Taimed on toredad, sest nad ei anna alla. Kui kusagil leidub piisake vett ja killuke päikest on nad ikka nõus proovima edasi kasvada, olgu et mõni osake neist juba kuivanud või surnud tundub olevat. Ja kui nad täiesti välja surevad.. siis polnud neil tõesti enam mingit muud võimalust. Inimestega on veidi teine lugu. Inimesed, eriti eesti keeles, kas viitsivad või ei viitsi. Väljakutse ja allaandmine võivad tunduda igapäevaste toimetuste kohta liiga suursugused sõnad aga sellegipoolest puutume me nende sisuga koguaeg kokku, seda teadvustamata.
Palju vett on merre voolanud viimasest isiklikust kirjest ja palju asju on juhtunud. Inimesed aga ei ole väga palju muutunud, armastavad ja kaklevad ikka samade asjade pärast mõistmata, et asi on rohkem neis endis kui teistes. Selleks et aga asjadest aru saada tuleb kuulata. Mitte eeldada ega üldistada vaid kuulata. Ennast ja teisi. Siis saavad kõik asjad selgemaks:)
Mina näiteks tulin juba paar kuud tagasi Cabaret'st ära, mõistes et kuigi mulle nende poiste tegemisi aidata meeldis, oli sealsete eesootavate projektide hulk ja maht minu jaoks praegu natuke liiga suur suutäis. Ringi liikuvad kuulujutud nagu ma oleks sealset tööd teinud ja sealt ka lahkunud raha pärast on alusetud, sest meie viimasel kokkusaamisel sai räägitud mitme kandi pealt et see ei tohiks probleem olla. Samas, polnud mul ka mingeid pretensioone rahale, mis nad Tallinna linnalt said, mis oli mulle palgaks kirjutet. Jätkuvalt loodan siiralt, et neil läheb hästi ja nad pikka viha ei pea.
Jõulu- ja aastavahetusaeg oli depressiivne nagu ikka. Seekord küll natuke hullemini kui muidu aga täna võin öelda, et ka sellest sai välja tuldud. Ma ei tea mis värk sellega on aga lihtsalt iga aasta lõpuks saab kogu tolerantsihulk otsa ja muidugi on just neil aegadel seda tolerantsi ka kõige rohkem tarvis. Ja kõigil on kiire ja kellelgi ei ole aega aidata seda ka koguda. Noh mis, iga inimene ongi iseseisvalt eksisteeriv indiviid ja keegi ei peagi aitama mul elus püsida.. aga aeg-ajalt tekivad mingid stereotüüpsed rumalad ootused lähikondsete vastu.. ja enamasti asjad ei lähe nii nagu neid peas fantaseeritakse:P Tahan tagantjärele tänada kõiki neid häid sõpru, kes mu ära kuulasid sel ajal ja mu vingumise ja hala ära kannatasid. See et vaimne deprekas ka füüsisele suht korraliku põntsu pani näitab et ju mul siis ikka väga oli vaja seda valu ka välja rääkida et parem hakkaks. Ja ma luban end edaspidi paremini hoida, et selliseid asju enam üldse ei juhtuks. Lisatulemusena väljendasin end ka mitmele kallile inimesele sel ajal ootamatult otsekoheselt. Ilmselt oleks saanud neid asju paremini öelda aga võib-olla oleks viisakus ka mõtte järjekordselt looritanud. Ma ei oska sellele kõigele anda muud hinnangut, kui et tulevik näitab. Natuke on vähemasti mul omal kergem, et need asjad on saanud välja öeldud. Ja nagu kogemus näitab, siis negatiivses olukorras tasub teha ükspuha mis liigutus, et asjad liikuma hakkaks. Kui ka esmane tulemus on veel hullem, siis on see ikkagi areng ja selle tulemusena omakorda võivad asjad edaspidi positiivsemasse liini liikuma hakata. Ja noh, eelkõige olen kogu selles jamas süüdi siiski mina, et ma end juba ammu pole suutnud piisavalt valjuhäälselt väljendada.
Noh ja praegu on käimas sess. Siiamaani on olnud nii, et iga uut ametit õppides või uuel töökohal olles õnnestub mul kõigepealt ära teha kõikvõimalikud vead ja seejärel kui ma need kõik juba ära olen teinud hakkab töö edasi väga sujuvalt minema. Lihtsalt alguses tuleb topeltpingutada ja viltu minemistest hoolimata edasi rügada. Paistab et kooliga on praegu niisamuti. Suurt midagi nihu ei ole läinud veel aga väga palju on selle kõige jaoks ikka pidanud (aegajalt ka topelt) tööd tegema et kuidagigi liinis püsida. Tulevikuks jällegi hulk mõtteid milliseid vigu enam mitte korrata:P Samas olen ma jätkuvalt valitud erialaga rahul ja nõus sellele unetuid öid ohverdama:)
Suuremad asjad said välja öeldud - väiksemad on kas juba meelest läinud või ei vajagi blogitähelepanu. Pärast sessi luban jälle rohkem kirjutada :)
