Kokkuvõtvalt millestki, mis on nii lihtne aga tundub nii keeruline.
Inimene on sotsiaalne olend. Ta vajab enda ümber teisi, et nendega suhestuda ja ta vajab enda kõrvale üht, kellega koos pere luua ja vanaduspäevil päikeseloojangut maamaja õuelt vaadata. See viimane aga ei ole nii lihtne, sest selle jaoks peab olemas olema see hr./prl. "õige". Inimene, kes on sinuga piisavalt sarnane, et rääkida ühte keelt kuid samas piisavalt erinev, et oma olemasoluga sind täiendada. Selle "õige" leidmine ei ole lihtne ja võtab aega ning selleks kulub mitmeid katseid. Inimesed armuvad ja on kindlad et nad ongi leidnud selle "õige" kuni nad lähevad lahku ja tunnevad "maailma kõige suuremat valu" kuni nad sellega lepivad ja leiavad uue "õige"."Õige" valikul ei oma alati kõige suuremat tähtsust, kas tegu on tõesti sobiva inimesega, vaid üsna suurt rolli mängivad ka muud faktorid nagu näiteks: geograafiline asukoht (ei saa ju armuda kellessegi keda sa peaaegu et füüsiliselt ei näegi, jätame siinkohal filmitähed ja msnnisuhted välja), sotsiaalne staatus (päriselus satuvad pankuri tütar ja töölise poeg siiski harva kokku), ühine maailmavaade (proovi sa paremäärmuslast ja vasakäärmuslast samasse tuppa panna) ja ühised huvid (olgu selleks siis liblikate kogumine või korvpallitrenn). Ja nii on ka võimalik et neid "õigeid" on rohkem kui üks, sest need põhijooned võivad kattuda rohkema kui ühe inimesega ning tulemus on täiesti erinev. Ja see kõik on normaalne. Otsimine ja leidmine on normaalne ja vigade tegemine ja nende tunnistamine on samuti normaalne (kuigi viimast juhtub veidi harvem).
Ja edasiminek on hädavajalik.
Et leida see "õige".
Nii. Kõik tulevased armu- ja armutusvalus sõbrad kavatsen ma suunata selle postituse juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar