Taasavastasin et ma olen kunagi sellise luuletuse kirjutanud. Mõtsin siia üles panna, et vähemalt omal oleks koht kust vanaduspõlves nooruselollusi vaadata :P

***

Kohtasin naist, kellel nimeks arm,
hell oli ta, hea mu vastu.
Tegin südame kõvaks ja olin karm -
jooksin nii, nagu oleks mind lastud.


Kohtasin meest, kellel nimeks arm,
ütles, on minu, ja haaras mind kaissu.
Mind kohutas kindlus ja ärritas šarm
ja ma jooksin, nagu oleks mind lastud.


Kohtasin last, kellel nimeks arm,
palus abi ta minult et tõusta.
Kuid tüütas ta kisa ja väsitas lärm
ja ma läksin kui nägin ta lõusta.


Nüüd istun ja unistan metsas üksi
ja kuulen kuis tantsivad koos,
need armsad, kes kunagi palusid,
et end neile ma ohvriks tooks.