Käisin vahepeal Poolas. Oli selline lühike 5-päevane reis mille sisse mahtus 2 x 18 tundi bussisõitu ja hulk toredaid üllatusi. No ütleme nii, et minnes olin ma palju närvilisem ja murelikum kui tagasi tulles. Palju oli abi sellest, et ma oma närvitsemist lihtsalt eirata proovisin ja mõtteid positiivsematele teedele suunata üritasin. Ja siis üks hetk hakkasidki asjad õiges suunas liikuma.
Igaljuhul sai kohapeal projekti "Meie vanaisade lood" tarbeks suur hulk asju ära tehtud. Üks koht, kust sellest hiljem lugeda saab on siin. Praegu on lehekülg veel valmimisel aga vist juba uuel nädalal peaks siin rohkem infot olema. Lisaks sai selleteemaline etendus uuesti üle vaadatud ja ette kantud ja tagantjärele sellele ka hulk positiivset vastukaja saadud. Ja mul oli üks tore õhtupoolik iseendaga, mis algas pahade tunnete omaette väljaelamisega, seejärel teraapilise raamatu lugemise ja väikese filosofeerimisega ning lõppes kahekesi anonüümse (muleioleenamaimugimisasja) klubi loomisega ja vähemalt 2 tundi järjest eimillegi peale kõht kõveras naermisega. Seda on siin raske rohkem selgitada - kes seal olid, nägid:) Aga naer on teraapiline ja ükspuha mis põhjusel me seal kõkutasime, ma arvan et see tegi meile mõlemale head:) Ja igatahes olen ma alates tagasitulekust saati kolm päeva järjest ülipositiivses tujus olnud :)
Lisaks kõigele olen ma nüüd ametlikult Ra-Hell, nii et kartke aga!:)

Ja eile õhtul käisin jälle kinos. Nägin lõpuks ometi kauaplaanitud "Mina olin siin" filmi ära. Krt - Eestis on ikka väga head näitlejad. Siinkohal tervitaksin ka meie anonüümse klubi teist liiget. Teine äramärkimist vajav asi oli geniaalne dialoog. Lihtsalt oli hetki kus istud kõht kõveras ja naerad keset saali. A la - kaks venda (Rasmus Kaljujärv ja Margus Prangel) istuvad baaris ja vaatavad tuima näoga telekast kurlinguvõistlusi ja arutavad et peaks kanalit vahetama. "Kas sina tahaks et sinu pojast saaks pede või kurlingumängija?" Jaajah, pärast kanalivahetust näidati edasi malet. Ühesõnaga üks järjekordne vaatamist väärt eesti film. Minu isiklik mure oli kahjuks see, et ma ei suutnud lõpuni filmi sisse elada sest tegelesin rohkem näitlejate vaatlemisega. Aga väga tahaks uuesti näha seda filmi küll. Ehk PÖFFil õnnestub:)