seosetu sõnavulin

Viimastel päevadel olen igapäevaselt pidanud tunnistama oma rumalust. Õnneks ei heiduta see mind asju edasi tegemast ning selles osas võin end kiita, et olen piisavalt tugevaks saanud, et minu pisikesed prohmakad edasipürgimast ei sega. Muidugi olen ka lõppematult tänulik kõigile sõpradele, kes mind ära kuulanud on. Praegu on nagu omamoodi sünteesiaeg ja see tähendab, et tahaks ka palju asju lihtsalt välja rääkida ja arutada, et neist paremini aru saada.
Olen viimaste kuude jooksul ootamatult palju muutunud. Ise ei saagi praegu päris täpselt aru, mis loom ma nüüd olen, aga mulle tundub, et ma olen muutunud asjatamiste osas rahulikumaks ja suhetes teistega veidi egoistlikumaks. Ja kindlasti ka enesekindlamaks.. mul on selles osas veel veidi tööd teha aga ma olen ka ikka päris pika maa ära tulnud. Olen endale taaskord tõestanud et inimene on võimeline muutusteks endas, millesse ta ise alguses ehk ei usugi.
Ja vähemalt üks õppetund seisab veel ees. Kärsitus on üks mu nõrgemaid kohti. Proovin nüüd ka selle teemaga tegeleda. Raske on lihtsalt koguaeg meeles pidada, et kõik juhtub siis kui ta juhtuma peab ja maailm mängib oma malemängu, milles minu läbematus võib asjade sobivas suunas liikumist ainult pikemaks venitada.

Vahelduseks oli jälle hea oma mõttesoga siia kirja panna.