Oh god yes! Kulus ka mulle meenutamiseks.
http://markmanson.net/fuck-yes/
kolmapäev, 3. september 2014
esmaspäev, 1. september 2014
Viimasel ajal tahavad spämmirobotid jälle rohkem mu postitusi kommenteerida. Mis tähendab, et ma saan nende tegevuse kohta kirja. Mis tähendab, et ma satun lugema oma vanu postitusi ja tõdema... et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud :D
Tegelikult muidugi ikka on. Kõige rohkem olen mina ja minu suhtumine nendesse jamadesse, kuhu ma ikka ja jälle paistan sattuma. Jamad on üldjoontes samad. Mina aga otsin uusi viise kuidas nendega hakkama saada. Üksvahe keskka-ajal küsisin sõpradelt, et mis nad arvavad, mis võiks olla minu film. Üks meeldejäävamatest vastustest oli Lola rennt. Noh, nüüd nii ongi.
Ühest tõsisest asjast tahaks ka kirjutada.
See oli päris uskumatu, millise tagasiside- ja järellainetuse Robin Williamsi surm meedias ja ehk võib öelda ka ühiskonnas tekitas. Depressiooni teemadel on küll juba varasemalt olnud tunda veidi vabamat rääkimist aga mulle tundub, et see kahetsusväärne sündmus tegi murrangu, tänu millele ehk paljude elu võib tulevikus muutuda. Sest depressioon on eelkõige arvamus, et sa oled üksinda. Aga kui kõik sinu ümber ütlevad, et sa seda tegelikult ei ole.. ehk on see pool sammu haiguse võidu suunas.
Olgu kuidas ta on, seoses selle sündmuse kajastamisega on tekkinud teemaks ka koomikute või näitlejate kergem kalduvus depressiooni ning ühel õhtul tundus mulle, et ma leidsin mõttekäigu, kuidas seda nähtust ehk veidi paremini selgitada.
Meil kõigil on olukorrad, milles me end mugavalt tunneme ja need teised, milles me seda ei tee. See kõik sõltub meie kasvatusest, ühiskonnast, põhimõtetest geneetikast ja kes teab veel millest muust. Ja see on täiesti okei. Me üritame ära kasutada oma tugevaid külgi ja pigem varjata nõrku. Ja hoiduda neist asjadest, mis meile üldse ei meeldi. Me peidame need enda sees ühe tugeva müüriga aia sisse. Ja kui meil on elus hästi läinud, siis oleme suutnud korraldada asjad nii, et keegi selle müüri ümber väga jalutama ega seda torkima ei satu. Ehk unustame isegi lõpuks need asjad, mis sinna sisse on pandud. Ja nii teevad ka näitlejad. Ainult et... nende aed on tavaliste inimeste aedadega võrreldes palju väiksem, sest nemad ei saa ja võib-olla ka mõnikord ei taha öelda, et neile miski ei sobi. Näitleja elukutse tähendab ju mängida erinevaid rolle võimalikult elutruult ning see elutruudus tähendab seda, et tihti elataksegi kõike mängitut ka eluliselt läbi. Olgu siis teemaks parasjagu kasvõi needsamad asjad, millest just see inimene tegelikult rääkida ei tahaks ja mis on ära peidetud tema müüri taha. Ta on sunnitud seda müüri tegema aina väiksemaks ja jätma sinna sisse ainult need asjad, mis talle tõesti olulised on ja teistega ikka edasi mängima. Aga selle müüri väiksus võib muutuda ajapikku ahistavaks. Ja siis võivadki asjad nihu minna.
Meie kõigi sees on need kohad kuhu teised ei pääse. Ja ma arvan, et see on oluline, sest see teeb meist isiksused. Ja ma väga loodan, et minu sõbrad oskavad abi küsida, kui nende sees kitsaks hakkab jääma. Sest kõik, kes me maha jääme, mõtleme ju, et kui me oleks teadnud, oleks me andnud endast kõik, et teda aidata.
Üks lugu ka.
Tegelikult muidugi ikka on. Kõige rohkem olen mina ja minu suhtumine nendesse jamadesse, kuhu ma ikka ja jälle paistan sattuma. Jamad on üldjoontes samad. Mina aga otsin uusi viise kuidas nendega hakkama saada. Üksvahe keskka-ajal küsisin sõpradelt, et mis nad arvavad, mis võiks olla minu film. Üks meeldejäävamatest vastustest oli Lola rennt. Noh, nüüd nii ongi.
Ühest tõsisest asjast tahaks ka kirjutada.
See oli päris uskumatu, millise tagasiside- ja järellainetuse Robin Williamsi surm meedias ja ehk võib öelda ka ühiskonnas tekitas. Depressiooni teemadel on küll juba varasemalt olnud tunda veidi vabamat rääkimist aga mulle tundub, et see kahetsusväärne sündmus tegi murrangu, tänu millele ehk paljude elu võib tulevikus muutuda. Sest depressioon on eelkõige arvamus, et sa oled üksinda. Aga kui kõik sinu ümber ütlevad, et sa seda tegelikult ei ole.. ehk on see pool sammu haiguse võidu suunas.
Olgu kuidas ta on, seoses selle sündmuse kajastamisega on tekkinud teemaks ka koomikute või näitlejate kergem kalduvus depressiooni ning ühel õhtul tundus mulle, et ma leidsin mõttekäigu, kuidas seda nähtust ehk veidi paremini selgitada.
Meil kõigil on olukorrad, milles me end mugavalt tunneme ja need teised, milles me seda ei tee. See kõik sõltub meie kasvatusest, ühiskonnast, põhimõtetest geneetikast ja kes teab veel millest muust. Ja see on täiesti okei. Me üritame ära kasutada oma tugevaid külgi ja pigem varjata nõrku. Ja hoiduda neist asjadest, mis meile üldse ei meeldi. Me peidame need enda sees ühe tugeva müüriga aia sisse. Ja kui meil on elus hästi läinud, siis oleme suutnud korraldada asjad nii, et keegi selle müüri ümber väga jalutama ega seda torkima ei satu. Ehk unustame isegi lõpuks need asjad, mis sinna sisse on pandud. Ja nii teevad ka näitlejad. Ainult et... nende aed on tavaliste inimeste aedadega võrreldes palju väiksem, sest nemad ei saa ja võib-olla ka mõnikord ei taha öelda, et neile miski ei sobi. Näitleja elukutse tähendab ju mängida erinevaid rolle võimalikult elutruult ning see elutruudus tähendab seda, et tihti elataksegi kõike mängitut ka eluliselt läbi. Olgu siis teemaks parasjagu kasvõi needsamad asjad, millest just see inimene tegelikult rääkida ei tahaks ja mis on ära peidetud tema müüri taha. Ta on sunnitud seda müüri tegema aina väiksemaks ja jätma sinna sisse ainult need asjad, mis talle tõesti olulised on ja teistega ikka edasi mängima. Aga selle müüri väiksus võib muutuda ajapikku ahistavaks. Ja siis võivadki asjad nihu minna.
Meie kõigi sees on need kohad kuhu teised ei pääse. Ja ma arvan, et see on oluline, sest see teeb meist isiksused. Ja ma väga loodan, et minu sõbrad oskavad abi küsida, kui nende sees kitsaks hakkab jääma. Sest kõik, kes me maha jääme, mõtleme ju, et kui me oleks teadnud, oleks me andnud endast kõik, et teda aidata.
Üks lugu ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)