Minu arvates on inimese arvamuste teadlik ignoreerimine üks maailma kõige koledamaid asju. Sama kole kui ebaõiglus. See on selline võimu näitamine, et "ütle, mis sa öelda tahad aga nagunii sind keegi ei kuula". Ja see halvab igasuguse tahte midagi veel kunagi öelda.

Ma ei ole pahane, aga see teeb mulle muret.

Täiesti aja- ja ajuvaba tuuseldamine on käimas. Positiivseid noppeid:

• improteatrikoolitus ja trennid
  
• jokkerikoolitus
• rämedalt suur hulk tööd (tsiteerides Aaret "kui sinust muud ei saa, siis saad sa vähemasti rikkaks varsti", samas tsiteerides Ketterit, "keda see töö ikka rikkaks on teinud". Varsti näeb, kummal õigus:P)
• nädala aja pärast nädalakeseks Costa del Sol'i agendireisile
• teisel katsel ära tehtud autokooli teooriaeksam, väidetavalt võivat ma juba sammud arki poole seada..
  
• toredad inimesed minu ümber!

Rohkemat ei suudagi praegu meenutada, samas tunnen end viimasel ajal ka piisavalt seniilselt.

Lõpetuseks üks mind juba pikemat aega käima tõmbav lugu.