Mingil salapärasel põhjusel ei saanud ma tükk aega oma blogi näha, nüüdseks on sellega kõik jälle korras, mis tekitab ka suurema tahtmise blogida. Õigemini, kohustuse, arvestades mu viimasel ajal eriti halvenenud mälu.
Viimasel ajal avastan end tihti ebamugavatest olukordadest, millesse ma end ise pannud olen, selleks et näha mismoodi ma neis käitun. Kui väliste tegurite poolt tekitatud adrenaliini hulk on väheseks jäänud, siis tuleb ise puudujääk tasa teha. Minevikus sobramine on alati tülikas tegevus aga öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Ja veel sedagi, et probleemi tunnistamine pidavat olema esimene samm selle lahenduse poole.
Vaatamata kartusele, tahan ma vähemalt proovida. Kuidas see kõik välja tuleb, saab ainult tulevik näidata.
Eelnev oli palju tarku sõnu ehk teooria.
Praktika näeb välja nii:
Minevik: Wales ja hulk erinevaid töötubasid; PÖFF, tore külaline Kreekast ja mõned toredad filmid; noorte etlusvõistluse hindamine; poe avamine Kristiine keskuses jms
Tulevik: silmaoperatsioon homme hommikul, mõned etendused, jõulude pidamised, aastavahetus Võrumaal ja võib-olla veel mõni üllatus teile;)