10.05.07
Ei, kulla Lauri, see et blogis vaikus valitseb, tähendab tegelikult ainult seda, et päriselt raban ma asju teha nagu loom ja ei oma üldse aega netti külastadagi. Nüüd tekkis aga õnneks võimalus võtta hetk, et ka teile oma tegemistest pajatada.
Vahepeal on juhtunud muidugi paljut, sest iga päev on olnud täidetud erinevate ülessannetega ja tegemistega, kõigepealt et valmistuda esimese grupi tulekuks ja seejärel et nende siinviibimine võimalikult meeldivaks muuta. Kuna kõik kohalik on veniv ja hajus aga inimesed eestist armastavad täpsust ja konkreetseid asju, on siinne suhtlemine omamoodi keerukas.
Lühidalt tagasivaates. Käisime enne esmese grupi saabumist üle vaatamas ekskursioone Samaria mäekurus (16 km jalutuskäiku mööda mäekuru. Mõjuv, aga mitte igaühele.), Santorinil (imekena saareke, aga kuna sattusime sinna päeval mil terve aeg sadas nagu oavarrest, nägime vaatamisväärsusi kahjuks vähe) ning Knossoses ja Iraklionis (põhjalik ekskursioon Euroopa esimeses kuningapalees ja seejärel veidi vaba aega vaadata ringi saare pealinnas, mis on samuti omamoodi ja siiani väga meeldiva mulje jätnud). Age käis veel tutvumas Elafonissi ja Hania linnaekskursiooniga ning Gramvousa jäi meil üldse nägemata, kuna paate sinna enne meie esimese grupi saabumist ei läinud. Öö enne esimese grupi saabumist tegelesime veel viimase üldise info kõigile kättesaadavaks muutmisega ja siis juba oligi esimene grupp käes, rutem kui oskasime oodatagi:P Järgneval päeval pärast grupi saabumist oli juba esimene ekskursioon Knossosesse, mille sõidu ajal rääkis Age juttu, ning mille kohalikku giidi tõlkisin mina. (Siin on seadus, et arheoloogilistes paikades tohib ekskursiooni läbi viia ainult kohaliku giidi abil.) Esmaspäeval sõitsin koos soovinutega Gramvousale, kuid meid majutati vene giidi bussi, kes sõidu ajal mikrofoni oma teksti rääkis, ning kuna eestlased tema juttu enamikus mõistsid, jäi mul hiljem juurde rääkida vähe. Veidi ka kohast. Gramvousa on väike mägine saareke Loode-Kreetal, mis on kuulus oma veneetsia ajast (loengu Kreeta ajaloo kohta pean teile heameelega mõni teine kord) pärit kindluse varemetega. Kui Kreeta oli Türgi võimu all oli see üks väheseid kohti, kus kreetalased vabalt elasid, ent kuna nad olid muust maailmast isoleeritud, hakkati leiva teenimiseks piraatideks ning tänapäevani käib ringi jutt saarele peidetud suurest piraatide varandusest. Meie giid toonitas meile enne bussist lahkumist samuti, et kõik mis me saarelt leiame ja on ajaloolise väärtusega kuulub Kreeka riigile. Koht ise on tõesti kena ning sama ilus on laguun, millele pärast saare külastamist päevitama sõitsime. Päike otsustas muidugi selleks ajaks pilve taha minna, aga koht ise oli sellegipoolest nauditav ja rahulik ning kokkuvõtteks läks ekskursioon seekord üsna lihtsalt. Saarelt tagasi tulles selgus aga, et järgmisel päeval olen ma tegemas ekskursiooni ka Santorinile. Valmistasin siis Gramvousalt tagasi jõudes ette nii palju kui jaksasin, aga kuna bussi peale korjati mind hommikul viie paiku, üritasin jätta aega ka magamiseks. Ja see oli tark tegu, sest ma arvan, et järgnev päev oli kõige hullem, mis mul siiani on olnud sel saarel. (Üks teine kandideerib veel, aga ma arvan et Santorini on siiski Top 1.) Hommikune pick-up (ehk reisjate korjamine bussile) läks okeikalt aga edasi selgus, et hulk asju on korraldamata, sassis, et ma mingitest paberitest ja asjaajamisest midagi ei tea ning ma kartsin koguaeg, et jõuan merel nii kaugele, et kaotan levi ega saa enam kellegagi konsulteerida. Kokkuvõtteks asjad siiski peaaegu laabusid. Mõned segadused lähevad veel selgitamisele kui järgmine kord sinna ekskursioonile lähen aga enamik õnneks õnnestus. Minu isiklikele jamadele lisandusid muidugi inimeste maha jäämine bussist, väga äärepealt jõudmine tagasi laevale, lapse vanemate kadumine jne jne. Ühel hetkel keset päeva, kui mul oli vaba tunnike, leidsin end siiski rahulolust, istumas ühe toreda kohviku nurgataguses, nii et kliendid mind silmata ei saanud, kuulates James Browni, nautides vaadet merele, oma jäätist, kreeka kohvi ja kena teenindajat ning tundes adrenaliinilaksu järgset õnnetunnet. Koju minnes lisandus muidugi veel pisiapsakaid nagu näiteks, et buss sõitis hotellist mööda või bussi tagaotsas oli siga (miski seal tegi valju röhitsevat häält, kui ma klientide palve peale uurima läksin, mis valesti on ja arvake kas ma ehamatasin või jaa. Hetkeks kangastus Baskervillide koer pimeduses:P) Oli tore pikk päev. Kolmapäeval sain õnneks pikemalt järgi magada ning õhtul läksime Hania linnaekskursioonile. Öösel sõitsin jällegist koos inimestega, kes elavad kaugema linna tagumises osas, nende hotelli ja jäin sinna ööbima, et täna hommikul kell 5.20 asuda uuesti inimesi sealtpoolt bussile korjama. Ees seisis Samaria ekskursioon. Kui välja arvata pisiasi, et ma alustuseks mingil meeltesegadushetkel lasin klientidel kuru sissepääsust hoopis veidi kaugemale jalutada, läks muu suht hästi, arvestades vähest ettevalmistus- ja uneaega, mis mulle jäi. Ning mulle tundus et inimesed, kes sinna olid tulnud said oma elamuse ning neil oli hea meel, et nad selle maa läbisid. (Uskuge mind, see on üsna ainukordne elamus!)
Praegu ongi neljapäeva õhtu, olen jõudnud Samariast tagasi, kõhu täis söönud ja vajun ilmselt kohe magama. Aeg on siin jaotunud uneajaks ja tööajaks. See tähendab siis et on kas üks või teine. Vahepeal ma kahtlen kas ärkamisaegki nende vahele jääb. Ajuti on raske aga mida rohkem ma kogemusi saan, seda kergemaks läheb. Ning on hetki, mil ma mõistan et mul on väga vedanud just praegu just siin olla. Ma arvan, et mul on kohe väga-väga vedanud. Mul on hea meel, et te mulle ikka kirjutate siia või sõnumineerite aeg-ajalt ja ma püüan jõudu mööda teile ikka oma tegemistest teada anda kuigi see praegu veel keeruline on. Mul on teie kõigiga kah ikka väga vedanud! Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar