...

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad kuulata.

Lihtsalt pidin selle kuhugi välja ütlema.
Mõnikord ma ise vahutan nii, et ei pane üldse tähele, et teisel poolel ka midagi öelda oli. Räägin nö. surnuks. Ma võin seda teha, sest ma elan asju üsna palju läbi ning minu jaoks on oluline seda edasi vahendada, et läbielatu jälle enda seest välja saaks ventileeritud ja oleks ruumi uutele juhtumistele. Ma olen selline elava loomuga laps ja ma ei saa sinna midagi parata, Aga mulle väga meeldib, kui ma näen, et keegi on minu jutust lugenud rohkem välja kui ainult selle, mis pealispinnal oli. Ja mulle lihtsalt meeldib, kui keegi ütleb "ma olen siin, et sind ära kuulata". Ja ma tahan loota, et ma enamasti siiski olen hea kuulaja. Ka siis kui sõnad on kirjas. Või kui neid ei olegi.

Is this the real life? Is this just fantasy?

Kujutage ette olukorda. Teil on hea sõber / kallim / keegi, kellega te jagate hea meelega suurt osa neist asjadest, mis teiega juhtub. Ja kui midagi põnevat juhtub, siis jagada tahaks ju esimesel võimalusel. Vanasti.. (noh nii kõigest kümme aastat tagasi).. tuli jagamiseks helistada ja leppida kokkusaamine. See oli üsna lühike ja konkreetne kõne, mis kestis maksimaalselt kaks minutit. Ja siis oodata võib olla nädal aega enne kui see hetk pärale jõudis. Vahepeal jõudis juba mitu põnevat asja veel juhtuda ning olemasolevad emotsioonid ja muljed jõudsid kas lahtuda või hoopis suuremaks koguneda ning igal juhul jätkus kokkusaamisel juttu kauemaks.
Aga nüüd - telefon lahti, messenger / skype lahti ja kõige ärevamad uudised ongi edasi antud. Punkt. Paremal juhul muljetatakse veidi nende teemal (kui vastaspool ei ole koosolekul või muul moel hõivatud) ja nii ongi. Selle asemel, et kohtuda ja jagada elamusi ning emotsioone, saadame kiirelt üle interneti mingi andmekoguse infot, saame kinnituse, et see on kättesaadud, ja sinna see jääbki. Ja teate, mis siis juhtub, kui me selle endale olulise inimesega lõpuks kohtume? Õige. Me istume telefonis.

Ma ei tea, kas ma olen erand, aga minu jaoks ei ole seda olukorda keeruline ette kujutada. Õigemini - seda on korduvalt juhtunud. Ja ma olen võtnud aeg-ajalt seetõttu lausa meelega hoiakuks mingeid asju mitte jagada kohe kui need juhtuvad. Sest ma tean, et ma saan teistsuguse elamuse ja emotsiooni inimese, mitte arvuti või telefoniga suheldes. Ja need elamused ja emotsioonid ongi ju üldse see, miks ma suhelda tahan.

Samast asjast veidi teise vaatenurga alt.
Mulle tundub aina rohkem, et ümbritseva maailma digistumisega hakkame ära kaotama erinevaid psühholoogilisi ruume päriselus. No võtame 50 aastat tagasi. Inimese jaoks oli oluline, millises ruumis ta parasjagu on. Oli päris suur vahe, kas ta on kodus või töökohal. Ta läks tööle tööd tegema (ja ei kujutanud ettegi, et selle asemel on võimalik pool päeva Facebook'is istuda). Ja siis ta läks koju, et oma koduse elu eest hoolt kanda (ja ei kujutanud ettegi, et tööd on võimalik koju kaasa võtta). Lihtne, selge - kaks erinevat ruumi, kus käitumisviis on erinev. Kui ta läks kohvikusse, siis see oli kolmas ruum. Ja kui ta läks kirikusse, siis see oli neljas. Kõigis neis kohtades olid omad käitumisreeglid ja oma vaimne meelestatus. Sarnased olukorrad täna? Ma ütleks, et ükspuha kuhu inimene läheb, istub ta kõigepealt maha ja võtab välja oma telefoni, et näha, mis vahepeal juba internetis juhtuda on jõudnud. Ja siis selle telefoni kõrvalt teeb ta ka kodus süüa, tööl tööd, joob kohvikus kohvi ja .. noh.. püha ei ole meile enam ammu nagunii midagi :D

Mitte et ma ise selles kõiges sama palju süüdi ei oleks. Eks ma enda ja oma kogemuste pealt kirjutangi. Aga mulle tundub lihtsalt aina rohkem, et meie väärtuskoodeksid ei ole jõudnud järele meid ümbritseva tehnika arengule. Või mis, õigemini me oleme lihtsalt olemasoleva eetikagi täiesti ära unustanud. Sest kõik need vidinad võimaldavad meil kerastuda oma kõige mugavamasse mugavusstsooni üldse. Ja ignoreerida kõike, mis antud hetkel tundub vähem tähtis. Näiteks teine inimene.

Kõigil telefonidel on nupp, millest internet välja käib. Ja see kõik mida me jagada tahame ju tegelikult ikkagi juhtub väljaspool digimaailma.

Inspireerituna neist:
http://www.imdb.com/title/tt1433811/?ref_=nv_sr_1
https://medium.com/@hansdezwart/ai-weiwei-is-living-in-our-future-474e5dd15e4f

seosetu sõnavulin

Viimastel päevadel olen igapäevaselt pidanud tunnistama oma rumalust. Õnneks ei heiduta see mind asju edasi tegemast ning selles osas võin end kiita, et olen piisavalt tugevaks saanud, et minu pisikesed prohmakad edasipürgimast ei sega. Muidugi olen ka lõppematult tänulik kõigile sõpradele, kes mind ära kuulanud on. Praegu on nagu omamoodi sünteesiaeg ja see tähendab, et tahaks ka palju asju lihtsalt välja rääkida ja arutada, et neist paremini aru saada.
Olen viimaste kuude jooksul ootamatult palju muutunud. Ise ei saagi praegu päris täpselt aru, mis loom ma nüüd olen, aga mulle tundub, et ma olen muutunud asjatamiste osas rahulikumaks ja suhetes teistega veidi egoistlikumaks. Ja kindlasti ka enesekindlamaks.. mul on selles osas veel veidi tööd teha aga ma olen ka ikka päris pika maa ära tulnud. Olen endale taaskord tõestanud et inimene on võimeline muutusteks endas, millesse ta ise alguses ehk ei usugi.
Ja vähemalt üks õppetund seisab veel ees. Kärsitus on üks mu nõrgemaid kohti. Proovin nüüd ka selle teemaga tegeleda. Raske on lihtsalt koguaeg meeles pidada, et kõik juhtub siis kui ta juhtuma peab ja maailm mängib oma malemängu, milles minu läbematus võib asjade sobivas suunas liikumist ainult pikemaks venitada.

Vahelduseks oli jälle hea oma mõttesoga siia kirja panna.

Hiired tuules

Siuke värk siis. Praegu on jalad nii valusad nagu oleks kolm päeva midagi muud teinud kui lihtsalt mööda linna ringi kakerdanud. Tagasi vaadates on aga väga tore aeg olnud.
Eile käisin kuulamas Kunstiministeeriumi ettekandeid. Või noh olgem ausad, kuulasin esimest ja viimast ettekannet. Esimest seetõttu et rääkis M.Tamm ja tema jutte on ikka huvitav kuulata ning ma olin juba eelmisest päevast harjunud kella 12neks tema pärast kuhugi jooksma. Viimasena toimus aga ümarlaud loomeliitude teemal, mis oli samuti põnev, sest kuigi ma olen nüüd sisulisemate kunsti/kultuuriteemadega tegelenud viimasel ajal, ei ole need absoluutselt puutumatud praktilistest tingimustest. Pealegi rääkis G.Raudsep näitlejateliidu toimimisest ja selgus et see on väga asjalik üksus. Mõned kohe jõuavad kõike teha.
Ettekannete vahepeal aga ajasime Timoga maailmakõiksuse teemadel juttu ja jalutasime mööda vanalinna, avastades kõiki üritusi mis seal eile toimusid. Sest neid oli tõesti palju. Ja siis jalutasime minu juurde ja läksime sealt Telliskivisse, minul käeotsas ämber ja sealt välja ulatumas pikk mopi vars. Timo aitas mul punkri põranda puhtaks teha ja selle eest talle jätkuvalt suured tänud. Mõlemad meenutasime antud toimingu juures küll, et tegelikult peaks ju oma kodu ka koristama aga noh... Viimase aja üks konstanteeringutest ongi see, et inimesed panevad millegipärast asjade peale, mis neile ehk vähem tagasi annavad, palju rohkem jõudu ja aega kui nende asjade peale, millest tegelikult võiks midagi saada. Olgu selleks siis suvaline vabatahtlik töö (mis on küll tihtipeale kasulik aga mitte perspektiivikas) või ka tasustatav töö (mis aga kurnab ja võtab aega rohkem kui raha või teadmisi juurde annab). Arenguvõimalustega tegemisi peetakse aga miskipärast tihti teisejärguliseks. Või võib-olla ongi asi selles, et piiritletud töid on lihtsam ära teha kui neid asju millel piiri ees näha ei ole...
Ja nii ta läkski. Õhtul ajasin veel Riina ja Kaisaga juttu Varblasel ja siis ma koju kokkama ära vajusingi.
Suurematest vahepeal tehtud asjadest ei saa märkimata jätta "Ühtse Eesti Suurkogu". See oli täiesti uskumatu!:) Ja tohutult tore :) Ja muidu on pidevas joones tegeletud artiklite kirjutamise, kooli ja improga. Viimased kaks on peagi oma kulminatsiooni saavutamas, sest sess on ukse ees ja esimene oma sõpradele mõeldud improetendus toimub juba vähem kui nädala pärast. Siiralt - see mis seal juhtuma hakkab on mulle endalegi ilmselt üllatus. Aga ma loodan et positiivne ja kerge ootusärevus on juba sees, et tahaks näha mis sellest siis saab. Ja viimasel ajal on mõte lahti läinud ka selle teemal, et mis sellest edasi saada võiks. Aga õnneks ei sõltu see ainult minust. Though... ma juba sügisel kommenteerisin Riinale teatrite loomise kohta et on ju ütlus et "esimene tee vaenlasele, teine tee sõbrale, kolmas endale"...
Ja lõpetuseks üks laul mille ühte repliiki täna öösel kell neli üks kajakas mu akna taga korduvalt laulis :) Gorillaz - Feel Good Inc

püstolreporter raporteerib

Avastasin ka Üliõpilaslehte tehtud artiklid netist. Siinkohal tervitaksin ja tänaksin meie toimetajat tema kannatlikkuse ja pealkirjastamisoskuse eest:)
http://www.eyl.ee/public/files/Erileht2.pdf (viimane lehekülg)
http://www.yliopilasleht.ee/7061
http://www.yliopilasleht.ee/7059

Jah ma olen nüüd üliõpilasesinduste valimiste ekspert - ask anything you like :P

spämm

Mul on üks postitus, mis satub koguaeg spämmirobotite kommentaaride rahe alla. See on tegelikult juba üsna vana postitus aga ainuke, mille juurest ma koguaeg jama kustutan. Tegu on sellise sissekandega... huvitav kas see on miskipoolest sümboolne :P
http://reitsel.blogspot.com/2008/10/ei-mina-ei-saa-aru-kuidas-need.html

maailma avastades

Kuna ma siia kirjutada ei jõua, siis kirjutan mujale.
Ükspäev oli nii, et alustasin hommikut pärsia keele loenguga ja lõpetasin õhtu sushi-koolitusega. Mõlemad olid äärmiselt põnevad. Sushit olen nüüd ühe korra päris ise ka proovinud teha ja ilmselt teen veel... see sõltuvus ei kao kuhugi ja koduste vahenditega saab seda tõesti palju ja palju odavamalt teha:) Lisaks õppisin ära jaapani omletitegemise, mis mulle ka täitsa mingil määral vastuvõetav on (olgu et ma tavaliselt omletitooteid ei söö).
Pärsia keele kohta sain ka palju targemaks ja pool tarkusest jäi kahjuks artiklist välja, sest ajaleheruum on piiratud. See mis sisse sai on aga loetav siit: http://www.tlu.ee/?LangID=4&CatID=825&ArtID=7689&action=article

mõttelageduses sündinud sõnadevoog

Täna jooksin kokku. Braindead. Tubli annus magamatust segatuna korraliku külmetuse, hulga vastutusest tuleneva stressi ja perfektsionismiga tegid oma töö. Noh ja sinna vahele jäävad toimetused, millest ma esialgu kuidagi loobuda ei tahtnud. Kuna ma haiguse ajal üritasin edasi toimetada nagu midagi poleks juhtunud, lõppes asi sellega et täna öösel (juba peaaegu tervena) avastasin, et mõistus on streiki alustanud ega kavatsegi loetud tähemärkidele enam mingit suuremat tähendust luua. Kui ise ei oska endale puhkust võtta, siis teeb seda varem või hiljem keha sinu eest. Nii sai üks kooliasi tulevikku lükatud ja viimaste ponnistustega artikkel ära lõpetatud. Selline hõljun õhus tunne on kergelt ja tahaks pehmete heledate seintega ruumis olla, millel mälu ega tulevikku pole.

Põnev on see, et minust on vahepeal mingitel segastel asjaoludel väikestviisi ajakirjanik saanud. Esialgu kutsus kursaõde TLÜ ajalehte, kuhu ma olin ka heal meelel nõus tegema lugu Viljandi Tudengiteatrite päevadest. Kuigi ma oma esimese kirjatööga ise päris rahule ei jäänud, palus toimetaja mult seejärel aga ka juba ühte teist analüüsivat artiklit Eesti Üliõpilaslehte, mis kajastaks üliõpilasesinduste valimiste raames sinna pürgivate kandidaatide motivatsioonikirju. Tänu sellele olen viimased ööd ja päevad veetnud TLÜ, TÜ ja TTÜ tudengite kirjatükkidega tutvudes ja omandanud hoopis uue arusaama nii ülikoolidest endist kui neisõppivatest tudengitest. Lisaks olen teinud kindla otsuse valima minna. Olgu sellega kuidas on, kui kumbki artikkel ka netti üles saab, siis saavad ka lingid siia:)

Tahaks veel tükk aega eimidagi teha aga täna on tegelikult üks tähtis päev ja nii tuleb vaikselt sünnipäevaleminekuks valmistuma hakata. Noh teate küll, õhtune meik ja nii... ega see pole naljaasi..
Tahaksin teiega jagada veel ühte toredat videot, mille hea Sven T-Teatri listi mõni päev tagasi postitas: http://www.youtube.com/watch?v=EjmtSkl53h4
Ja siis tahaksin ka siia panna kirja täna püstitunud küsimuse. Kui homme saaks maailm otsa, mis te siis täna ära teeks?

Good night and good luck.

Misvärkon?

Otsustasin luua teise blogi. Mitte et ma käesolevat ülemäära tihti täidaks, aga tekkis vajadus kuidagi eristada ja mitte ühte postitusse kokku pressida isikliku elu juhtumusi ja vahepeal saadud kultuurielamusi. Nii tekkiski "riiul täis elamusi". Eelistan seal jagada isiklikku arvamust (elamust) sündmuste sisukokkuvõtte asemel, nii et see saab olema üsna subjektiivne ja võib-olla ka veidi arusaamatu neile, kes konkreetse asjaga kokku pole puutunud aga ma püüan jätta postitustesse ka selgitavaid linke. Esialgu plaanisin teha lugemispäevikut aga juba teine postitus näitas et ilmselt hakkavad sinna ka igasugu muud elamused kirja saama. Lugege ja kommenteerige kui soovite:)
Muidu tegemistest. Sess ja vabad nädalad said läbi. Kool on uuesti peal. Erinevalt esimesest poolaastast (kui mul polnud veel millestki suurt aimu ja ma lihtsalt punkte jahtisin) olen teiseks poolaastaks proovinud võtta aineid nii, et ma nendega ikka kindlasti hakkama saaks ja neid ka nautida jõuaks. Siiamaani tundub et ma olen oma valikuga ka päris hästi rahul. Ained on küll sisulisemad ja individuaalsemad kui esimese semestri sissejuhatavad massiloengud aga ehk saan hakkama. Ja no mis, ega mul tegelikult eelminegi poolaasta midagi halvasti ei läinud. Ma lihtsalt olen perfektsionist ja oleks kõike veeeel paremini tahtnud :P
Seoses paari vabama õhkkonnaga päevaga olen hakanud proovima endale ka üldiselt rohkem aega jätta. Tegemata asju a la etteõmblemata nööbid ja sorteerimata paberid on mu korteris juba paari aasta tagusest ajast. Mitte et see mind iga minut koormaks aga silma ees on ikka. Olen nüüd meelega mõningatest asjadest loobunud et teisi, iseendale olulisi asju ära teha. Nagu ütleb juba üks vana hea vana-hiina vanasõna: kui inimese kodu on korras, on ka ta sisemine mõtlemine selgem. Ja ammu mõeldud asjade lõpuks ära tegemine toob ka hea tuju. Et on tehtud!:)
Isiklikus plaanis rokib emotsionaalne labiilsus sajaga. Mitte ainult teistega suheldes aga ka iseendas. Kallid sõbrad, ärge pahandage kui ma teiega lähemas tulevikus ei jõua kokku saada. See on mõnikord kõigile nii parem. Aga on ka ilusaid hetki - öiseid autosõite tundmatusse ja mõjusaid konsaelamusi ja muud. Eriti praegu tunnetan ma seda, et hea on siis kui "üldse ei pea". Sest kui tahad on hästi ja kui ei taha siis pole praegu vajagi. Ja kõik on praegu just nii, sest see peab nii olema, et jõuda ühte järgmisesse kohta, millest me veel midagi ei tea... ;)

väike kokkuvõte vahepeal toimunud olulisematest asjadest

Taimed on toredad, sest nad ei anna alla. Kui kusagil leidub piisake vett ja killuke päikest on nad ikka nõus proovima edasi kasvada, olgu et mõni osake neist juba kuivanud või surnud tundub olevat. Ja kui nad täiesti välja surevad.. siis polnud neil tõesti enam mingit muud võimalust. Inimestega on veidi teine lugu. Inimesed, eriti eesti keeles, kas viitsivad või ei viitsi. Väljakutse ja allaandmine võivad tunduda igapäevaste toimetuste kohta liiga suursugused sõnad aga sellegipoolest puutume me nende sisuga koguaeg kokku, seda teadvustamata.

Palju vett on merre voolanud viimasest isiklikust kirjest ja palju asju on juhtunud. Inimesed aga ei ole väga palju muutunud, armastavad ja kaklevad ikka samade asjade pärast mõistmata, et asi on rohkem neis endis kui teistes. Selleks et aga asjadest aru saada tuleb kuulata. Mitte eeldada ega üldistada vaid kuulata. Ennast ja teisi. Siis saavad kõik asjad selgemaks:)

Mina näiteks tulin juba paar kuud tagasi Cabaret'st ära, mõistes et kuigi mulle nende poiste tegemisi aidata meeldis, oli sealsete eesootavate projektide hulk ja maht minu jaoks praegu natuke liiga suur suutäis. Ringi liikuvad kuulujutud nagu ma oleks sealset tööd teinud ja sealt ka lahkunud raha pärast on alusetud, sest meie viimasel kokkusaamisel sai räägitud mitme kandi pealt et see ei tohiks probleem olla. Samas, polnud mul ka mingeid pretensioone rahale, mis nad Tallinna linnalt said, mis oli mulle palgaks kirjutet. Jätkuvalt loodan siiralt, et neil läheb hästi ja nad pikka viha ei pea.

Jõulu- ja aastavahetusaeg oli depressiivne nagu ikka. Seekord küll natuke hullemini kui muidu aga täna võin öelda, et ka sellest sai välja tuldud. Ma ei tea mis värk sellega on aga lihtsalt iga aasta lõpuks saab kogu tolerantsihulk otsa ja muidugi on just neil aegadel seda tolerantsi ka kõige rohkem tarvis. Ja kõigil on kiire ja kellelgi ei ole aega aidata seda ka koguda. Noh mis, iga inimene ongi iseseisvalt eksisteeriv indiviid ja keegi ei peagi aitama mul elus püsida.. aga aeg-ajalt tekivad mingid stereotüüpsed rumalad ootused lähikondsete vastu.. ja enamasti asjad ei lähe nii nagu neid peas fantaseeritakse:P Tahan tagantjärele tänada kõiki neid häid sõpru, kes mu ära kuulasid sel ajal ja mu vingumise ja hala ära kannatasid. See et vaimne deprekas ka füüsisele suht korraliku põntsu pani näitab et ju mul siis ikka väga oli vaja seda valu ka välja rääkida et parem hakkaks. Ja ma luban end edaspidi paremini hoida, et selliseid asju enam üldse ei juhtuks. Lisatulemusena väljendasin end ka mitmele kallile inimesele sel ajal ootamatult otsekoheselt. Ilmselt oleks saanud neid asju paremini öelda aga võib-olla oleks viisakus ka mõtte järjekordselt looritanud. Ma ei oska sellele kõigele anda muud hinnangut, kui et tulevik näitab. Natuke on vähemasti mul omal kergem, et need asjad on saanud välja öeldud. Ja nagu kogemus näitab, siis negatiivses olukorras tasub teha ükspuha mis liigutus, et asjad liikuma hakkaks. Kui ka esmane tulemus on veel hullem, siis on see ikkagi areng ja selle tulemusena omakorda võivad asjad edaspidi positiivsemasse liini liikuma hakata. Ja noh, eelkõige olen kogu selles jamas süüdi siiski mina, et ma end juba ammu pole suutnud piisavalt valjuhäälselt väljendada.

Noh ja praegu on käimas sess. Siiamaani on olnud nii, et iga uut ametit õppides või uuel töökohal olles õnnestub mul kõigepealt ära teha kõikvõimalikud vead ja seejärel kui ma need kõik juba ära olen teinud hakkab töö edasi väga sujuvalt minema. Lihtsalt alguses tuleb topeltpingutada ja viltu minemistest hoolimata edasi rügada. Paistab et kooliga on praegu niisamuti. Suurt midagi nihu ei ole läinud veel aga väga palju on selle kõige jaoks ikka pidanud (aegajalt ka topelt) tööd tegema et kuidagigi liinis püsida. Tulevikuks jällegi hulk mõtteid milliseid vigu enam mitte korrata:P Samas olen ma jätkuvalt valitud erialaga rahul ja nõus sellele unetuid öid ohverdama:)

Suuremad asjad said välja öeldud - väiksemad on kas juba meelest läinud või ei vajagi blogitähelepanu. Pärast sessi luban jälle rohkem kirjutada :)

Nii tore..

.. et ei pea enam ise midagi kirjutama. Ehk siis et olen viimasel ajal sarnastest asjadest aga teiste sõnadega mõelnud. Aga mulle need sõnad meeldivad ka:)
http://zaavu.blogspot.com/2009/12/kolme-katku-vahel.html

Samas võtavad ülaltoodud mõtted suures plaanis ka mu viimased kaks kuud kokku. Praegu olen lihtsalt natuke väss nende erinevate maailmade vahel laveerimisest aga eks ma ükspäev kirjutan lähemalt.

Õpihullu päevaraamat

Eelmine postitus võis olla kergelt tingitud sellest, et ma polnud juba nädalapäevad enne selle kirjutamist suurt maganud, sest kool nõuab praegu suuremat pingutust. Teisalt jälle võttis magamatus mõned maskid ka minult endalt maha. Aga et tänapäeva maailmas maskivaba suhtlus on üsna võimatu (vähemasti meie laiuskraadil), siis elasin end vaid siia välja, mitte neile, kellele see postitus tegelikult pühendatud oli. Nagunii negatiivsed emotsioonid ei vii suurt kuhugi. Mõnikord on lõhkumine hea aga ma eelistan sellele eemale astumist kui võimalik on. Ja küll ma oma mõtted kunagi ka asjaosalistele viisakas vormis edastan, kui ma välja mõtlen, mismoodi neid väljendama peaks, et sellest ka reaalset kasu oleks. Aga "enough about excuses".
Viimane asjalik postitus oli jälle juba ammu aega tagasi. Vahepeal möödunud sündmustest meeldejäävamad:
* Birk Rohelennu raamatuesitlus ja 16DA. Perfonks oli täitsa nii (jah, ma olen perfektsionist ja alati saaks paremini aga arvestades tingimusi pole mõtet ka liialt end piitsutada:P) ja pidu oli kah tore. Üldiselt olime siiski meeldejäävad ja kuna Birk oli ka hiljuti oma uue raamatuga OPis, siis ma loodan, et tema raamatud lähevad nagu soojad pirukad:)
* Eha ärasaatmine. Ei saa jätta seda märkimata, olgu et järgneva teksti tähendust mõistavad vaid lähemad sõbrad ja sugulased. Tseremoonia oli kaunis ja kogu Viljandisoleku aja mõtlesin selle peale, et mina ei usu et ta nüüd kusagil ligipääsmatus kauguses on, pigem hoiab ta ikka omadel silma peal ja elab nende tegemistele kaasa. Ja olgu et kogu aja olid pisarad silma lähedal oli emotsioon tingitud pigem meeleliigutusest kui kurbusest. Aitäh. Ja selle loo eest ka:)
* Tänu massivõtetes osalemisele sain kutse "Püha Tõnu" linastusele. Mnjah. Suur Kunst. Film oli visuaalselt väga ilus oma võttepaikadega ja liigutav tänu karakterite ehtsusele. Poole filmi peal olin sellest väga haaratud kui avastasin kerge paralleeli "Eyes Wide Shut'iga". Aga siis oli veel teine pool filmi ees ja kokkuvõtteks mattis siiski suur hulk ängi selle vahepealse hea mulje. Teate ju küll, et üks pudel kvaliteetveini võib olla kustumatu nauding positiivses mõttes aga 5 pudelit võib juba olukorra drastiliselt vastaspoolsusesse lennutada. Samas oli mingis mõttes filmi kvaliteet ja tase ikka midagi teistsugust kui eesti filmis enamasti näha. Ah ma ei tea kah. Igatahes meeldis ta mulle rohkem kui Sügisball:P
* Meenus praegu eelmise teema lõpetuseks veel kunagi arendatud mõttelõng, et kõik teatritegijad teavad ju, et laval ei võlu mitte pikad pausid vaid eelkõige aktiivsus ja see, et publikule pidevalt uut mõtlemismaterjali pakutaks. Miks siis eesti filmitegijad arvavad et kinosaalis istuv publik sellest eelmisest rahvahulgast erineb. Mõlema kunsti eesmärk on luua piiratud ruumi uus reaalsus, mis püsib vaid piisava pingestatuse loomisel ja hoidmisel ning teatril oma vahetu kohalolekuga on siin ju filmi ees eelis. Ah ma ei tea kah. Tahaks selle Pangaröövi ka ära näha - rezissööriga olen ma ühel omapärasel hetkel eelmise PÖFFi ajal kohtunud aga ehk on tema filmikeeles midagi uut, mis värskust tooks. Viimane tore eesti osalusega film, mis mulle tõesti väga-väga hea mulje jättis oli "Vasha". Selliseid lihtsaid aga siiraid filme võiks hoopis suure kunsti asemel rohkem olla:)
* Viimasega seoses vaatasin just ühe teise ammu alla laetud aga siiani oma aega ootava lihtsa ja siira filmi ära:) Cashback - siis see täispikk film aastast 2006. Filmi huumor oli üllatavalt otsekohene ja muidugi ka lugu pani endale kaasa elama. "Once upon a time, I wanted to know what love was. Love is there if you want it to be. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it." Banaalne, jah ma tean aga tõi lõpuks ikkagi pisara silma. Neid kõige lihtsamaid asju ongi siin maailmas ju kõige raskem õppida. Ja tegu ei olnud üldse mingi puhta naistekaga, nii et julgen filmi soovitada küll:)
* Kool-kool-kool. Mulle meeldis kõige rohkem see eelmisel pühapäeval tehtud avapauk kui ma öö otsa kultuuriajaloo raamatuga tegelesin, siis paar pr. keele kodust tööd ära tegin ja seejärel otse kella kaheksasse prantsuse keelde marssisin. Kuhu mul ikka õnnestus täna trammirikkele hiljaks jääda (kangelaslik luhtumine!). Ja sealt edasi oli ikka mitmeid neid 22 tunniseid päevi, mida teineteisest eraldasid 6tunnised sissemagamisega ööd/hommikud. Vähemasti said need esseed nüüd esitet - tagasisidet ma veidi kardan aga noh, mis seal enam. Ja tuleval nädalal on veel 2 eksamit ees, nii et üks taoline nädal veel ja siis hakkab pöialde hoidmine et ehk esimese korraga ei õnnestunud kõik asjad nihu keerata. Aga ma arvan, et selle aja peale mu aju ongi juba nii väsinud et ainus mida ma liigutada jaksan on pöidlalihased:P Ja ärge saage must valesti aru - ma jätkuvalt naudin tohutult kõike seda mida ma omandama/lugema pean ja see kõik on nii huvitav ja ma ainult tahaks, et mul oleks aega seda rahulikumalt manustada, mitte suurte suutäite kaupa sisse lahmida ja seedimata jätta. Samas Muprhy ütleb, et ükspuha kui kaugel on deadline, tegeletakse sellega ikka viimasel hetkel ja ma kardan et tal on taaskord õigus :)
* Eile õhtul sai nauditud geniaalset isiklikku emotsionaalset kogemust. Pärast esseede äraviimist, läksin mäkist läbi põigates (Muide mäkki on viimasel ajal hulk väga toredaid ja isikliku suhtumisega teenindajaid sattunud. Täiesti kiiduväärt. Erinevalt muidugi sellest, et vaatamata minu korduvatele kõnedele, me neilt tootesponsorlustaotlusele vastust ei saanudki. Okei, see selleks.) ühesõnaga läksin Eve perfonksile appi. Tegu oli Toompeal asuva kunstihoone keldris toimuva Macbethi-teemalise esitlusega, mille raames paluti meil silmad nö. verega märgistet marlitega katta, panna pähe fooliumist kroon ja võtta ühte kätte põlev küünal ning teise võimalikult suur nuga. Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui meil paluti oma keldrisaalis tasa olla ja kustutati kogu valgus. Selles haudvaikuses/pimeduses, mil teiste ruumisolijate kohalolek muutus ühel hetkel juba küsitavaks, ei tekkinudki millegipärast hirmu (ruumil oleks tõesti nagu positiivne aura olnud) kuid ei saa öelda et fantaasia ka oma tööd poleks teinud. Teine pinev hetk oli siis, kui perfonksi lõpetama pidanud märguanne hilines, mis tõi meie situatsiooni ootamatu pingestatuse. Nö. külalised seismas ühegi selgituseta ruumis mida valgustavad vaid meie käes olevad küünlad ja meie oma torkevalmis nugadega. Ja midagi ei juhtu. Vot see paus pani alles mängu käima:) Pärast perfonksi kunstihoonest väljumine oli nagu teise maailma sattumine. Isegi ilma lumeta on õhtune Toompea nagu väike jõulu/muinasjutulinn, mis oma helgusega meid üsna üllatas. Ja nagu sellest üleminekust veel väheks jäi, astusin pärast seda korraks läbi Vene Õigeusu kirikust, kus parasjagu õhtune teenistus käimas oli. Jah see oli veel üks kapitaalselt teine aga mitte väiksema mõjujõuga maailm. Sealt tagasi õue astudes leidsin, et emotsionaalse limiidi krediit on kaugelt ületet ja läksin koju Kelgukoeri vaatama. (Kessee kurat teeb ühe krimiloo kolmeosaliseks ma ütlen! Maeivõinoh! Aga Võigemast oma "oi mis see punane nupp teeb" rolliga oli lihtsalt ülisobiv täiendus praegusele seltskonnale. Teisi degradeerimata:))

Nüüd mulle tundub, et blogimisega on uni jälle pealt aetud ja ma proovin pöörduda tagasi hr. Deeley inglise keelsete semiootikaselgituste juurde. Jah ma tean, et kell on pool neli ja homseks on ka suur hulk plaane aga.. "Let them be nine-lived and contradictory, curious enough to change, prepared to pay the cat price, which is to die and die again and again, each time with no less pain." Ja nii edasi ja tagasi.. Sisetunne on hea, olgu et emotsioone on palju. Tahaks loota et see kõik jõuab kunagi helgesse tulevikku, kuigi ma ei imestaks kui ma need šansid ka oma uudishimuga ära rikuks :P Hästi, ma ei korda end enam rohkem ja sukeldun tagasi semiotsi, muidu teisipäeval Lotu pahandab.
R:)

Kas tohib, et ma vihkan ühe päeva jooksul kõiki mehi. (Jah, Sander jätkuvalt välja arvatud, see on iseenesestmõistetav.) Lihtsalt, ilma et ma peaks otsima vabandusi või õigustusi oma emotsioonide ja arvamuse väljendamiseks. Sest see pealiskaudsus ja enesekesksus ja hoolimatus ja... ma lihtsalt ei jaksa sellega lõputult tegeleda ja võtan järgnevad 24 h end sellest vabaks. Punkt. Kõik. Jah, täiskasvanud maailmas, me saame kõik aru et erinevates olukordades tuleb käituda vastavalt tingimustele ja olla viisakas jne., jne. ja üldse on meil mehed ju nõrgem sugupool keda tuleb hoida ja kelle eest hoolitseda ja kellele kõik andestada. Nad ju teavad seda kõike ja oskavad enda kasuks teadlikult või teadmatult seda ära kasutada. Aga võtaks nüüd korraks selle imekauni maski eest ja oleks ausad. Sest mõnikord poob naeratav viisakus viimasegi jõu edasi minna.

5-9.10

Tehtud-tehtud-tehtud.

Huh!

Selle nädala maratoni moodustasid siis:
*üks ettekanne koolis. Iseloomustuseks siis et eimillestki millegi suure ja targa tegemine on alati keberniit. Õpetaja küll tagasisidet ei andnud aga ega ta tee seda nagunii, teised ütlesid et oli okeika - usaldan neid:P
*üks improtund. Liigutama asus üks väike kokku kutsutud kamp noori, kellel mõneldane improtamiskogemus juba olemas. Tänu sellele tundsin tundi ette valmistades suuremat vastutust aga asi läks täiesti imetabaselt hästi tööle. Rõõm oli vaadata ja ka teha!:) Äkki-äkki tõesti läheb asi käima ja grupp jääb kokku (hoian pöidlaid ja varbaid).
*Ettevalmistused Birk Rohelennu raamatuesitluse perfonksiks ja perfonks ise. Noh, oma pisikese elu jooksul olen ma ma juba ammu aru saanud, et selliste ürituste korraldamisel ei lähe asjad mitte kunagi nii nagu nad ideaalis võiks. Aga mul oli omamoodi heameel, et mulle äkitsi suurem vastutus selle šõu juures kaela langes (taustamuusikat kokku kombineerida ja inimesi otsida ja natuke ka lavaltoimuvat lavastada). Ja sellevõrra oli ka pingelangus ja rahuldus eile suurem:) Pealegi sai ka ise üle pika aja laval olla ja see oli üsna nauditav (olgu et asja korraldajana olid mu mõtted ehk natuke liialt selle peal et kõik hästi läheks ja natuke vähem selle peal et ma ise seal sensuaalne välja näeks - tüüüüüüpiline noh:P Sellepärast minust ei saagi kunagi staari - sad but true.) Kui keegi seda teksti loeb, kes ka kohal käis, siis kommentaarid on oodatud, et kuidas publiku sekka kah paistis?

Enihau. Eelnevate asjade ettevalmistamine ja läbiviimine võtsid enda alla enamiku mu nädalast. Lisaks veel hulk Cabaret-toimetusi jms. Samas suutis mind ühel õhtul teha rõõmsaks küllatulnud Sander, kes mulle Hiina toitu valmistas (ülim luksus, keegi valmistab su koduköögis maitsvaid eksootilisi toite) ja muidu oma reisust natuke rääkis. Vahepeal suutsin tänu kiirele tempole ja vähesele energiale ka kiire palaviku jälle läbi põdeda aga siis võtsin asju jälle natuke rahulikumaks ja praeguseks tundub tervis tagasi olevat.

Järgmine üritus kuhu ma teid kutsun, on Cabaret Rhizome'i uus etendus "Võmmid: Viimane partii", mille esietendus on juba tuleval reedel. Ma ei ole küll etendust veel näinud aga Cabaret asju ma miskipärast usaldan reklaamida ka neist midagi teadmata. Ja see on väga suur asi.
Nii et tulge vaatama ja eks ma isegi tõenäoliselt muljetan pärast esikat:)

Ma avastasin eile, et kui ma nüüd selle oktoobrikuu kuidagi veel läbi saan punnitatud, siis alates novembrist algab ju hea elu! 4 ainet saavad otsa ja mulle tekib nädalasse isegi tervelt 2 vaba päeva!!! Nagu päriselt tekib aega ka tööasju teha ja kooliasju normaalselt ette valmistada. Ja ometi kohtuda kõigi nende sõprade ja sugulastega, kellele ma siiani olen pidanud pidevalt vabandusi otsima. Oh, what a bliss! Ainuke mure on nüüd, et kuidagi tuleb ka sinnani välja vedada. Piisab teadmisest, et kui mul muidu oli probleeme nädalas 300 lehekülje läbi lugemisega ja neist arutelu kirjutamisega, siis peatselt tuleb u 2 nädala jooksul lugeda ühe aine jaoks veel u 1000 lehekülge, millest 3 esseed kirjutada et üldse eksamile pääseda... ja siis veel 2 aine eksamiks valmistuda... Õnneks on võimalik teatriajaloo essee kirjutamist edasi lükata ja see annab aega ehk ka rohkem selleteemalisi raamatuid lugeda ja end harida ja midagi mõistlikku ka kokku kirjutada. See on ju ometi aine, millesse ma tahaks palju rohkem süveneda kui praegu võimalust ehk aega on olnud. Helge tulevik paistab kauguses, aga selleni jõudmiseks tuleb lihtsalt ületada Dzomolungma.

Eile vaatasime vabatahtlikega telkust "Vargamäe vabariiki". Natuke naljakas oli tagasi astuda suve alguse aega, aga etendust vaadates meenusid küll tol ajal kogetud tunded ja mõtted. Etendus ise oli ikka paganama ilus. Kaameratöö oli ka kaunis, ainus mis häiris oli montaaz. Ei ole ju mõtet sügava monoloogi ajal iga 5 sekundi tagant rakurssi vahetada kui võiks lihtsalt keskenduda näitlejale, kes endast sel hetkel kõik annab. Noh, ise teavad.

Ma nüüd läksin tagasi lugema:)

selgituskiri eelmisele postitusele

Ma tegelikult ei tegelenud selles ei Cabaret, Polygoni ega ka Birki müügiaktsiooniga. Ma lihtsalt viimasel ajal jõuan igale poole vähe ja ainult heal juhul neilegi üritustele mida ma ise korraldan või kuhu head sõbrad kutsuvad. Mulle lihtsalt meeldivad need asjad mida ma teen:)

misseenüüdsiisonsiisnüüdsiis

Napilt kuu aja jooksul olen jõudnud juba kolme eritüüpi tervisehädadega kimpus olla alustades karmidest kõhuvaludest, liikudes kaks korda järjest külmetamiseni ja täna hommikul lõikas tugev hambavalu koos äratuskellaga unelõnga nii ilusti katki, et sissemagamine ei tulnud jutukski. Ma võin ju aru saada et puhkust jäi suve jooksul väheks ja et keha elab samuti minu praegust vaimset stressi läbi aga.. mis ma siis tegema pean? Sorri, otsustasin ikka et see aasta ülikooliga ei tegele, ma ei saanud suvel puhata? Õhhh. Nokk kinni, saba lahti ma ütlen.

Märkmeid iseendale

* Uuesti mõtlema hakkamine võib olla vaatamata oma vaimsele iseloomule üks füüsiliselt väga valus tegevus.
* Kui inimene arvab, et nüüd ta enam ei jaksa, on ta ära kõndinud vaid poole teest, mida ta tegelikult jaksaks. Vingumine ja allaandmistunne on tegelikult kaitserefleksid, sest alati ei ole mõtet kogu oma jõudu ühe teeotsa peale panna. See kui kaugele kõndida on aga ikka ainult selle sama inimese mõistuslik otsus.
* Kõike ei saa. Oluline on ära tunnetada see hetk, mil asjadest lahti ütlemine ei ole enam alla andmine vaid neile uue võimaluse andmine. Kellegi teise poolt.
* Every passing minute is a chance to turn it all around.

Jaajah. Mea culpa. 11. juuli oli tõesti juba väga ammu. Aga parem hilja kui mitte kunagi, onju :P
Viimane postitus sai tehtud "Viimase mäe" etenduse reklaamikampaania keskel. Aga tegelikult hullusin ma sellega juba alates juuli algusest. Ühest küljest oli tegu uute tööandjatega, kellest ühega olid mul juba jõudnud tekkida eriarvamused, kuid kelledele ma siiski soovisin endast head muljet jätta. Teisalt oli aga ka projekt minu jaoks uudne ja keeruline. Müüa vabaõhu (täielikult sõltudes kohalikest ilmaoludest) suvetükki (mäletatavasti oli ka sel suvel jätkuvalt palju suveüritusi kuid nii mõnedki neist jäeti ära publiku puuduse tõttu) Munamäel (Lõuna-Eestis kuhu sõbrad Tallinnast just eriti ei jõua ja üldsegist kohas kuhu ka kohalikel ilma autota on üsna võimatu pääseda). Rääkimata sellest, et tükk ise valmis 12 päevaga. Nendest sünnitusvaludest jäin ma aga eemale, sest mulle piisas arvutitagusest hullumisestki.
Etendus ise sai valmis aga hea. Täiesti imetabaselt hea. Eks see läks hästi käima tõenäoliselt ka seetõttu, et ta oli nende samade inimeste poolt sealsamas kohas välja mõeldud ja seega sobis kõigile ja kõigega. Ühesõnaga - mul oli hea meel sellest osa saada. Minu töökohustuste nimistusse kuulus lõpuks muidugi lisaks reklaamile ja meediale ka rekvisiitori, pürotehniku, autojuhi (oi sellest võiks terve eraldi postituse teha!:P) ja koorilaulja kohustused. Aga see kõik oli tore ja uusi asju on mulle alati õppida meeldinud. Ja siis veel need inimesed. Mul ei õnnestunud nendega küll kahjuks nii tuttavaks saada kui neil omavahel õnnestus, sest enamiku ajast olin kas internetipunktides või oma kodus abiks, enamik ülejäänud etendusetruppi elas aga suures talus ja olid kõik päevad-ööd ninapidi koos (millest sündis ilmselt ka see hea energiaga tükk). Kuid ikkagi oli palju neid, kes vaatamata sellele, et ma seal talus end natuke võõrana tundsin, mind külla tulles omainimesena võtsid. Ja neid, kes pärast etendust ikka ei pidanud paljuks "aitäh" öelda. Noh ühesõnaga - vaatamata sellele, et tegelikult kõikusid emotsioonid juulis ikka kõikide piiride vahel, jäi üldmulje etendusega seotud tegemistest positiivne. Nende inimestega teeks heameelega veel igasugu asju:) (Siin on muide üks tore lauluke etendusest. Aa ja bänd oli ka väga lahe ja paljutõotav. Eriti siis kui nad niisama jämmima sattusid aga muidu ka!)
Tänu etendusele õnnestus mul veeta sel suvel ka üle ootuste palju aega oma maakodus Võrumaal. Seal on ikka ütlemata ilus. Ma ei tea kas mul ka kunagi õnnestub juba lapsepõlvest pärit unistusi seal elamisväärse kompleksi loomiseks ka täide viia aga ma tahaks loota, et kui midagi piisavalt kaua soovida, et see siis ka läheb täide. Ühel või teisel moel. Samas - ma tahaks praegu ikka natuke liiga palju erinevaid asju. Samas - elu on veel pikk :)
Juuli lõpus jõudis mulle lõpuks maale külla ka Ketter (pärast aastaid hoovõtmist), andes sellega mulle võimaluse igapäevakohustustest kõrvale hiilida ja natuke niisama puhata. Need olid väga väärtuslikud ja toredad päevad!:) Kuna neile oli juba eelnenud väike Pärnuskäik, mis sisaldas üht toredat etendust ja kahte vastutusevaba väga printsessilikku päeva (oh kuidas küll mulle meeldivad päris mehed, kes oskavad ka lihtsalt sõprade eest hästi hoolitseda) siis kokku moodustuski neist minu selle suve ainus päris puhkusenädal, mis andis palju pauerit ja positiivsust edasi möllamiseks :)
Juulikuu sisse mahtus ka veel "Stalkeri" esilinastus Uue Maailma Seltsimajas. Linastus läks hästi. Kõigepealt kokkasime kolm suurt potti kartuli-tomati pada, mille tegemise ma vahepeal käppa olin saanud ja õhtupoole vaatasime filmi. Mõlemad said positiivse vastukaja osaliseks:P Film ise on nähtav nüüd siit: http://www.birkrohelend.com/stalker/. Vaadake ise ja avaldage arvamust. Igatahes siiani jagatud kommentaarid on andnud nii palju julgust, et saatsime filmikese ka selle aasta PÖFFi Sleepwalkersi Eesti lühifilmide konkursile (muidugi on veel tehnilisi vajakajäämisi aga juba sisu pärast peaksid nad meid vastu võtma ja offtherecord enamiku tiimi jaoks oli tegu siiski esmakordse kogemusega, nii et selle kohta olime me ikka väga tublid!). Vaatame mis proffid siis asjast arvavad. Igatahes minu koostöö Birkiga sel teemal ei jäänud mitte viimaseks ja juba 9ndal oktoobril leiab aset tema uue raamatu esitlus Telliskivi loomelinnakus. Ja ma luban, et te kuulete sellest siin veel. Kui kellelgi peaks aga vahepeal pärast filmi vaatamist antud autori vastu suurem huvi tekkima, siis soovitan teile soojalt tema ballaadi Alexander ja Belle.
Ja veel tegelesin juulikuus kooli sisseastumisega. Täpsemalt siis Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse õppetoolile. Käisin "Viimase mäega" möllamise vahepealt komisjoniga vestlemas, kes leidis et kui mu kirjandi punktisumma kõrgem oleks, siis ma ehk isegi oleks nad ära rääkinud, nii et nad mulle tasuta koha oleks jaganud. Mina muidugi ei usu, et ma praegu enam üle 75 punktilist kirjandit kirjutaks ja pealegi poleks ma selle nimel enam ühte aastat mööda lasknud, nii et las ta jääda. Igal juhul tasulisel kohal olen nüüd sees ja sellest teemast saate tõenäoliselt veel palju kuulda:D (Muide tasuta kohti oli 4 ja 30nest inimesest, kes asja õppima tulid meie kursale jagasin ma pingereas 5-6 kohta. Murphy mu arm.)
Siis tuli august. See oli juba natuke segasem ja täiesti mägedevaba kuu:P Märksõnadeks taassotsialiseerumine sõpradega linnas, sõbraks saamine ühendusega Cabaret Rhizome, Madonna kontsert, Mytofest, külaskäik emme juurde Türki ja siis juba algaski kool.
Mytokas oli tore sellepoolest, et üle pika aja sai inimestele teatriteemalist õpituba teha, küll aga veidi teise (võib-olla ka õigema) nurga alt kui tavaliselt. Mis sundis ennast natuke rohkem asju lahti mõtlema. Õnneks oli ka tagasiside positiivne, nii et selle teemaga tahaks veel veidi tegeleda küll. Ürituse enda kohta võib öelda, et ilmselt ma naudiksin seda rohkem pigem taaskehastaja kui larparina. Aga kord aastas hulka toredaid inimesi ühes kohas näha teeb ikka meele rõõmsaks:)
Madonna - noh sai ära nähtud. Ühinen arvamusega, et šõus oli natuke liiga palju (minu arvates halba) koreograafiat ja natuke liiga vähe Madontsikut ennast. Puudu jäi neid hetki, mil ta lihtsalt publikule laulis ja lasi paista sellel šarmil ja säral, mille pärast ta tegelikult staar on. Aga elamus oli nii õpetlik kui emotsionaalne. Ray of lighti laulsin siiski täiest kõrist laserkiirte paistel kaasa :D
Türgi. Emmet oli muidugi lõpmatult tore jälle näha. Ja seda elu mis ta seal elab. Sellest kuurortist kus ma viibisin (Kemer) ma suurt elamust ei saanud. Noh ikka puhas kuurort. Üksinda ei tahtnud õue jalutamagi minna, sest ümberringi olid ainult kohvikud, hotellid, retoranid ja poed ja neis kõigis inimesed, kes lootsid sulle midagi maha müüa. Küll aga olid elamuslikud türgi saun, kohalik rahvuslik õhtu (ootamatult positiivse õhkkonna ja heade esinejatega), väike Vana-Kreeka ajast pärit linnak (juba varemed meenutasid mulle Kreetat ja tekitasid kerge igatsuse), restoran, kus inimesed istusid jalad jõevees (arvestades kohalikku lämbet kuumust - väga hea mõte!) ja natuke ka Antalya vanalinn. Muidu käisime veel kõrgel mägede otsas värsket õhku hingamas ja Antalyas šoppamas ja emme kodu lähedal turul ja istusime ja ajasime niisama juttu. Aga jah - ma päriselt ei mõista mida kõik need inimesed 10ndat korda sinna kuurortidesse taga otsivad kui muid ilusaid kohti mida maailmas vaadata on ju veel niiiiii palju.
Cabaret Rhizome. Minu uus teatrikodu. Et ma ka pausi ei pea selles osas:P Samas, poisid on toredad ja mulle meeldivad need asjad mis nad teevad. Kooli kõrvalt on mul küll aega ja jõudu, mida neile pühendada haletsusväärselt väheseks jäänud aga vaatame. Aitan nii kaua ja nii palju kui jaksan. Ja igav see töö jällegi ei ole :D
Ja siis tuligi juba kool ja september. Esimene koolišokk on läbi elatud. Niitse on nüüdsest (kui ma temaga enam tegelema ei pea) minu sõber. Tegemist on rämedalt aga samas on kõik loengud huvitavad ja kirjandus samuti, nii et motivatsioon on praegu kõrgel. Eks näeb, mis esimese sessi aegu saab:P
Isikliku elu lainetustest on üks pikaaegne kiindumus lõpu leidnud. Võinoh, siin elus ei saa ju midagi ära lõpetada, mida sa kord juba alustanud oled, sest mälestused ega inimesed ei kao kuhugi vaid tulevad aina uutes olukordades uuesti ellu tagasi. Ütleme siis nii, et olen ühe uue sõbra juurde saanud. Või ka tuttava. Ah eks tulevik näitab. Ja üks väga vana asi on vahepeal lahenduse leidnud. No ikka aastaid kerinud asi. Palju aastaid. Kuna lahendus oli juba ammu teada, siis ei üllatanud see enam kedagi. Aga tundus et nüüd oli aeg küps. Ja see mälestus on nüüd küll nii hea, et olen tema abil juba mitu nädalat end toitnud kui energia on tundunud otsa saama hakkavat.
Ahjaa ja siis veel sellest tuleviku näitamisest. No ega ikka ei näita küll:D:P Käisin eile Timo juures, et ta mulle kaarte laoks. Kaardid otsustasid anda tuleva aasta kohta väga segase ja vastukäiva ennustuse. Ehk siis, ei öelnud midagi kindlat. Rääkimata sellest et viimase ladumise tulemusena rääkis ta mulle küll ära minu ajaloo, kuid minevikku ja tulevikku poolitav kaart jäi ladumises viimaseks ehk et tulevikust otsustasid kaardid seekord vaikida.
No vaatame siis ...

Kuidas pääseda suure veeuputuse eest ja saada õnnelikuks?!

Tallinnas ennustab üks Prohvet ülemaailmset veeuputust juba selle aasta juulikuus... Siiani on tema ettekuulutused alati täide läinud. Kas ka seekord?

Juhtumisi teab ta ka kuidas on võimalik pääseda uputusest ning saladust, kuidas saada õnnelikuks.. ja millise raha eest...

Maria Soomets (Teater Vanemuine), Sepo Seeman (Endla Teater), Jaanus Mehikas (Endla Teater), Päär Pärenson, Priit Valkna, Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), Johannes Veski (Teatrilabor), Urmas Sisask, Rasmus Pruul, Armin Kõomägi ja Marek Demjanov kolivad juulis Suure Munamäe jalamile. Neid on saatmas ansambel "The Blinking Lights".

„Kas Mäes on Vägi?”

10 aastat tagasi asutatud loominguline seltskond IN Teater on kogunenud, et olla osaline elu pöörases ja kosutavas viimases vaatuses, viimasel mäel – Suurel Munamäel, mille torn on püsinud juba 70 aastat. Kõik ei lähe aga päris nii nagu oli planeeritud... või siiski...

Ainult kuuel õhtul: 18., 19., 23., 24., 26. ja 31. juulil algusega kell 20.00

VIIMANE MÄGI - loodus, muusika ja inimesed...

Ja siis on tõepoolest kõik läbi. Kas tuled meiega? Valik on sinu!

Piletid on müügil Piletilevi müügipunktides hinnaga 125.- (täiskasvanule), sooduspilet 85.- (õpilasele, üliõpilasele ja pensionärile, kehtib koos soodustust tõendava dokumendiga) ning tund enne algust kohapeal.

Sooduspakkumine - "sina ja sinu 9 sõpra" - korraga vähemalt 10.
täishinnaga pileti ostmisel, on piletid hinnaga 100 krooni tükk, kuni
pileteid jagub.

NB! 19. juulil toimub Munamäel enne etendust ka tasuta kontsert.

Etenduse pileti ettenäitamisel saab majutuse Rogosi mõisas soodushinnaga! Lähem info: www.rogosi.ee.

"Viimasel mäel" toimuvaid ettevalmistusi vahendab igahommikuselt Ring
FM'i hommikuprogramm.

Ellujäämist on toetanud Haanja vald, Eesti kultuurkapital ja Euroopa Liidu Eesti-Läti programm.

Lisainfo ja grupitellimused:

Rahel Otsa

55 35 199

inteater@gmail.com
http://www.youtube.com/user/inteater