Ta oli näinud mehi

Ta oli näinud mehi jube tarku, jube tahkeid,
oli näinud mehi puritaanlikke ja lahkeid,
silmakirjalikke, kuid ka äärmuseni siiraid,
jube tuimi, jube kiivaid, jalust nõrguks viivaid.

Ta oli näinud mehi, patenteerituid ja vabu,
salatuid ja hüljatuid ja jumalusi nagu,
välismaiseid, külasopseid, harituid ja peatuid,
oli näinud täiseid juukseid, kuid ka väga seatuid.

Oli näinud mehi, tõesti oli.

Mõni mees küll tahtis ainult üht ja väga kohe,
teine oli selles suhtes haruldaselt rohe,
intellektuaalselt püüdis talle läheneda,
filosoofia tarkustega ahvatledes teda.

Kes saaks veel öelda, et ta polnud näinud mehi?

Mõnikord ta hulluks ajas sedasorti tuus
algul kellel armuvanne, hiljem vale suus.
Teinekord ta kodulävel kilas verd ja higi
kelleltki, kes tahtis, kuid ei saanud talle ligi.

Ta oli tundnud mehi:

seiklevat itaallast,
põlevat pianisti,
absoluutset maalast,
tüütut urbanisti,
tuntud dramaturgi,
põrund gümnasisti,
tundmatut kirurgi,
vaimukat sofisti.

Oli tundnud noort ja vana, säravat ja pundund.
Oli tundnud meest, ta oli mehi tundnud.

Aga ikka - naera, vannu - keegi ei saanud täppi.
Aga ikka jätsid kõik ta nukrusse ja häppi.
Aga ikka tundis ta, et midagi ei passi.
Ta valis kassi.

Süüdista või mõista teda - midagi ei aita.
Oma mehe karvast pead või karvast kassi paita.

Ta oli tundnud,
oli tundnud,
oli tundnud meest.

Ta oli näinud meest ja oli näinud kassi,
kuid ta valis viimase, sest midagi läks sassi.

Ta valis kassi.


--
Ingel Undusk