Ma avastasin eile, et kui ma nüüd selle oktoobrikuu kuidagi veel läbi saan punnitatud, siis alates novembrist algab ju hea elu! 4 ainet saavad otsa ja mulle tekib nädalasse isegi tervelt 2 vaba päeva!!! Nagu päriselt tekib aega ka tööasju teha ja kooliasju normaalselt ette valmistada. Ja ometi kohtuda kõigi nende sõprade ja sugulastega, kellele ma siiani olen pidanud pidevalt vabandusi otsima. Oh, what a bliss! Ainuke mure on nüüd, et kuidagi tuleb ka sinnani välja vedada. Piisab teadmisest, et kui mul muidu oli probleeme nädalas 300 lehekülje läbi lugemisega ja neist arutelu kirjutamisega, siis peatselt tuleb u 2 nädala jooksul lugeda ühe aine jaoks veel u 1000 lehekülge, millest 3 esseed kirjutada et üldse eksamile pääseda... ja siis veel 2 aine eksamiks valmistuda... Õnneks on võimalik teatriajaloo essee kirjutamist edasi lükata ja see annab aega ehk ka rohkem selleteemalisi raamatuid lugeda ja end harida ja midagi mõistlikku ka kokku kirjutada. See on ju ometi aine, millesse ma tahaks palju rohkem süveneda kui praegu võimalust ehk aega on olnud. Helge tulevik paistab kauguses, aga selleni jõudmiseks tuleb lihtsalt ületada Dzomolungma.

Eile vaatasime vabatahtlikega telkust "Vargamäe vabariiki". Natuke naljakas oli tagasi astuda suve alguse aega, aga etendust vaadates meenusid küll tol ajal kogetud tunded ja mõtted. Etendus ise oli ikka paganama ilus. Kaameratöö oli ka kaunis, ainus mis häiris oli montaaz. Ei ole ju mõtet sügava monoloogi ajal iga 5 sekundi tagant rakurssi vahetada kui võiks lihtsalt keskenduda näitlejale, kes endast sel hetkel kõik annab. Noh, ise teavad.

Ma nüüd läksin tagasi lugema:)