Jah, püsivus ei ole just minu kõige suurem voorus aga kui mulle aeg-ajalt meenutatakse, et on siiski inimesi, kes mu blogi vahetevahel loevad, siis meenub jälle, et ehk peaks ka midagi uut kribama. Teine variant oleks lihtsalt transkribeerida meie "tule suitsu tegema" jutuajamised Riinaga:P

Teen siia siis järjekordse kokkuvõtte möödunud kuu jooksul juhtunud meeldejäävamatest asjadest:
*saabus suhteliselt soe ilm:)
*olin üsna seltskondlik mitmetes ringkondades, sain uusi sõpru ja kohtasin vanu nagu ikka:)
*käisin Krahlis peol koos Hele-Riinuga. Eriti hästi mõjus mulle seekord "Köögi" muusika, mis pani mind lapseliku rõõmuga ringi karglema. Tsiteerides klassikuid, oli muusika mulle nähtavalt "kintsumööda":P Eriti meeldis mulle see hetk, kui Põllu saali sisse astus ja mind esireas tantsimas nägi. Ilmselt kangastus talle too hetk hulk Genialistide kontserte, kus ta mind täpselt samas olukorras korduvalt näinud on ja me puhkesime mõlemad selle peale naerma:P Some things never change:)
*proovisin kevadet oma südamest välja juurida ja asjalikku nägu teha. Noh mõneks ajaks see võis ju töötada aga kokkuvõttes ei olnud eriti veenev. Selle eest olen ma viimasel ajal ära õppinud uue suhtumise: "jah, ma olen rumal ja ei saanud selle asjaga veel väga hästi hakkama, aga ma tahan asju õppida ja enda jaoks selgemaks saada ja ma ei anna esimese korraga alla, isegi siis kui uuesti proovimine on raske". Ja ma arvan, et ma olen tubli kui ma niimoodi mõtlen ja ma usun et ma olen kunagi tänu sellele palju targem. Näiteks on mul lootus kunagi siiski autosõit Tallinnas selgeks saada, kuna ma aeg-ajalt ennast sellega siiski proovile panen, vaatamata sellele et tänu mõningatele kuulususrikastele manöövritele ja nende kohta käivatele kommentaaridele tuli mõneks ajaks blokk ette, et ma ei oska ikka kohe üldse sõita. Kurja - Tallinna liikluses ei olegi võimalik esimese korraga õigesse kohta välja jõuda!:P
*olnud tujukas. Meelega. Sest ma saan aru, et stressi on võimalik läbi elada suure enesehaletsusena kus "kõik maailm on paha ja ise ei saa ka millegagi hakkama" ja mõnikord ma olen ka selline. Teisalt on aga võimalik ka sellest luua enda jaoks konstruktiivne olukord, kus inimene saab aru, et ta tunneb end mingites olukordades ebamugavalt ja mõtleb siis need asjad sügavamalt läbi ja jõuab mingi tulemuseni, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja vaatamata sellele, et lahendusteni jõudmine tundub olevat nii-niii raske, on need vastused ise enamasti üsna lihtsad:P Pealegi olen ma viimase aja jooksul oma tusased päevad pikkinud vaheldumisi ka üliõnnelike päevadega, nii et kõik on kokkuvõttes hästi:)
*jokerdasin hiljuti jälle ühte foorumlugu. Neid on päris tore ja värskendav teha mõne aja tagant ja muidugi oli mul tohutult hea meel inimeste üle, kes minuga kaasa tulid. Tegelikult see oli ka esimene jokerdamine, mida ma läksin üsna kindla tundega tegema. Ühest küljest oli asi kindlasti tiimikaaslastes, kellega on juba nii palju asju koos tehtud, et on tekkinud kuidagi suurem usaldus. Teisest küljest oli ehk asi aga ka selles, et mu oma mõtteviis on viimaste aegade jooksul vabamaks muutunud ja ma ei karda enam nii väga improviseerida ega eksida. Tagantjärele muidugi leidsin ka asju, mida oleksin ehk pidanud teistmoodi tegema jokkerina aga noh, inimesed ikka õpivad vigadest ja keegi ei ole täiuslik. Enihau - see oli üks väga põhjalik ja tore foorumikogemus ja ma tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi:)
*olen vaadanud tagasi nüüd varsti täis saava aasta peale, mil ma olin nö. vabakutseline ja saanud aru, et ikka tugevalt on tütarlaps edasi naiseks sirgunud. Just nimelt seda eksimisjulgust ja vabadust ja eksperimenteerimisjulgust on juurde tulnud. Ja mingitest kompleksidest on vabamaks saadud. Üks endine klassivend keda ma viimati aasta tagasi kohtasin küsis mult hiljuti netis ilusti, et "kas tulid töölt ära ja läksid teatrit tegema?" ja ma mõtlesin talle vastates, et kuigi ei ole möödunud aastal rahaga just priisata olnud, olen ma siiski palju õnnelikum olnud oma tegemiste üle kui siis, kui ma pool aastat kontoris istusin ja korralikult palka sain. Ühest küljest ma olen lihtsalt projektiinimene - mulle meeldib töötada nii, et ma võtan ühe asja ette ja pingutan selle heaks ja lõpuks olen õnnelik et see välja tuli. Sellega võrreldes on eriti turismialal üsna stressav kontoris istuda ja iga päev suur hulk pisikesi üksteise otsa kuhjuvaid nö. projekte ette võtta ja neid järjest ära lahendada ja järjest uusi peale saada ja ühest tulekahjust järgmist päästma joosta. Vahepeal tahaks ju et oleks kõik hästi ka.. Pealegi teisalt olen ma selle aasta jooksul ikka igasugu asju teinud ja kõige toredam, et ka igasugu uusi töid õppinud alustades kostümeerijaks olemisest ja lõpetades telefonineiu tööga. Ja vaheldust ei löö ikka mitte miski (kaksik nagu ma olen:P) Nii et kuigi mul on helesinine unistus sügisest ülikooli minna ja kusagil siiski püsivalt poole kohaga tööle hakata, on mul tunne et see vahepealne aasta oli ka ikka väga tore ja väga vajalik:)
*aru saanud, et on olukordi, kus ma olen radikaal ja et paindlikkus tuleks kasuks ja et on olukordi kus ma olen radikaal ja mind ei anna ümber veenda. Viimaste hulka kuulub arusaam, et "oma inimesi" ma hoian ja mitte üks tagarääkimine ei suuda mind nende iseloomus ümber veenda, küll aga võib vihale ajada (siinkohal lööb siis tulitiigerlus välja). Riinal on netis selline tsitaat kirjas: "Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimeste selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad." (T. Capote "Hommikusöök Tiffany juures"). Ja ma olen aegade jooksul aru saanud, et ma mõtlen/käitun samamoodi. Muidugi ma olen võimeline inimesi ümber hindama aga selle jaoks läheb enamasti tarvis rohkemat kui teise inimese subjektiivset arvamust.
*nautinud ühte järjekordselt väga toredat pühapäevahommikut koos Joosepiga:)
*tegelenud natuke mööda linna karupükste ja dzempri otsimisega, sest juba 1.juunist läheb minu jaoks lahti "Vargamäe vabariigi" möll, ehk siis et olen selle aastases Linnateatri etenduses massi mängimas ja mul soovitati end kostüümi all soojalt riide panna:) Tegelikult on see tohutult lahe, sest ütleme nii et umbes 6 aastat tagasi oleks ma tapnud võimaluse eest mängida kasvõi põrandavaipa mõnes Linnateatri etenduses. Nüüd tuli see aga ise kätte:) Ma olen alati uskunud, et asjad tulevad ringiga tagasi, noh et kui sa oled olnud laps, siis on loomulik et sa oled kunagi ka lapsevanem jms. Nii umbes 7 aastat tagasi algas minu jaoks see periood kui ma käisin iga kuu Linnateatris ja olin kõigi nende etenduste suur fänn. Nüüd siis on tulnud aeg, mil ma saan oma pisipanuse anda sama teatri egiidi all laval olles (jah ma tegelikult mõistan, et mul on ilmselt nii väike roll et mind pole tähelegi panna, aga siiski:)). Et siis ma vabandan juba ette, kui ma juunikuus jälle väga palju ei kirjuta, aga siis võib mind enamikel õhtutel leida Vargamäelt:)

Aga nüüd ma läksin ära onlain-randa ja praegu miskit rohkemat meelde ei tule, mida siia kirja peaks panema. Eks ma siis üritan olla tublim ja varsti jälle kirjutada.. :)
Head suve kõigile muide ka!:)

Me oleme viimaste päevade jooksul Riinaga erinevatel teemadel fantaseerides jõudnud üsna sarkastilise sugudevahelise kooselu teooriani. Palun järgnevat lugeda huumoriga, sest vastasel juhul te lihtsalt saate vihaseks ja meie Riinaga peamegi lõpuks viima täide oma kauaaegse unistuse ja paluma poliitilist varjupaika Alaska võimudelt.

Kui sa tahad omale meheks ilusat kunstihinge (aka beeta-isast) siis pead sa ise olema alfa-emase eest väljas. Ja kui sa tahad karmi ja tugevat alfa-isast siis pead olema nõus jääma alatiseks ringlema juuksurite-maniküüride ja šokolaadimassaazide uinutavasse ringi, sest alfa-isase kõrvale lihtsalt ei mahu enam mõtlemisvõimega naine. Ja üldiselt igal juhul mõlemat tüüpi mehed panevad kõrvalt, ainuke vahe on see et beeta-isased vähemasti ei löö naisi.

Tegelt on vahepeal veel palju toredaid asju juhtunud aga kuna neid järjest juhtub juurde, siis läheb nende kirjapanek vahepeal meelest ära:)

mängmängmäng

See on nii naljakalt tore, milline mäng on inimsuhted. Ja kui kerge on seda ära unustada. Sa võtad omale miski rolli ja mängid seda, ise jummala tõsiselt uskudes et asjad ongi nii. Ja paar päeva hiljem sa märkad, et sa lihtsalt elasid oma rolli natuke liiga tõsiselt sisse ja et tegelikult oleks võinud veel vabama randmega mängida. Aga selleks ajaks oled sa jõudnud juba järgmisesse staadiumisse ja usud et nüüd on küll asjad raudpolt nii tõsiselt kindlad, et neid enam muuta ei saa. Sest sa oled unustanud et ka see on mäng. Kõik on mäng. mängmängmäng.