Keegi hea inimene ütles kunagi, et ma olen selline inimene, kes annab endast kõik ka siis kui enam midagi anda ei ole.
Mõni päev tagasi konstanteerisin fakti et ma vist olen nüüd kõik ära andnud.

Vaata, mulle tundub, et sinu elus ei ole midagi kindlat peale üsnagi muutliku ja ebamäärase elu selles või mõnes muus kõrbes. Sa ei saa kunagi öelda, et sa oled selles või teises kõrbes, sest nad kõik on üks kõrb, mõistad? Igatahes, sind ei oota miski muu kui ainult kõrb. Kuula tähelepanelikult: kui on olemas tuba, siis on olemas tuba, kui seda ei ole olemas, siis seda ei ole olemas, saad sa aru. Kuule, kas sul... kas sul on midagi, mis on eriti kasulik? Midagi, mis neile kasulik võiks olla.. välja arvatud Draakon? ...Ja siis, sul ei ole mingisuguseid sidemeid ja sul ei ole mingit... võimu? Jah, võim, seda ma silmas pidasingi, sul ei ole mitte mingisugust võimu. Voh, tuligi välja.
Nii - see on kõrb. Ja kõrbes, ma pean sulle ütlema, ei järgi keegi mingisuguseid reegleid. Elutust Draakonist nagu see siin võiks olla sulle suurepärane kasu. Draakon on oivaline kaitse...ta näeb täiesti elus välja ka...ma tahaksin näha kedagi, kes julgeks sulle läheneda halbade kavatsustega, kui sul Draakon kõrval on... Ja temast saaks hea isa. Õrn, arvestav, kannatlik, ta ei käsuta inimesi ega räägi sellest, mis kõik temaga elus juhtunud on... ta ei esita kõrgeid nõudmisi, ei virise, ei ole armukade, ei esita piinlike küsimusi...
Kõrb ei olegi nii mahajäetud, kui arvatakse, kullake, sa ise nägid.. ja pealegi, sa ei ole ju lihtsalt mingi täiesti abitu ja rumal olend, ega ju? ...Kui sa veel natuke kasvaksid ka! Sa.. sa arvad, et keegi ei aita sind, on nii? Aga otsustaval hetkel tuleb abi just sealt, kust seda oodata ei oska.
Ja peale selle... Midagi. Mul ei ole midagi kaotada. Ja ma võin alati kõrbesse minna kui ma tahan. Vot nii.

Pole jah tükk aega saanud mahti kirjutada jälle. Tüüpiline.

Vahepeal on tehtud ära jätkuvalt rämedal hulgal tööd, käidud Costa del Solis, iseennast mitmes mõttes proovile pandud ja mitmest asjast aru saadud.
Töö on nii nagu ikka ja tuleb igale poole kaasa. Ja ma liialt ei pahandagi kui märkan, et tänaval sõpra kohates lõppeb meie jutuajamine talle mõne reisipakkumise tegemisega. Hea on ju inimesi rõõmsaks teha ja unistama panna.
Costa del Soli pildid on siin. Mul on hea meel, et ma seal ära käisin - jälle üks koht maailmas ära nähtud. See oli ilus aga mitte liiga elamuslik (vähemasti minu jaoks). Natuke liiga kuurort ja liiga vähe päris vaatamisväärsusi, mis üllataks (vanalinn, loodus vms.) Ma ei saa öelda et ma Kreetat meeletult ülistaks aga seal oli nagu kontsentreeritumalt kohti mida vaadata ja avastada. Samas meeldis mulle arhitektuur Costa del Solis rohkem, sest see oli rikkalikum kui Kreetal. Ja muidugi pooltel päevadel kui me "päikeserannikul" olid vihmahood. Igal juhul käidud, nähtud - ja mul on selle üle hea meel.
Avastasin täna hommikul, et mul on jäänud tööl käia veel vaid kaks kuud. Uskumatu kui kiirelt aeg ikka läheb kui end millelegi pühendad. Mõneti nagu kahju, sest see on tõesti maailma kõige toredam töökoht kuid ma ei saa jätkata niimoodi lolliks töötamist, et enda peale pole aega mõeldagi. Pealegi on mul nüüd jälle põhjust suve peale mõelda.

Midagi ilusat: :)