Lihtsalt selline küsimus suurele ringile.
Me arvame, et need mängureeglid mis meie enda peas kehtivad, kehtivad samamoodi ka teistele kuid tegelikult on meil igaühel ju oma arusaam sellest maailmast ja sellest kuidas siin hakkama peaks saama. Siit tuleb ka küsimus: kui palju paranoiat on tervislik? Nii selleks, et mitte kõiki "valesid/ebamäärasusi/call it whatever you want" tõe pähe võtta kui selleks, et ümbritsevas maailmas siiski edasi toimida. Ja millisel hetkel ületatakse piir...
ühe valge vale juures?
sadade igapäevaste valgete valede juures?
komplekside juures, mis on nii juurdunud, et midagi enam valesti ei tundugi?
Ja miks üldse keegi arvab, et see kõik välja ei tule?
Või et keegi ei hooli?
