misseenüüdsiisonsiisnüüdsiis

Napilt kuu aja jooksul olen jõudnud juba kolme eritüüpi tervisehädadega kimpus olla alustades karmidest kõhuvaludest, liikudes kaks korda järjest külmetamiseni ja täna hommikul lõikas tugev hambavalu koos äratuskellaga unelõnga nii ilusti katki, et sissemagamine ei tulnud jutukski. Ma võin ju aru saada et puhkust jäi suve jooksul väheks ja et keha elab samuti minu praegust vaimset stressi läbi aga.. mis ma siis tegema pean? Sorri, otsustasin ikka et see aasta ülikooliga ei tegele, ma ei saanud suvel puhata? Õhhh. Nokk kinni, saba lahti ma ütlen.

Öelge mis tahate - mulle need positiivse enegriaga lood igatahes meeldivad.

No giving up when you're young and you want some ;)

Märkmeid iseendale

* Uuesti mõtlema hakkamine võib olla vaatamata oma vaimsele iseloomule üks füüsiliselt väga valus tegevus.
* Kui inimene arvab, et nüüd ta enam ei jaksa, on ta ära kõndinud vaid poole teest, mida ta tegelikult jaksaks. Vingumine ja allaandmistunne on tegelikult kaitserefleksid, sest alati ei ole mõtet kogu oma jõudu ühe teeotsa peale panna. See kui kaugele kõndida on aga ikka ainult selle sama inimese mõistuslik otsus.
* Kõike ei saa. Oluline on ära tunnetada see hetk, mil asjadest lahti ütlemine ei ole enam alla andmine vaid neile uue võimaluse andmine. Kellegi teise poolt.
* Every passing minute is a chance to turn it all around.

Jaajah. Mea culpa. 11. juuli oli tõesti juba väga ammu. Aga parem hilja kui mitte kunagi, onju :P
Viimane postitus sai tehtud "Viimase mäe" etenduse reklaamikampaania keskel. Aga tegelikult hullusin ma sellega juba alates juuli algusest. Ühest küljest oli tegu uute tööandjatega, kellest ühega olid mul juba jõudnud tekkida eriarvamused, kuid kelledele ma siiski soovisin endast head muljet jätta. Teisalt oli aga ka projekt minu jaoks uudne ja keeruline. Müüa vabaõhu (täielikult sõltudes kohalikest ilmaoludest) suvetükki (mäletatavasti oli ka sel suvel jätkuvalt palju suveüritusi kuid nii mõnedki neist jäeti ära publiku puuduse tõttu) Munamäel (Lõuna-Eestis kuhu sõbrad Tallinnast just eriti ei jõua ja üldsegist kohas kuhu ka kohalikel ilma autota on üsna võimatu pääseda). Rääkimata sellest, et tükk ise valmis 12 päevaga. Nendest sünnitusvaludest jäin ma aga eemale, sest mulle piisas arvutitagusest hullumisestki.
Etendus ise sai valmis aga hea. Täiesti imetabaselt hea. Eks see läks hästi käima tõenäoliselt ka seetõttu, et ta oli nende samade inimeste poolt sealsamas kohas välja mõeldud ja seega sobis kõigile ja kõigega. Ühesõnaga - mul oli hea meel sellest osa saada. Minu töökohustuste nimistusse kuulus lõpuks muidugi lisaks reklaamile ja meediale ka rekvisiitori, pürotehniku, autojuhi (oi sellest võiks terve eraldi postituse teha!:P) ja koorilaulja kohustused. Aga see kõik oli tore ja uusi asju on mulle alati õppida meeldinud. Ja siis veel need inimesed. Mul ei õnnestunud nendega küll kahjuks nii tuttavaks saada kui neil omavahel õnnestus, sest enamiku ajast olin kas internetipunktides või oma kodus abiks, enamik ülejäänud etendusetruppi elas aga suures talus ja olid kõik päevad-ööd ninapidi koos (millest sündis ilmselt ka see hea energiaga tükk). Kuid ikkagi oli palju neid, kes vaatamata sellele, et ma seal talus end natuke võõrana tundsin, mind külla tulles omainimesena võtsid. Ja neid, kes pärast etendust ikka ei pidanud paljuks "aitäh" öelda. Noh ühesõnaga - vaatamata sellele, et tegelikult kõikusid emotsioonid juulis ikka kõikide piiride vahel, jäi üldmulje etendusega seotud tegemistest positiivne. Nende inimestega teeks heameelega veel igasugu asju:) (Siin on muide üks tore lauluke etendusest. Aa ja bänd oli ka väga lahe ja paljutõotav. Eriti siis kui nad niisama jämmima sattusid aga muidu ka!)
Tänu etendusele õnnestus mul veeta sel suvel ka üle ootuste palju aega oma maakodus Võrumaal. Seal on ikka ütlemata ilus. Ma ei tea kas mul ka kunagi õnnestub juba lapsepõlvest pärit unistusi seal elamisväärse kompleksi loomiseks ka täide viia aga ma tahaks loota, et kui midagi piisavalt kaua soovida, et see siis ka läheb täide. Ühel või teisel moel. Samas - ma tahaks praegu ikka natuke liiga palju erinevaid asju. Samas - elu on veel pikk :)
Juuli lõpus jõudis mulle lõpuks maale külla ka Ketter (pärast aastaid hoovõtmist), andes sellega mulle võimaluse igapäevakohustustest kõrvale hiilida ja natuke niisama puhata. Need olid väga väärtuslikud ja toredad päevad!:) Kuna neile oli juba eelnenud väike Pärnuskäik, mis sisaldas üht toredat etendust ja kahte vastutusevaba väga printsessilikku päeva (oh kuidas küll mulle meeldivad päris mehed, kes oskavad ka lihtsalt sõprade eest hästi hoolitseda) siis kokku moodustuski neist minu selle suve ainus päris puhkusenädal, mis andis palju pauerit ja positiivsust edasi möllamiseks :)
Juulikuu sisse mahtus ka veel "Stalkeri" esilinastus Uue Maailma Seltsimajas. Linastus läks hästi. Kõigepealt kokkasime kolm suurt potti kartuli-tomati pada, mille tegemise ma vahepeal käppa olin saanud ja õhtupoole vaatasime filmi. Mõlemad said positiivse vastukaja osaliseks:P Film ise on nähtav nüüd siit: http://www.birkrohelend.com/stalker/. Vaadake ise ja avaldage arvamust. Igatahes siiani jagatud kommentaarid on andnud nii palju julgust, et saatsime filmikese ka selle aasta PÖFFi Sleepwalkersi Eesti lühifilmide konkursile (muidugi on veel tehnilisi vajakajäämisi aga juba sisu pärast peaksid nad meid vastu võtma ja offtherecord enamiku tiimi jaoks oli tegu siiski esmakordse kogemusega, nii et selle kohta olime me ikka väga tublid!). Vaatame mis proffid siis asjast arvavad. Igatahes minu koostöö Birkiga sel teemal ei jäänud mitte viimaseks ja juba 9ndal oktoobril leiab aset tema uue raamatu esitlus Telliskivi loomelinnakus. Ja ma luban, et te kuulete sellest siin veel. Kui kellelgi peaks aga vahepeal pärast filmi vaatamist antud autori vastu suurem huvi tekkima, siis soovitan teile soojalt tema ballaadi Alexander ja Belle.
Ja veel tegelesin juulikuus kooli sisseastumisega. Täpsemalt siis Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse õppetoolile. Käisin "Viimase mäega" möllamise vahepealt komisjoniga vestlemas, kes leidis et kui mu kirjandi punktisumma kõrgem oleks, siis ma ehk isegi oleks nad ära rääkinud, nii et nad mulle tasuta koha oleks jaganud. Mina muidugi ei usu, et ma praegu enam üle 75 punktilist kirjandit kirjutaks ja pealegi poleks ma selle nimel enam ühte aastat mööda lasknud, nii et las ta jääda. Igal juhul tasulisel kohal olen nüüd sees ja sellest teemast saate tõenäoliselt veel palju kuulda:D (Muide tasuta kohti oli 4 ja 30nest inimesest, kes asja õppima tulid meie kursale jagasin ma pingereas 5-6 kohta. Murphy mu arm.)
Siis tuli august. See oli juba natuke segasem ja täiesti mägedevaba kuu:P Märksõnadeks taassotsialiseerumine sõpradega linnas, sõbraks saamine ühendusega Cabaret Rhizome, Madonna kontsert, Mytofest, külaskäik emme juurde Türki ja siis juba algaski kool.
Mytokas oli tore sellepoolest, et üle pika aja sai inimestele teatriteemalist õpituba teha, küll aga veidi teise (võib-olla ka õigema) nurga alt kui tavaliselt. Mis sundis ennast natuke rohkem asju lahti mõtlema. Õnneks oli ka tagasiside positiivne, nii et selle teemaga tahaks veel veidi tegeleda küll. Ürituse enda kohta võib öelda, et ilmselt ma naudiksin seda rohkem pigem taaskehastaja kui larparina. Aga kord aastas hulka toredaid inimesi ühes kohas näha teeb ikka meele rõõmsaks:)
Madonna - noh sai ära nähtud. Ühinen arvamusega, et šõus oli natuke liiga palju (minu arvates halba) koreograafiat ja natuke liiga vähe Madontsikut ennast. Puudu jäi neid hetki, mil ta lihtsalt publikule laulis ja lasi paista sellel šarmil ja säral, mille pärast ta tegelikult staar on. Aga elamus oli nii õpetlik kui emotsionaalne. Ray of lighti laulsin siiski täiest kõrist laserkiirte paistel kaasa :D
Türgi. Emmet oli muidugi lõpmatult tore jälle näha. Ja seda elu mis ta seal elab. Sellest kuurortist kus ma viibisin (Kemer) ma suurt elamust ei saanud. Noh ikka puhas kuurort. Üksinda ei tahtnud õue jalutamagi minna, sest ümberringi olid ainult kohvikud, hotellid, retoranid ja poed ja neis kõigis inimesed, kes lootsid sulle midagi maha müüa. Küll aga olid elamuslikud türgi saun, kohalik rahvuslik õhtu (ootamatult positiivse õhkkonna ja heade esinejatega), väike Vana-Kreeka ajast pärit linnak (juba varemed meenutasid mulle Kreetat ja tekitasid kerge igatsuse), restoran, kus inimesed istusid jalad jõevees (arvestades kohalikku lämbet kuumust - väga hea mõte!) ja natuke ka Antalya vanalinn. Muidu käisime veel kõrgel mägede otsas värsket õhku hingamas ja Antalyas šoppamas ja emme kodu lähedal turul ja istusime ja ajasime niisama juttu. Aga jah - ma päriselt ei mõista mida kõik need inimesed 10ndat korda sinna kuurortidesse taga otsivad kui muid ilusaid kohti mida maailmas vaadata on ju veel niiiiii palju.
Cabaret Rhizome. Minu uus teatrikodu. Et ma ka pausi ei pea selles osas:P Samas, poisid on toredad ja mulle meeldivad need asjad mis nad teevad. Kooli kõrvalt on mul küll aega ja jõudu, mida neile pühendada haletsusväärselt väheseks jäänud aga vaatame. Aitan nii kaua ja nii palju kui jaksan. Ja igav see töö jällegi ei ole :D
Ja siis tuligi juba kool ja september. Esimene koolišokk on läbi elatud. Niitse on nüüdsest (kui ma temaga enam tegelema ei pea) minu sõber. Tegemist on rämedalt aga samas on kõik loengud huvitavad ja kirjandus samuti, nii et motivatsioon on praegu kõrgel. Eks näeb, mis esimese sessi aegu saab:P
Isikliku elu lainetustest on üks pikaaegne kiindumus lõpu leidnud. Võinoh, siin elus ei saa ju midagi ära lõpetada, mida sa kord juba alustanud oled, sest mälestused ega inimesed ei kao kuhugi vaid tulevad aina uutes olukordades uuesti ellu tagasi. Ütleme siis nii, et olen ühe uue sõbra juurde saanud. Või ka tuttava. Ah eks tulevik näitab. Ja üks väga vana asi on vahepeal lahenduse leidnud. No ikka aastaid kerinud asi. Palju aastaid. Kuna lahendus oli juba ammu teada, siis ei üllatanud see enam kedagi. Aga tundus et nüüd oli aeg küps. Ja see mälestus on nüüd küll nii hea, et olen tema abil juba mitu nädalat end toitnud kui energia on tundunud otsa saama hakkavat.
Ahjaa ja siis veel sellest tuleviku näitamisest. No ega ikka ei näita küll:D:P Käisin eile Timo juures, et ta mulle kaarte laoks. Kaardid otsustasid anda tuleva aasta kohta väga segase ja vastukäiva ennustuse. Ehk siis, ei öelnud midagi kindlat. Rääkimata sellest et viimase ladumise tulemusena rääkis ta mulle küll ära minu ajaloo, kuid minevikku ja tulevikku poolitav kaart jäi ladumises viimaseks ehk et tulevikust otsustasid kaardid seekord vaikida.
No vaatame siis ...