Taasavastasin et ma olen kunagi sellise luuletuse kirjutanud. Mõtsin siia üles panna, et vähemalt omal oleks koht kust vanaduspõlves nooruselollusi vaadata :P

***

Kohtasin naist, kellel nimeks arm,
hell oli ta, hea mu vastu.
Tegin südame kõvaks ja olin karm -
jooksin nii, nagu oleks mind lastud.


Kohtasin meest, kellel nimeks arm,
ütles, on minu, ja haaras mind kaissu.
Mind kohutas kindlus ja ärritas šarm
ja ma jooksin, nagu oleks mind lastud.


Kohtasin last, kellel nimeks arm,
palus abi ta minult et tõusta.
Kuid tüütas ta kisa ja väsitas lärm
ja ma läksin kui nägin ta lõusta.


Nüüd istun ja unistan metsas üksi
ja kuulen kuis tantsivad koos,
need armsad, kes kunagi palusid,
et end neile ma ohvriks tooks.

Kui inimest üldse kellelgi vaja on, siis ennekõike on mehel vaja naist, voodis. Alles pärast seda võib hakata teisi võimalusi kaaluma.
- ei ole iial teada, kui kauaks mehel naist vaja läheb, ja risk on siin ühine. Mees ei tea seda isegi. Mis nõudmisi võib tema vastu olla, kui ta viie või kahekümne öö pärast närvilisena veendub, et ta on naisest küllastunud? Ega see temalegi ei meeldi. Aga siiski on väga tähtis viis, kuidas ta seda ütleb. Mõned ei suuda oma rahulolematust varjata. Ja see on halb. Peab oskama käituda olukorras, milles keegi süüdi ei ole. Sel hetkel, kui kaob ihaldus, tuleb osata näole manada tänunaeratus või välja mõelda mõni tundmuste konflikt. Hädakorral aitavad ka mälestused. Minu meelest on see väga tähtis. Loodus on brutaalne, seda ei mõista ainult väga rumalad naised. Aga peale tarviduste on inimesele veel võimed, ja need kohustavad teda vastavalt käituma. Igas inimeses peitub piisake kunstnikuverd, ja meil ei ole mingit õigust üheski olukorras käituda nagu loodus: äkitselt külmuda või äkitselt auruda. Minu arvates ütlemised, nagu "tema armastus jahtus"või "teda valdas raev", pole kuigi kohased. Inimene peab kõrgemal seisma kui loodus, millelt me - mis parata - vähe nõuame.

"Kuidas olla armastatud" 1956
Kazimierz Brandys