Õpihullu päevaraamat

Eelmine postitus võis olla kergelt tingitud sellest, et ma polnud juba nädalapäevad enne selle kirjutamist suurt maganud, sest kool nõuab praegu suuremat pingutust. Teisalt jälle võttis magamatus mõned maskid ka minult endalt maha. Aga et tänapäeva maailmas maskivaba suhtlus on üsna võimatu (vähemasti meie laiuskraadil), siis elasin end vaid siia välja, mitte neile, kellele see postitus tegelikult pühendatud oli. Nagunii negatiivsed emotsioonid ei vii suurt kuhugi. Mõnikord on lõhkumine hea aga ma eelistan sellele eemale astumist kui võimalik on. Ja küll ma oma mõtted kunagi ka asjaosalistele viisakas vormis edastan, kui ma välja mõtlen, mismoodi neid väljendama peaks, et sellest ka reaalset kasu oleks. Aga "enough about excuses".
Viimane asjalik postitus oli jälle juba ammu aega tagasi. Vahepeal möödunud sündmustest meeldejäävamad:
* Birk Rohelennu raamatuesitlus ja 16DA. Perfonks oli täitsa nii (jah, ma olen perfektsionist ja alati saaks paremini aga arvestades tingimusi pole mõtet ka liialt end piitsutada:P) ja pidu oli kah tore. Üldiselt olime siiski meeldejäävad ja kuna Birk oli ka hiljuti oma uue raamatuga OPis, siis ma loodan, et tema raamatud lähevad nagu soojad pirukad:)
* Eha ärasaatmine. Ei saa jätta seda märkimata, olgu et järgneva teksti tähendust mõistavad vaid lähemad sõbrad ja sugulased. Tseremoonia oli kaunis ja kogu Viljandisoleku aja mõtlesin selle peale, et mina ei usu et ta nüüd kusagil ligipääsmatus kauguses on, pigem hoiab ta ikka omadel silma peal ja elab nende tegemistele kaasa. Ja olgu et kogu aja olid pisarad silma lähedal oli emotsioon tingitud pigem meeleliigutusest kui kurbusest. Aitäh. Ja selle loo eest ka:)
* Tänu massivõtetes osalemisele sain kutse "Püha Tõnu" linastusele. Mnjah. Suur Kunst. Film oli visuaalselt väga ilus oma võttepaikadega ja liigutav tänu karakterite ehtsusele. Poole filmi peal olin sellest väga haaratud kui avastasin kerge paralleeli "Eyes Wide Shut'iga". Aga siis oli veel teine pool filmi ees ja kokkuvõtteks mattis siiski suur hulk ängi selle vahepealse hea mulje. Teate ju küll, et üks pudel kvaliteetveini võib olla kustumatu nauding positiivses mõttes aga 5 pudelit võib juba olukorra drastiliselt vastaspoolsusesse lennutada. Samas oli mingis mõttes filmi kvaliteet ja tase ikka midagi teistsugust kui eesti filmis enamasti näha. Ah ma ei tea kah. Igatahes meeldis ta mulle rohkem kui Sügisball:P
* Meenus praegu eelmise teema lõpetuseks veel kunagi arendatud mõttelõng, et kõik teatritegijad teavad ju, et laval ei võlu mitte pikad pausid vaid eelkõige aktiivsus ja see, et publikule pidevalt uut mõtlemismaterjali pakutaks. Miks siis eesti filmitegijad arvavad et kinosaalis istuv publik sellest eelmisest rahvahulgast erineb. Mõlema kunsti eesmärk on luua piiratud ruumi uus reaalsus, mis püsib vaid piisava pingestatuse loomisel ja hoidmisel ning teatril oma vahetu kohalolekuga on siin ju filmi ees eelis. Ah ma ei tea kah. Tahaks selle Pangaröövi ka ära näha - rezissööriga olen ma ühel omapärasel hetkel eelmise PÖFFi ajal kohtunud aga ehk on tema filmikeeles midagi uut, mis värskust tooks. Viimane tore eesti osalusega film, mis mulle tõesti väga-väga hea mulje jättis oli "Vasha". Selliseid lihtsaid aga siiraid filme võiks hoopis suure kunsti asemel rohkem olla:)
* Viimasega seoses vaatasin just ühe teise ammu alla laetud aga siiani oma aega ootava lihtsa ja siira filmi ära:) Cashback - siis see täispikk film aastast 2006. Filmi huumor oli üllatavalt otsekohene ja muidugi ka lugu pani endale kaasa elama. "Once upon a time, I wanted to know what love was. Love is there if you want it to be. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it." Banaalne, jah ma tean aga tõi lõpuks ikkagi pisara silma. Neid kõige lihtsamaid asju ongi siin maailmas ju kõige raskem õppida. Ja tegu ei olnud üldse mingi puhta naistekaga, nii et julgen filmi soovitada küll:)
* Kool-kool-kool. Mulle meeldis kõige rohkem see eelmisel pühapäeval tehtud avapauk kui ma öö otsa kultuuriajaloo raamatuga tegelesin, siis paar pr. keele kodust tööd ära tegin ja seejärel otse kella kaheksasse prantsuse keelde marssisin. Kuhu mul ikka õnnestus täna trammirikkele hiljaks jääda (kangelaslik luhtumine!). Ja sealt edasi oli ikka mitmeid neid 22 tunniseid päevi, mida teineteisest eraldasid 6tunnised sissemagamisega ööd/hommikud. Vähemasti said need esseed nüüd esitet - tagasisidet ma veidi kardan aga noh, mis seal enam. Ja tuleval nädalal on veel 2 eksamit ees, nii et üks taoline nädal veel ja siis hakkab pöialde hoidmine et ehk esimese korraga ei õnnestunud kõik asjad nihu keerata. Aga ma arvan, et selle aja peale mu aju ongi juba nii väsinud et ainus mida ma liigutada jaksan on pöidlalihased:P Ja ärge saage must valesti aru - ma jätkuvalt naudin tohutult kõike seda mida ma omandama/lugema pean ja see kõik on nii huvitav ja ma ainult tahaks, et mul oleks aega seda rahulikumalt manustada, mitte suurte suutäite kaupa sisse lahmida ja seedimata jätta. Samas Muprhy ütleb, et ükspuha kui kaugel on deadline, tegeletakse sellega ikka viimasel hetkel ja ma kardan et tal on taaskord õigus :)
* Eile õhtul sai nauditud geniaalset isiklikku emotsionaalset kogemust. Pärast esseede äraviimist, läksin mäkist läbi põigates (Muide mäkki on viimasel ajal hulk väga toredaid ja isikliku suhtumisega teenindajaid sattunud. Täiesti kiiduväärt. Erinevalt muidugi sellest, et vaatamata minu korduvatele kõnedele, me neilt tootesponsorlustaotlusele vastust ei saanudki. Okei, see selleks.) ühesõnaga läksin Eve perfonksile appi. Tegu oli Toompeal asuva kunstihoone keldris toimuva Macbethi-teemalise esitlusega, mille raames paluti meil silmad nö. verega märgistet marlitega katta, panna pähe fooliumist kroon ja võtta ühte kätte põlev küünal ning teise võimalikult suur nuga. Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui meil paluti oma keldrisaalis tasa olla ja kustutati kogu valgus. Selles haudvaikuses/pimeduses, mil teiste ruumisolijate kohalolek muutus ühel hetkel juba küsitavaks, ei tekkinudki millegipärast hirmu (ruumil oleks tõesti nagu positiivne aura olnud) kuid ei saa öelda et fantaasia ka oma tööd poleks teinud. Teine pinev hetk oli siis, kui perfonksi lõpetama pidanud märguanne hilines, mis tõi meie situatsiooni ootamatu pingestatuse. Nö. külalised seismas ühegi selgituseta ruumis mida valgustavad vaid meie käes olevad küünlad ja meie oma torkevalmis nugadega. Ja midagi ei juhtu. Vot see paus pani alles mängu käima:) Pärast perfonksi kunstihoonest väljumine oli nagu teise maailma sattumine. Isegi ilma lumeta on õhtune Toompea nagu väike jõulu/muinasjutulinn, mis oma helgusega meid üsna üllatas. Ja nagu sellest üleminekust veel väheks jäi, astusin pärast seda korraks läbi Vene Õigeusu kirikust, kus parasjagu õhtune teenistus käimas oli. Jah see oli veel üks kapitaalselt teine aga mitte väiksema mõjujõuga maailm. Sealt tagasi õue astudes leidsin, et emotsionaalse limiidi krediit on kaugelt ületet ja läksin koju Kelgukoeri vaatama. (Kessee kurat teeb ühe krimiloo kolmeosaliseks ma ütlen! Maeivõinoh! Aga Võigemast oma "oi mis see punane nupp teeb" rolliga oli lihtsalt ülisobiv täiendus praegusele seltskonnale. Teisi degradeerimata:))

Nüüd mulle tundub, et blogimisega on uni jälle pealt aetud ja ma proovin pöörduda tagasi hr. Deeley inglise keelsete semiootikaselgituste juurde. Jah ma tean, et kell on pool neli ja homseks on ka suur hulk plaane aga.. "Let them be nine-lived and contradictory, curious enough to change, prepared to pay the cat price, which is to die and die again and again, each time with no less pain." Ja nii edasi ja tagasi.. Sisetunne on hea, olgu et emotsioone on palju. Tahaks loota et see kõik jõuab kunagi helgesse tulevikku, kuigi ma ei imestaks kui ma need šansid ka oma uudishimuga ära rikuks :P Hästi, ma ei korda end enam rohkem ja sukeldun tagasi semiotsi, muidu teisipäeval Lotu pahandab.
R:)