märkimata jätta et lõpuks liitus minuga ka indiaaninimega neiu Poriseb Aga Õmbleb, kes aitas minu kostüümile veidi futuristlikumat vunki anda). Kuuendal päeval sõitsin Karepale (ja keset ööd tagasi ja siis jälle Karepale) ja seitsmendamast päevast läks lõplik möll lahti. Kokkuvõtvalt: vaatamata kolmandale maailmasõjale valmis 4 päevaga siiski üks ilus ja töötav etendus. "Miracles did happen". Kõigi inimestega ei olegi võimalik hästi läbi saada ja tsiteerides Kasparit "it's easy to be tolerant, if everybody is tolerant". Otse enne esietendust istusin aga uuesti autorooli et sõita Kassinurmele Mütofestile. Seekordne kogemus ei olnud kahjuks nii hea kui see, mis mind kaks aastat tagasi larbi külge köitis ja tolerantsi kulus ka selles ürituses üsna palju. Toredaks muutsid olemise aga head sõbrad ja üldse abivalmid inimesed, keda larbi ja taaskehastamisüritustel kohtab päris palju ning üks taasleitud sõber. Viimasel päeval kimasin aga mütokalt tagasi Tallinna et lõpuks rahvusvahelise projekti etendus ära näha ja see projekt samuti ära lõpetada. Päev pärast külaliste ära saatmist ja maratoni lõppu oli tolerants nii otsakorral et pahandasin kõige ümberoleva peale ega kannatanud inimesi silmaotsaski. Hea teada, et ma polnud ainuke:P
Ja siin ma nüüd siis olen.
Mingil salapärasel põhjusel olen suutnud endale natuke liiga suure koorma töid võtta, õigemini olen veel päriselt välja puhkamata ja seepärast võtab nende tööde tegemine rohkem aega ja jõudu kui muidu. Aga mulle meeldib mõelda, et ehk see kõik siiski tasub end kunagi ära. Käisin eile esimeses tantsutrennis (üle vist 8 aasta) ja täna ei liigu:) Aga mul on maailma kõige lahedam tantsuõpetaja (teda võib vaadata siit) ja ma olen vist kogemata üsna õigesse kohta sattunud. Stressiravimina töötab see trenn igatahes hästi.
Ja täna hommikul, enne kui Sander võileibade ja kohviga mind äratas, nägin ma ühte väga sooja unenägu, sellest kuidas üks hea sõber tegi mulle komplimendi ja andis seejärel lugeda oma märkmiku, kuhu ta oli üles kirjutanud lihtsalt ilusaid asju minu kohta. Kapitaalsel identiteedikriisi ajastul oli seda väga toetav ja julgustav unes näha. Aitäh:)

Lõpetuseks üks minu ammuseid lemmiklugusid ja nüüd kus ma ta ära nägin siis ka lemmikvideosid. Kõigepealt lugege seda seda ja siis vaadake seda.

Paistab, et tõesti on võimalik veel paljut anda pärast seda kui sa arvad et ei ole enam midagi anda. Ainuke küsimus on, et mis siis järele jääb?

Käes on viimane vint ja üsna varsti igatsen ma hoopis neid meeletuid aegu tagasi. Nagu ikka. Sest kõiges on head ja halba. Aga elu on kord nõnda seatud et iga lõpp on millegi uue algus. Lihtsalt, mul ei ole veel aimugi, mis see on mille alguses ma seisan. Ja kas see üldse lõpu tegemist väärt oli.

Ühed ilusad igavikulised sõnad siia:

Ei muutu see aegade rutus-
me rännak on rahutu ring.
Nii elus kui muinasjutus
jääb suurimaks otsijaks hing.
Kui hing läbi kõiksuse kumab,
siis oled Sa soovinud head.
On armastus ainuke jumal,
kes kõiki Su tegusid teab.
Las tantsivad tuhanded tähed,
las laulavad lõputud veed.
Kes igavest otsima läheb,
ei tunnista tagasiteed...

Keegi hea inimene ütles kunagi, et ma olen selline inimene, kes annab endast kõik ka siis kui enam midagi anda ei ole.
Mõni päev tagasi konstanteerisin fakti et ma vist olen nüüd kõik ära andnud.

Vaata, mulle tundub, et sinu elus ei ole midagi kindlat peale üsnagi muutliku ja ebamäärase elu selles või mõnes muus kõrbes. Sa ei saa kunagi öelda, et sa oled selles või teises kõrbes, sest nad kõik on üks kõrb, mõistad? Igatahes, sind ei oota miski muu kui ainult kõrb. Kuula tähelepanelikult: kui on olemas tuba, siis on olemas tuba, kui seda ei ole olemas, siis seda ei ole olemas, saad sa aru. Kuule, kas sul... kas sul on midagi, mis on eriti kasulik? Midagi, mis neile kasulik võiks olla.. välja arvatud Draakon? ...Ja siis, sul ei ole mingisuguseid sidemeid ja sul ei ole mingit... võimu? Jah, võim, seda ma silmas pidasingi, sul ei ole mitte mingisugust võimu. Voh, tuligi välja.
Nii - see on kõrb. Ja kõrbes, ma pean sulle ütlema, ei järgi keegi mingisuguseid reegleid. Elutust Draakonist nagu see siin võiks olla sulle suurepärane kasu. Draakon on oivaline kaitse...ta näeb täiesti elus välja ka...ma tahaksin näha kedagi, kes julgeks sulle läheneda halbade kavatsustega, kui sul Draakon kõrval on... Ja temast saaks hea isa. Õrn, arvestav, kannatlik, ta ei käsuta inimesi ega räägi sellest, mis kõik temaga elus juhtunud on... ta ei esita kõrgeid nõudmisi, ei virise, ei ole armukade, ei esita piinlike küsimusi...
Kõrb ei olegi nii mahajäetud, kui arvatakse, kullake, sa ise nägid.. ja pealegi, sa ei ole ju lihtsalt mingi täiesti abitu ja rumal olend, ega ju? ...Kui sa veel natuke kasvaksid ka! Sa.. sa arvad, et keegi ei aita sind, on nii? Aga otsustaval hetkel tuleb abi just sealt, kust seda oodata ei oska.
Ja peale selle... Midagi. Mul ei ole midagi kaotada. Ja ma võin alati kõrbesse minna kui ma tahan. Vot nii.

Pole jah tükk aega saanud mahti kirjutada jälle. Tüüpiline.

Vahepeal on tehtud ära jätkuvalt rämedal hulgal tööd, käidud Costa del Solis, iseennast mitmes mõttes proovile pandud ja mitmest asjast aru saadud.
Töö on nii nagu ikka ja tuleb igale poole kaasa. Ja ma liialt ei pahandagi kui märkan, et tänaval sõpra kohates lõppeb meie jutuajamine talle mõne reisipakkumise tegemisega. Hea on ju inimesi rõõmsaks teha ja unistama panna.
Costa del Soli pildid on siin. Mul on hea meel, et ma seal ära käisin - jälle üks koht maailmas ära nähtud. See oli ilus aga mitte liiga elamuslik (vähemasti minu jaoks). Natuke liiga kuurort ja liiga vähe päris vaatamisväärsusi, mis üllataks (vanalinn, loodus vms.) Ma ei saa öelda et ma Kreetat meeletult ülistaks aga seal oli nagu kontsentreeritumalt kohti mida vaadata ja avastada. Samas meeldis mulle arhitektuur Costa del Solis rohkem, sest see oli rikkalikum kui Kreetal. Ja muidugi pooltel päevadel kui me "päikeserannikul" olid vihmahood. Igal juhul käidud, nähtud - ja mul on selle üle hea meel.
Avastasin täna hommikul, et mul on jäänud tööl käia veel vaid kaks kuud. Uskumatu kui kiirelt aeg ikka läheb kui end millelegi pühendad. Mõneti nagu kahju, sest see on tõesti maailma kõige toredam töökoht kuid ma ei saa jätkata niimoodi lolliks töötamist, et enda peale pole aega mõeldagi. Pealegi on mul nüüd jälle põhjust suve peale mõelda.

Midagi ilusat: :)

Minu arvates on inimese arvamuste teadlik ignoreerimine üks maailma kõige koledamaid asju. Sama kole kui ebaõiglus. See on selline võimu näitamine, et "ütle, mis sa öelda tahad aga nagunii sind keegi ei kuula". Ja see halvab igasuguse tahte midagi veel kunagi öelda.

Ma ei ole pahane, aga see teeb mulle muret.

Täiesti aja- ja ajuvaba tuuseldamine on käimas. Positiivseid noppeid:

• improteatrikoolitus ja trennid
  
• jokkerikoolitus
• rämedalt suur hulk tööd (tsiteerides Aaret "kui sinust muud ei saa, siis saad sa vähemasti rikkaks varsti", samas tsiteerides Ketterit, "keda see töö ikka rikkaks on teinud". Varsti näeb, kummal õigus:P)
• nädala aja pärast nädalakeseks Costa del Sol'i agendireisile
• teisel katsel ära tehtud autokooli teooriaeksam, väidetavalt võivat ma juba sammud arki poole seada..
  
• toredad inimesed minu ümber!

Rohkemat ei suudagi praegu meenutada, samas tunnen end viimasel ajal ka piisavalt seniilselt.

Lõpetuseks üks mind juba pikemat aega käima tõmbav lugu.

i'm glad

Kõige rohkem motiveerib mind: raha	0 (0%)
auahnus	1 (9%)
kohustused	2 (18%)
unistused	8 (72%)

Mulle meeldivad teie mõtted. Ja üldse mulle meeldib viimasel ajal kõik. Ok, vahepeal kolm päeva kõik ei meeldinud aga ülejäänud möödunud kuu olen ma õnnelik olnud. Ja nüüd olen jälle. Kõik on lihtsalt niii hästi! See on kirjeldamatu rahulolu. Ja tunne, et mul on ikka paganama hästi vedanud. Pühapäevalaps on tore olla:)

Keegi hea inimene küsis mult kunagi, et kas ma olen selline "kõik või mitte midagi inimene". Tookord tundus see mõte mulle võõras aga hiljem olen selle peale ikka tagasi mõelnud, et näe kõrvalt tunduvad asjad mõnikord ikka selgematena.
Nüüd tean, et:

• Kui võtan midagi teha, siis teen seda südame, hinge ja kogu jaksuga, olgu et neid asju, mida samaaegselt hästi teha tahan võib olla palju.
• Kui puhkan, siis olen tihti päris apaatne, teen ainult lihtsaid asju ja lähen pakkumistega kaasa aga ei algata neid.
• Kõigil neil, kes on mulle armsad olnud ja sõbraks saanud on jätkuvalt koht mu südames.

Siin ei olegi muid valikuid kui olla või mitte olla.

jätkuks

See on kah päris armas :)

täna oli hea päev!

ma väga tahtsin seda öelda.

Hommikust alates tulid toredad/naljakad/jaburad uudised ja vaatamata suurele hulgale tegemata tööle oli torenaljakas päev.

Otse enne tööpäeva lõppu jooksin korraks Viru keskusesse et võtta osa Flashmobi üritusest. Osa võtmine oli lahe. Selliseid asju teeks veelgi. Võib-olla keegi nägi kah telkust selle kohta õhtul aga mujal maailmas on see üritus siuke välja näinud.

Õhtul rääkisin veel võimaliku tulevase projekti raames ühe itaallasega ja no eks näeb mis sellest saama hakkab. Praegu kõlas nagu kõik uued projektid paljutõotavalt...

Ja veel palju muud head.

Täna oli tõesti hea päev.

iseennast üllatades

Ma poleks elu sees arvanud, et ma olen võimeline 9-18 istuma kontorilaua taga söömata, joomata ja püsti tõustes ainult selle jaoks, et telefonitoru haarata.
:S

mäng läks käima

Asjad toimuvad. Igasugused ja koguaeg. Möödunud nädalal olid pikad päevad ja lühikesed ööd. Ja ma ei vahetaks neid millegi vastu. On tehtud ft etendusi ja avalike foorumite töötubasid, mis on kõik eesmärgipäraselt (ehk hästi) välja tulnud. On nähtud sõpru ja räägitud asju mis hingel. On tehtud asju mis hingele (vaadake tuleval nädalal pealtnägijat;) + üks väga lahe/emotsionaalne pidu EMTA's, kus sai üle pika aja jälle päriselt tantsida). On helgema tuleviku nimel mindud tööle, kuigi ma mõtlen iga minutiga aina rohkem, et see ehk siiski ei olnud õige otsus. Tulevik tulevikuks, elu toimub ju praegu. Eile käisime perega Soomes ja nägime Cirque du Soleil'i. Jälle üks maailma-asi ära nähtud. Ja tuleval nädalal ema ja vanaemaga "Võrumaa rituaale" vaatama ja kui väga veab siis ka vaikselt diskotama. Ja seda kõike uue ameti ja läti keele õppimise kõrvalt. Läks käima jälle noh.

Tõdemusi:
Maailm on ülbete päralt.
Asjad, mis on tähtsad ei tule enamasti kergelt kätte.

Elu on igikestev õppimine. Erinevates valdkondades saame iga päevaga juurde uusi kogemusi. Lisaks sellele tegelevad paljud ka töö kõrvalt või põhikohaga enda eesmärgipärase harimisega. Õppimine on protsess, mille käigus omandatakse teadmisi ja oskusi ning need siis ka proovile pannakse. On arusaadav, et alles alles arendamisjärgus tehnika ei pruugi 100% töötada.
Inimesi eristab selles olukorras tehnikast emotsioonid. On normaalne, et kõndima õppiv inimene enne kordi kukub kui lõpuks selle keeruka liikumisviisi selgeks õpib, juhtub et täiskasvanud inimenegi komistab ja kukub. Aga ta tõuseb uuesti. Tähtis on tahe proovida ja edasi minna ning teadmine et kõik kogemused on olemuselt positiivsed, sest nad kannavad endas meile uut informatsiooni, mida me saame tulevikus enda tarbeks kasutada. Me kõik kardame haiget saada, selles ei ole midagi ebaloomulikku aga korra kukkunud inimene ei jätka ju oma elu roomates. On normaalne teha vigu, haiget saada ja neist õppida ja edasi proovida.


Selle mõni aeg peas liikunud mõtte lahti kirjutamise lõpuks meenus mulle, et ammu siia postitet luuletus "Curiosity" kannab sama ideed, võib-olla mõistate seda paremini:)

Spontaansus rokib sajaga

Viimasel ajal vaimustun paljust. Peale selle et ma kassipoega võtta tahaks, hakkas mind täna huvitama ka kõhutants. Ja üldse võiks suvel seljakotiga Euroopasse minna ja muidu ringi vaadata. Mõtteid on hulk ja nende tekke aluseks on põhimõte et sel suvel ma tagasi Kreetale ei lähe. Vähemasti mitte tööle. Raha teenida jõuan ma veel aastakümneid aga avatud silmadega ringi vaatamiseks ja erinevate asjade proovimiseks ei pruugi mul enam üks hetk võimalust olla. (Ei, ma ei tegele pereplaneerimisega aga kes teab, mis siis saab kui prints valgel hobusel ühel ilusal päikesepaistelisel päeval Juhkentali 16 sisehoovi ratsutab. Ja üldse on inimestel vanemaks saades komme kinni jääda oma kogemustest tehtud järeldustesse, järelikult tuleb enne seda omandada võimalikult palju erinevaid kogemusi, et ei oleks millessegi kinni jääda:)) Üheks põhjustest, miks mu mõtted nii vabalt lendlevad on ka see, et mulle satuvad jätkuvalt kätte miskid huvitavad projektiotsad, mida ajada, midagi püsivat mis keskenduma motiveeriks ei paista aga silmapiirilgi. Ja pärast iga projekti lõppu tekib korraks küsimus, "mis edasi?", aga siis tuleb jälle midagi järgmist, mis mind vee peal hoiab. Somebody up there is lusting for me. Hmm, äkki ma olen tubli ja loen ka selle näidendi täna läbi. (Miski tekst, mille ma umbes aasta aega tagasi läbi lugemiseks sain:)) Ehk et kuigi spontaansus on tore, kaasneb sellega ka alati väike värin teemal, kas ma ikka püsin vee peal. Aga kuni ma endasse usun ja mul on ümber hulk sõpru, keda ma saan usaldada, seni on kõik võimalik! Ja vabadus teha asju, mida ma tahan ja mis vähegi pähe tuleb on siiski asendamatu, minu jaoks!:)

Vana jahimeeste tarkus: Jääkaru tuleb püüda seni kuni ta su kätte saab.

Pealkiri laenatud saatest nimega Osoon, kus räägiti sellest, et kuna tänapäeval on suhtumine karusnahkadesse negatiivne ja neid enam ei hinnata, siis ka jahimehed ei püüa enam kährikuid, nugiseid jms ja seetõttu on valgejäneste ja kanaliste (miskite lindude) arvukus eesti metsades üsna väikeseks jäänud.
Eriti meeldis mulle aga saadet lõpetav mõttetera teemal, miks tundub meile lambanaha seljas kandmine märksa loomulikum rebase- või nugisenaha kandmisest ja miks tundub meile lambaliha söömine palju loomulikum koeraliha söömisest.(Ok no see viimane läheb minu mõttemaailma vastu kah aga väidetavalt inimesed siiski söövad seda.) Aga meil ei ole ju probleemi hulkuvate lammaste kinni püüdmise ja neile varjupaikade rajamisega. Ehk muudaks meie endi loodud mõtteliste piiride muutmine keskkonna meie ümber tasakaalukamaks.

Olen viimasel ajal sattunud palju head ja huvitavat telkust nägema (minu sõltuvus krimiseriaalidest ei lähe sinna alla) ja niimoodi ajaveetmine ei tundugi enam ajaraiskamisena, eriti kui selle juurde ka miskit praktiliselt kasulikku teha saab (eesti keelsete saadete ajal näiteks kududa vms). Asjalikes asjades üritan kah ennast kätte võtta, mis on puhtalt kättevõtmise asi. Noh, jah.
Ja ma ei ole päris kindel, et ma enam autosõiduautosse istuda julgen..
Midagi toredat kah. Kui ma täna õhtupoolikul Stocki läksin taarat viima, sattusin kodulähedasel ülekäigurajal korraks silmkontakti bussijuhiga, kellel ma mööduda lasin. Ei saanudki esialgu aru, kas ta oli pahases tujus või mitte. Kuna parasjagu oli tööpäevalõpuummik suutsin teisel pool teed aga uuesti bussist mööda kõndida ja kontrolliva pilgu bussijuhi poole visata. Ja kui ma kolmandat korda üles vaatasin, kutsus bussijuht mind juba sõbraliku käeviipega bussi uksest sisse astuma, et ma oma kottidega tänaval komberdama ei peaks ja et ta ajaviiteks kellegagi juttu saaks puhuda.
Moraal - ärge krt tulge mulle ütlema et küll Kreetal elavad ikka nii toredad inimesed võrreldes Eestiga. Mulle ausõna ei meeldi ühekülgsed nägemused.

Ma vihkan oma tööd.	1 (14%)
Elatab kuidagi ära.	0 (0%)
Töö on nõme aga raha saab.	1 (14%)
Pole viga.	1 (14%)
Olen rahul oma tööga.	0 (0%)
Ma armastan oma tööd.	4 (57%)

See sai siia lihtsalt ära toodud selleks, et see ära salvestuks. Lisaks sellele, et teada saada, kas ma kirjutan ainult iseendale või satub siia lehele rohkem inimesi, oli see küsitlus ka eesmärgiga teada saada, kuidas inimesed oma elu hindavad. Sest vaatamata sellele, et seda on nõme tunnistada, kulub enamik meie elust töö tegemisele. Ja kuigi see ei pruugi olla tähtsaim meie elus, on üsna palju meie ümber ja meiega toimuvast siiski seotud tööga mida me teeme ja kuidas me seda hindame. Läheb jälle mõte ära sinna kriteeriumide paika panemisse ja sellesse, et välise sära nimel ei peaks endale kalleid väärtusi kergelt minna laskma.

Muide nägin vahepeal veel ühte unenägu.
Sõitsime emaga Lõuna-Ameerikasse (kuhu olen alati tahtnud minna) ja juba enne maandumist olin väga ärevuses, sest kogu loodus mis ümberringi paistis oli võrratult kaunis. Pärast maandumist passikontrolli jõudes läks aga olukord segaseks ja siis selgus, et terve meie lennukitäis inimesi oli pantvangiks võetud. Meid sunniti lennujaamast mööda maanteed edasi liikuma relvastatud meeste saatel ja kuna teekond oli pikk ja inimesi palju, olin peagi ema silmist kaotanud. Ajaviiteks sõbrunesin teel kaaskannatajatega kuni ühel hetkel suunati meid suurde majja. Ja seejärel selgus, et mehed püssidega sunnivad meid kõiki minema selles majas asunud suurde basseini riietega. Ilmselt oli tegu suurima hästi valvatava "platsiga" mis nad selles majas leidsid. Asusin koos teel leitud sõbrannaga otsima väljapääsu majast, kui kohtusime Nicole Kidmaniga, kes parasjagu oli tulnud basseinist, kuivatas rätikuga juukseid ja ütles, et ärgu me kartku midagi, basseinis pidavat tore olema.

Ma ei ole pikka aega unenägusid näinud, sest enamasti panen õhtul lihtsalt pea padjale ja ärkan hommikul kella peale. Aga unenäod on niiiiiiii toredad:) Ja kui praegu kirja pandul mitte, siis eelmisel kohe kindlasti oli oma mõte.

tänaöine unenägu

Tulin parasjagu sõbrannadega rannast, kui nägin kaugel Tema kuju. Ta oli mulle vastu tulnud ja see tähendas, et pidin Temaga minema. Ja mul polnud ka selle vastu midagi. Jätsin sõbrannadega hüvasti ja läksin Ta juurde. Ta ütles, et plaanib mind kuhugi viia. Jalutasime linna ning ühel kõrvaltänaval astus ta räämas uksest sisse, mind endaga kaasa tirides. Sisenedes leidsin, et tegu oli omamoodi pudi-padi poe ja vanakraamilao seguse hämara kohaga, kus aga poe töötajad minu kaaslast juba valjuhäälselt tervitasid. Ta kutsus mind endaga kaasa ja peagi jõudsime helendava leti äärde. Mind tervitas sõbralikult tüsedamat sorti naine, ning pakkus välja erinevaid ehteid, mis letile oli pandud ning mida mu kaaslane mulle ka kohe õhinaga kõrva ja sõrme asus proovima. Olin särast pimestet ning lasin end hellitada, teatades Talle vaikselt, et mul oli eile sünnipäev ning andes mõista, et kindlasti väärin veel veidi rohkemat kui ta mulle algselt pakkuda tahtis. Tundsin, kuidas ta selle teate peale veidi kurvastas, seda aga mingil moel välja näitamata. See tõi mind veidi reaalsusesse tagasi ja ma hakkasin taipama, et võltsehteid kätte proovides olid kadunud sealt kõik mu päris kullast sõrmused, millest ühest neist oli mul eriti kahju. Alateadvuses taipasin, et pärast tänast ma Teda enam ei näe ja homsest alates on ka selle poe uksed mulle suletud ning keegi siin ruumis olijatest mind enam ei tunne. Äkitsi oli Ta juba ukse juures ja ärgitas mind lahkuma. Asusin otsima oma saapaid, mis olin poodi sisenedes jalast võtnud kuid ei suutnud enam teist saabast leida. Kõigepealt sattus mulle kätte sarnane must saabas, kuid hiljem leidsin juba et see oli mu käes muununud valgeks ja ruum oli muutunud saapapoeks, kus müüjad erinevaid variante pakkusid. Ma tahtsin sealt ära ja oleksin võinud lahkuda käesolnud saapaga kuid lootsin siiski veel enda oma üles leida. Ta oli ukse pealt kadunud kuid teadsin/lootsin et ootab mind ikka veel väljas. Mu ainsaks sooviks ja mõtteks jäi Teda veel korra näha ja Ta lähedust tunda, enne kui Ta mu elust jäägitult kaob, sest see tähendas mulle tol hetkel palju rohkemat kui sõrmused või saapad..

krutskirohket uut kõigile!

Minu oma saab küll olema.. Nii et olete hoiatet:)

Jõulud möödusid vaikselt vanematekal ja Ketterikal ning uusaasta veel vaiksemalt Võrus. Aga mitu asja said omale selgemaks selle niisama olemise keskel. Õigemini ümberhinnatud. Et ma ainult uusi kriteeriume meelest ei laseks, sest vanades istumine oli üsna mugav.

Mis veel - autoga tagurpidi sõitmine on kole ja täiesti arusaamatu.
Mika DVD on aga jällegi ülimalt tore ja pauerirohke.
Minu selle aasta õnn saab olema üsnagi otsekohene, siis selles mõttes et paistab, et saab olema üsna palju ristmike, mida ületada (nii otseses kui kaudses mõttes:P) See alumine pistoda on kah üsna sõjakas.


soovilooks seekord Mika - Love Today