Viimasel ajal tegelen aktiivselt ülemõtlemisega. Ületegutsemisega ka.

Suvest (kaootilises järjekorras):
reis Kreetale - tore oli minna tagasi ja leida, et kõik on samamoodi: inimesed, muusika, toit, atmosfäär, suhtumine. Paariks päevaks suutsin "head over heels" ära armuda, mis oli samuti tore ja üllatav arvestades minu senist suhtumist kohalikesse meestesse. Lisaks vanade kohtade taaskülastamisele meeldis mulle väga käia ka uutes paikades, kuhu ma seni polnud jõudnud (kui kedagi huvitab, siis pilte näeb siit) ja vanade sõpradega väljas käia oli samuti tore:)
sünnipäev - soovi korral näeb pilte samast kandist kust Kreeta omasidki. Ei viitsinud palju pidada, kõik kes huvi tundsid ja õnne soovisid, olid oodatud lahtiste uste päevadele. Tegin natuke vahvleid ja piinasin külalisi Rebroffi ja Mikaga. Tagantjärgi tänud kõigile, kes meeles pidasid.
B'OFF - teist korda toimuv Baltoscandali alafestival noorte teatritele. Mul on hea meel et käik sai ette võetud ja tundus et ka fooruminoored said elamuse. Isiklikult olin muidugi kurb, et 5 etenduse ukse taha jäin aga kõigil saalidel on piirid ja festival lihtsalt kasvab. Samas olen rõõmus, et me omalt poolt B'OFFil 3 etendusega üles saime astuda. Paljud trupist said sellel festivalil iseennast uutes rollides proovile panna. Meeldejäävaim etendus kogu festivali peale oli aga ühelt tsehhi grupilt (trupi kodukas on siin, etenduse nimi oli NASETO). Vaatamata hulgale püüdlustele ei ole mul siiani veel õnnestunud selle etenduse olemust sõnadesse panna, nii et loobun sellest ka siinkohas. Kokkuvõttes oli tegu väärt üritusega ja tänan oma suurest südamest kõiki foorumikaid kaasa löömast.
Huvitav, mis siis tuli.. aa, siis ma sain kätte autojuhiload (mina küll iseendale veel lube anda ei julgeks) ja sõitsin mõneks ajaks maale ja siis sõitsin tagasi ja remontisin natuke ja asusin ette valmistama kõike järgnevat...
Eesti-Saksa-Poola teatriprojekt "Vanaisade jälgedes" + Mütofest. Minu jaoks algas maraton veidi varem, kui ma asusin aktiivselt õmblema omale muinasaegseid rõivaid ja tegin seda hommikuti kella viie-poole kuueni viis päeva järjest (ei saa märkimata jätta et lõpuks liitus minuga ka indiaaninimega neiu Poriseb Aga Õmbleb, kes aitas minu kostüümile veidi futuristlikumat vunki anda). Kuuendal päeval sõitsin Karepale (ja keset ööd tagasi ja siis jälle Karepale) ja seitsmendamast päevast läks lõplik möll lahti. Kokkuvõtvalt: vaatamata kolmandale maailmasõjale valmis 4 päevaga siiski üks ilus ja töötav etendus. "Miracles did happen". Kõigi inimestega ei olegi võimalik hästi läbi saada ja tsiteerides Kasparit "it's easy to be tolerant, if everybody is tolerant". Otse enne esietendust istusin aga uuesti autorooli et sõita Kassinurmele Mütofestile. Seekordne kogemus ei olnud kahjuks nii hea kui see, mis mind kaks aastat tagasi larbi külge köitis ja tolerantsi kulus ka selles ürituses üsna palju. Toredaks muutsid olemise aga head sõbrad ja üldse abivalmid inimesed, keda larbi ja taaskehastamisüritustel kohtab päris palju ning üks taasleitud sõber. Viimasel päeval kimasin aga mütokalt tagasi Tallinna et lõpuks rahvusvahelise projekti etendus ära näha ja see projekt samuti ära lõpetada. Päev pärast külaliste ära saatmist ja maratoni lõppu oli tolerants nii otsakorral et pahandasin kõige ümberoleva peale ega kannatanud inimesi silmaotsaski. Hea teada, et ma polnud ainuke:P
Ja siin ma nüüd siis olen.
Mingil salapärasel põhjusel olen suutnud endale natuke liiga suure koorma töid võtta, õigemini olen veel päriselt välja puhkamata ja seepärast võtab nende tööde tegemine rohkem aega ja jõudu kui muidu. Aga mulle meeldib mõelda, et ehk see kõik siiski tasub end kunagi ära. Käisin eile esimeses tantsutrennis (üle vist 8 aasta) ja täna ei liigu:) Aga mul on maailma kõige lahedam tantsuõpetaja (teda võib vaadata siit) ja ma olen vist kogemata üsna õigesse kohta sattunud. Stressiravimina töötab see trenn igatahes hästi.
Ja täna hommikul, enne kui Sander võileibade ja kohviga mind äratas, nägin ma ühte väga sooja unenägu, sellest kuidas üks hea sõber tegi mulle komplimendi ja andis seejärel lugeda oma märkmiku, kuhu ta oli üles kirjutanud lihtsalt ilusaid asju minu kohta. Kapitaalsel identiteedikriisi ajastul oli seda väga toetav ja julgustav unes näha. Aitäh:)

Lõpetuseks üks minu ammuseid lemmiklugusid ja nüüd kus ma ta ära nägin siis ka lemmikvideosid. Kõigepealt lugege seda seda ja siis vaadake seda.