Sellest kui ma siia soojale saarele tulin on nüüd möödas juba üle kuu. Ajaarvamine on küll sassi läinud ja ega suurt tähtsust olegi. Tsiteerides ühest toredast multifilmist notsut, kes on koos karupoeg Puhhiga jänesel külas „meil on aega kuni reedeni!“. Ja eks ta suhteliselt nii ongi kuna grupid vahetuvad laupäeval ja meie ajaarvamine käib pigem selle järgi. Aga praegu on aeg küll jubekiirelt läinud. Alles nüüd hakkavad tekkima esimesed natuke vabamad hetked, päevad mil ei pea tõusma mitte kell neli või seitse hommikul vaid alles siis kui esimene klient helistab jms. Omal käel ümberringi vaadata ei ole veel väga jõudnud. Teate ju küll kuidas mulle hulkuda meeldib. Aga mida sa turismilinnakus ikka hulgud ja lõunapoole minek nõuaks autojuhtimisoskust. Mis tingib ka minu seekordse blogi pealkirja. Nimelt on jõudnud kätte hetk, mil mul on au teile tutvustada oma teistpoolt. Kuna minul autojuhiload puuduvad, siinkandis ringi liikumiseks on nad aga suhteliselt hädavajalikud, siis liigun enamasti igal pool koos kalli kolleegi Margitiga, kes lisaks kõigele on ka suurepärane taksojuht. Ja me teeme kõike koos. Esiteks seepärast et me lihtsalt oleme igal pool koguaeg koos ja teiseks sellepärast et umbes pooltes asjades oleme me ülimalt sarnased, mõtleme ühtemoodi ja meile meeldivad samad asjad. Näiteks riidepoes on meil ülimalt kasulik koos liikuda, et mitte sarnaseid asju osta ja sama kehtib ka restoranides. Õnneks on siiski ka see teine pool asju, milles me mõtleme ja suhtume asjadesse kapitaalselt erinevalt (selle hulka kuulub ka meestemaitse). Pärast kuud aega Hanias elamist oleme aga koos Margitiga kolinud Rethymnoni, et olla siinsetele klientidele lähemal. Meil on pisike aga kena appartment ühes toredas Rethymnoni eeslinnas, millele kõik eluksvajalik on lähedal (meie lemmik kohvik, hotell, normaalne pood ja tore klubi). Ja nii me olemegi end siin vaikselt sisse seadmas ja kodu rajamas. Mina tegin ükspäev pannkooke ja kana ja Margit oli eile öösel koristada hullunud, nii et peaaegu nagu päris:)
Aga kui kellelgi veel peaks tekkima vastupandamatu soov mulle siia mõni päriskiri saata, siis siin on minu uus aadress:
Samou 4,
74100 Platanes,
Rethymno,
Creta, Greece
Olge siis aga tublid edasi!:)
neljapäev, 31. mai 2007
laupäev, 19. mai 2007
Aga yldiselt on l6unamaine temperament tuntav. Mul pole vist kunagi olnud nii palju emotsionaalseid k6rg- ja madalhetki nii lyhikese aja jooksul. Yhte p2eva mahub ylim rahulolu ja t2ielik paanika. Ja nii iga p2ev. Sellest ka minu eelmine sissekanne. Aga "siga siga" hakkavad valdavamaks muutuma ikka positiivsed asjad. Ja need on ju ka need, mis meelde j22vad l6puks. Ma olen loomult optimist ja kuigi on lyhikesi perioode, mil ma tervet maailma maap6hja v6in kiruda, usun siiski et inimesed on ilusad ja head. Ja et maailma mitmekylgsus on see mis v6lub. Ma tahan loota et ma j22n nii m6tlema ka 10-20 aasta p2rast ja ei jookse kinni muudesse p6him6tetesse kui ainult sellesse yhesse - olla k6igele avatud.
Kohapealsest elust veel niipalju, et v2hemasti siinne p6hjakalda loodus on kyll omamoodi v6luv. L6unapoole s6ites l2heb v2ga m2giseks k2tte ja ilmselt v6tab aega enne kui sellega rohkem harjun. Aga midagi siin aedades l6hnab v6rumaa moodi ja loob koduse tunde. Apelsinisalud on p6hjamaalasele samuti elamuslik.
T2na saabub kolmas grupp. Eks n2e, mis edasi. Usun helgesse tulevikku:)
Kohapealsest elust veel niipalju, et v2hemasti siinne p6hjakalda loodus on kyll omamoodi v6luv. L6unapoole s6ites l2heb v2ga m2giseks k2tte ja ilmselt v6tab aega enne kui sellega rohkem harjun. Aga midagi siin aedades l6hnab v6rumaa moodi ja loob koduse tunde. Apelsinisalud on p6hjamaalasele samuti elamuslik.
T2na saabub kolmas grupp. Eks n2e, mis edasi. Usun helgesse tulevikku:)
kolmapäev, 16. mai 2007
just a note
Mul on m6neti siiski tunne, et sellist tood peaksid tulema tegema inimesed, kel on rohkem vanust, elukogemust ja selgroogu. Igatahes kui ma eestisse tagasi j6uan olen ilmselt 10 aastat vanem.
reede, 11. mai 2007
Relax, take it easy...
10.05.07
Ei, kulla Lauri, see et blogis vaikus valitseb, tähendab tegelikult ainult seda, et päriselt raban ma asju teha nagu loom ja ei oma üldse aega netti külastadagi. Nüüd tekkis aga õnneks võimalus võtta hetk, et ka teile oma tegemistest pajatada.
Vahepeal on juhtunud muidugi paljut, sest iga päev on olnud täidetud erinevate ülessannetega ja tegemistega, kõigepealt et valmistuda esimese grupi tulekuks ja seejärel et nende siinviibimine võimalikult meeldivaks muuta. Kuna kõik kohalik on veniv ja hajus aga inimesed eestist armastavad täpsust ja konkreetseid asju, on siinne suhtlemine omamoodi keerukas.
Lühidalt tagasivaates. Käisime enne esmese grupi saabumist üle vaatamas ekskursioone Samaria mäekurus (16 km jalutuskäiku mööda mäekuru. Mõjuv, aga mitte igaühele.), Santorinil (imekena saareke, aga kuna sattusime sinna päeval mil terve aeg sadas nagu oavarrest, nägime vaatamisväärsusi kahjuks vähe) ning Knossoses ja Iraklionis (põhjalik ekskursioon Euroopa esimeses kuningapalees ja seejärel veidi vaba aega vaadata ringi saare pealinnas, mis on samuti omamoodi ja siiani väga meeldiva mulje jätnud). Age käis veel tutvumas Elafonissi ja Hania linnaekskursiooniga ning Gramvousa jäi meil üldse nägemata, kuna paate sinna enne meie esimese grupi saabumist ei läinud. Öö enne esimese grupi saabumist tegelesime veel viimase üldise info kõigile kättesaadavaks muutmisega ja siis juba oligi esimene grupp käes, rutem kui oskasime oodatagi:P Järgneval päeval pärast grupi saabumist oli juba esimene ekskursioon Knossosesse, mille sõidu ajal rääkis Age juttu, ning mille kohalikku giidi tõlkisin mina. (Siin on seadus, et arheoloogilistes paikades tohib ekskursiooni läbi viia ainult kohaliku giidi abil.) Esmaspäeval sõitsin koos soovinutega Gramvousale, kuid meid majutati vene giidi bussi, kes sõidu ajal mikrofoni oma teksti rääkis, ning kuna eestlased tema juttu enamikus mõistsid, jäi mul hiljem juurde rääkida vähe. Veidi ka kohast. Gramvousa on väike mägine saareke Loode-Kreetal, mis on kuulus oma veneetsia ajast (loengu Kreeta ajaloo kohta pean teile heameelega mõni teine kord) pärit kindluse varemetega. Kui Kreeta oli Türgi võimu all oli see üks väheseid kohti, kus kreetalased vabalt elasid, ent kuna nad olid muust maailmast isoleeritud, hakkati leiva teenimiseks piraatideks ning tänapäevani käib ringi jutt saarele peidetud suurest piraatide varandusest. Meie giid toonitas meile enne bussist lahkumist samuti, et kõik mis me saarelt leiame ja on ajaloolise väärtusega kuulub Kreeka riigile. Koht ise on tõesti kena ning sama ilus on laguun, millele pärast saare külastamist päevitama sõitsime. Päike otsustas muidugi selleks ajaks pilve taha minna, aga koht ise oli sellegipoolest nauditav ja rahulik ning kokkuvõtteks läks ekskursioon seekord üsna lihtsalt. Saarelt tagasi tulles selgus aga, et järgmisel päeval olen ma tegemas ekskursiooni ka Santorinile. Valmistasin siis Gramvousalt tagasi jõudes ette nii palju kui jaksasin, aga kuna bussi peale korjati mind hommikul viie paiku, üritasin jätta aega ka magamiseks. Ja see oli tark tegu, sest ma arvan, et järgnev päev oli kõige hullem, mis mul siiani on olnud sel saarel. (Üks teine kandideerib veel, aga ma arvan et Santorini on siiski Top 1.) Hommikune pick-up (ehk reisjate korjamine bussile) läks okeikalt aga edasi selgus, et hulk asju on korraldamata, sassis, et ma mingitest paberitest ja asjaajamisest midagi ei tea ning ma kartsin koguaeg, et jõuan merel nii kaugele, et kaotan levi ega saa enam kellegagi konsulteerida. Kokkuvõtteks asjad siiski peaaegu laabusid. Mõned segadused lähevad veel selgitamisele kui järgmine kord sinna ekskursioonile lähen aga enamik õnneks õnnestus. Minu isiklikele jamadele lisandusid muidugi inimeste maha jäämine bussist, väga äärepealt jõudmine tagasi laevale, lapse vanemate kadumine jne jne. Ühel hetkel keset päeva, kui mul oli vaba tunnike, leidsin end siiski rahulolust, istumas ühe toreda kohviku nurgataguses, nii et kliendid mind silmata ei saanud, kuulates James Browni, nautides vaadet merele, oma jäätist, kreeka kohvi ja kena teenindajat ning tundes adrenaliinilaksu järgset õnnetunnet. Koju minnes lisandus muidugi veel pisiapsakaid nagu näiteks, et buss sõitis hotellist mööda või bussi tagaotsas oli siga (miski seal tegi valju röhitsevat häält, kui ma klientide palve peale uurima läksin, mis valesti on ja arvake kas ma ehamatasin või jaa. Hetkeks kangastus Baskervillide koer pimeduses:P) Oli tore pikk päev. Kolmapäeval sain õnneks pikemalt järgi magada ning õhtul läksime Hania linnaekskursioonile. Öösel sõitsin jällegist koos inimestega, kes elavad kaugema linna tagumises osas, nende hotelli ja jäin sinna ööbima, et täna hommikul kell 5.20 asuda uuesti inimesi sealtpoolt bussile korjama. Ees seisis Samaria ekskursioon. Kui välja arvata pisiasi, et ma alustuseks mingil meeltesegadushetkel lasin klientidel kuru sissepääsust hoopis veidi kaugemale jalutada, läks muu suht hästi, arvestades vähest ettevalmistus- ja uneaega, mis mulle jäi. Ning mulle tundus et inimesed, kes sinna olid tulnud said oma elamuse ning neil oli hea meel, et nad selle maa läbisid. (Uskuge mind, see on üsna ainukordne elamus!)
Praegu ongi neljapäeva õhtu, olen jõudnud Samariast tagasi, kõhu täis söönud ja vajun ilmselt kohe magama. Aeg on siin jaotunud uneajaks ja tööajaks. See tähendab siis et on kas üks või teine. Vahepeal ma kahtlen kas ärkamisaegki nende vahele jääb. Ajuti on raske aga mida rohkem ma kogemusi saan, seda kergemaks läheb. Ning on hetki, mil ma mõistan et mul on väga vedanud just praegu just siin olla. Ma arvan, et mul on kohe väga-väga vedanud. Mul on hea meel, et te mulle ikka kirjutate siia või sõnumineerite aeg-ajalt ja ma püüan jõudu mööda teile ikka oma tegemistest teada anda kuigi see praegu veel keeruline on. Mul on teie kõigiga kah ikka väga vedanud! Aitäh!
Ei, kulla Lauri, see et blogis vaikus valitseb, tähendab tegelikult ainult seda, et päriselt raban ma asju teha nagu loom ja ei oma üldse aega netti külastadagi. Nüüd tekkis aga õnneks võimalus võtta hetk, et ka teile oma tegemistest pajatada.
Vahepeal on juhtunud muidugi paljut, sest iga päev on olnud täidetud erinevate ülessannetega ja tegemistega, kõigepealt et valmistuda esimese grupi tulekuks ja seejärel et nende siinviibimine võimalikult meeldivaks muuta. Kuna kõik kohalik on veniv ja hajus aga inimesed eestist armastavad täpsust ja konkreetseid asju, on siinne suhtlemine omamoodi keerukas.
Lühidalt tagasivaates. Käisime enne esmese grupi saabumist üle vaatamas ekskursioone Samaria mäekurus (16 km jalutuskäiku mööda mäekuru. Mõjuv, aga mitte igaühele.), Santorinil (imekena saareke, aga kuna sattusime sinna päeval mil terve aeg sadas nagu oavarrest, nägime vaatamisväärsusi kahjuks vähe) ning Knossoses ja Iraklionis (põhjalik ekskursioon Euroopa esimeses kuningapalees ja seejärel veidi vaba aega vaadata ringi saare pealinnas, mis on samuti omamoodi ja siiani väga meeldiva mulje jätnud). Age käis veel tutvumas Elafonissi ja Hania linnaekskursiooniga ning Gramvousa jäi meil üldse nägemata, kuna paate sinna enne meie esimese grupi saabumist ei läinud. Öö enne esimese grupi saabumist tegelesime veel viimase üldise info kõigile kättesaadavaks muutmisega ja siis juba oligi esimene grupp käes, rutem kui oskasime oodatagi:P Järgneval päeval pärast grupi saabumist oli juba esimene ekskursioon Knossosesse, mille sõidu ajal rääkis Age juttu, ning mille kohalikku giidi tõlkisin mina. (Siin on seadus, et arheoloogilistes paikades tohib ekskursiooni läbi viia ainult kohaliku giidi abil.) Esmaspäeval sõitsin koos soovinutega Gramvousale, kuid meid majutati vene giidi bussi, kes sõidu ajal mikrofoni oma teksti rääkis, ning kuna eestlased tema juttu enamikus mõistsid, jäi mul hiljem juurde rääkida vähe. Veidi ka kohast. Gramvousa on väike mägine saareke Loode-Kreetal, mis on kuulus oma veneetsia ajast (loengu Kreeta ajaloo kohta pean teile heameelega mõni teine kord) pärit kindluse varemetega. Kui Kreeta oli Türgi võimu all oli see üks väheseid kohti, kus kreetalased vabalt elasid, ent kuna nad olid muust maailmast isoleeritud, hakkati leiva teenimiseks piraatideks ning tänapäevani käib ringi jutt saarele peidetud suurest piraatide varandusest. Meie giid toonitas meile enne bussist lahkumist samuti, et kõik mis me saarelt leiame ja on ajaloolise väärtusega kuulub Kreeka riigile. Koht ise on tõesti kena ning sama ilus on laguun, millele pärast saare külastamist päevitama sõitsime. Päike otsustas muidugi selleks ajaks pilve taha minna, aga koht ise oli sellegipoolest nauditav ja rahulik ning kokkuvõtteks läks ekskursioon seekord üsna lihtsalt. Saarelt tagasi tulles selgus aga, et järgmisel päeval olen ma tegemas ekskursiooni ka Santorinile. Valmistasin siis Gramvousalt tagasi jõudes ette nii palju kui jaksasin, aga kuna bussi peale korjati mind hommikul viie paiku, üritasin jätta aega ka magamiseks. Ja see oli tark tegu, sest ma arvan, et järgnev päev oli kõige hullem, mis mul siiani on olnud sel saarel. (Üks teine kandideerib veel, aga ma arvan et Santorini on siiski Top 1.) Hommikune pick-up (ehk reisjate korjamine bussile) läks okeikalt aga edasi selgus, et hulk asju on korraldamata, sassis, et ma mingitest paberitest ja asjaajamisest midagi ei tea ning ma kartsin koguaeg, et jõuan merel nii kaugele, et kaotan levi ega saa enam kellegagi konsulteerida. Kokkuvõtteks asjad siiski peaaegu laabusid. Mõned segadused lähevad veel selgitamisele kui järgmine kord sinna ekskursioonile lähen aga enamik õnneks õnnestus. Minu isiklikele jamadele lisandusid muidugi inimeste maha jäämine bussist, väga äärepealt jõudmine tagasi laevale, lapse vanemate kadumine jne jne. Ühel hetkel keset päeva, kui mul oli vaba tunnike, leidsin end siiski rahulolust, istumas ühe toreda kohviku nurgataguses, nii et kliendid mind silmata ei saanud, kuulates James Browni, nautides vaadet merele, oma jäätist, kreeka kohvi ja kena teenindajat ning tundes adrenaliinilaksu järgset õnnetunnet. Koju minnes lisandus muidugi veel pisiapsakaid nagu näiteks, et buss sõitis hotellist mööda või bussi tagaotsas oli siga (miski seal tegi valju röhitsevat häält, kui ma klientide palve peale uurima läksin, mis valesti on ja arvake kas ma ehamatasin või jaa. Hetkeks kangastus Baskervillide koer pimeduses:P) Oli tore pikk päev. Kolmapäeval sain õnneks pikemalt järgi magada ning õhtul läksime Hania linnaekskursioonile. Öösel sõitsin jällegist koos inimestega, kes elavad kaugema linna tagumises osas, nende hotelli ja jäin sinna ööbima, et täna hommikul kell 5.20 asuda uuesti inimesi sealtpoolt bussile korjama. Ees seisis Samaria ekskursioon. Kui välja arvata pisiasi, et ma alustuseks mingil meeltesegadushetkel lasin klientidel kuru sissepääsust hoopis veidi kaugemale jalutada, läks muu suht hästi, arvestades vähest ettevalmistus- ja uneaega, mis mulle jäi. Ning mulle tundus et inimesed, kes sinna olid tulnud said oma elamuse ning neil oli hea meel, et nad selle maa läbisid. (Uskuge mind, see on üsna ainukordne elamus!)
Praegu ongi neljapäeva õhtu, olen jõudnud Samariast tagasi, kõhu täis söönud ja vajun ilmselt kohe magama. Aeg on siin jaotunud uneajaks ja tööajaks. See tähendab siis et on kas üks või teine. Vahepeal ma kahtlen kas ärkamisaegki nende vahele jääb. Ajuti on raske aga mida rohkem ma kogemusi saan, seda kergemaks läheb. Ning on hetki, mil ma mõistan et mul on väga vedanud just praegu just siin olla. Ma arvan, et mul on kohe väga-väga vedanud. Mul on hea meel, et te mulle ikka kirjutate siia või sõnumineerite aeg-ajalt ja ma püüan jõudu mööda teile ikka oma tegemistest teada anda kuigi see praegu veel keeruline on. Mul on teie kõigiga kah ikka väga vedanud! Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)