Oi ma kohe ei tea kust otsast alustada. Proovin kronoloogiliselt.
Eelmine postitus sai kirja pärast muusikali "Nii on meil moes" lõppu. Muusikali tegemine oli ülimalt tore. No tõesti!. Muidugi võttis esimesed kaks päeva aega, et millestki midagi taipama hakata ja koguaeg mitte vigu teha (olin kostümeerija, uue töö õppimise rõõmud) aga kui siis juba liikuma hakkas, siis läks ikka päris toredaks. Ehk et töökollektiiv on ikka ilgemalt tähtis. Nojaa muusikal ise oli kah lahe. Tsiteeriks iseennast "rämedalt hea":) Ma olen alati mõelnud muusikale vaadates, et huvitav kuidas see kõik seal lava taga toimib. Ja näe - saingi teada:)
Lisaks kõigele muule tähendas muusikal ka umbes 2 nädalat 16/7 töötamist. Mis omakorda tähendas seda, et ma jäin kohe pärast muusikali tõbiseks. Aaa, muide kurikuulsa lumetormipäeva veetsime meie linnahallis. Noh sellest polnud hullu, et etenduste ajal 1 rea ja lava esise kohal sadas lund ja lõpuks oli juba kerge vihmakardin, et laval luusis ringi väike tuuleiil ja lava kohal keerlesid udukeerised:P Hea et meil siis väga suveteemalist etendust ei olnud. Sai veel musta huumorit visatud, et võiks etenduse lõppu laulda väikese improvisatsioonilise loo muusikalist Pipi Pikksukk "Põhjamaa":) Ja siis meenub mulle veel meie tore matk pärast muusikali lõpupidu linnahallist kodusuunas koos Maarjaga. Mõned väiksed spontaansed liud, üks spontaanne lumememm ja väga palju kõht kõveras naermist:) Ehh. Ilus oli:) Siinkohal tervitan Maarjat lauluga "Sõprus":) Kui seda jukeboxis ei ole siis kõlbab ka lauluke "Pane Gabriel, pane!" :D
Niisiis. Mõned päevad olin kodus ja nõrk ja vässa. Haige olemise positiivne pool oli, et kui mul vahepeal natuke rohkem eluvaimu sees oli, siis sai üle pika aja natuke ka kodu koristatud. Ja kui mõned päevad oli puhatud, siis läks vastukaaluks ikka kohe päris sürreaalseks kätte.
Eelmisel reedel algas PÖFF. Saabus minu esimene festivali külaline ja kuna tegu oli esimese väga asjaliku päevaga siis oli kõigil koguaeg kiire ja info liikus nii nagu ta ikka enamasti suurürituste puhul liigub. Lisaks sellele selgus poole päeva pealt, et mind ootab ees järgmisel päeval sõit Pärnusse. Ehk et nägin oma külalist, panin ta hotelli elama, sõitsin ema juurde, et natuke üle (väga) pika aja autosõitu harjutada (järgmisel päeval selgus et see oli olnud ülikasulik mõte) siis jooksin uuesti vanematekale, et autovõtmed tagasi anda ja väikevenna kolm miniviinerit ära süüa, veidi glamuursem õhturiietus selga panna, vahepeal natuke mission impossible teemat ümiseda, PÖFFi avamisele joosta, seal film ära vaadata ja pärast seda oma külalisega tema esimesele kohustuslikule filmile joosta ja kuna meil mõlemal oli pärast tseremoonia ja kahe filmi ära vaatamist kõht väga tühi, siis (häbi tunnistada) aga tema esimene söögikord uues riigis oli lähim kesköösel avatud söögikoht ehk McDonalds. Kella kahe paiku jäin kodus magama ja kell viis oli äratus.
Pärnu. Libedasõit. Oh jummel. Ma parema meelega siin seda ei kommenteeri. Avaliku kommentaari kuulete/näete kui ma ei eksi siis sel kolmapäevaõhtul ETV's. Kaadritaguseid asju vahendan pigem isiklikult. Lõbusama poole pealt - sündis üks uus vana hea vana-hiina vanasõna "Kui sa ikka ei ole mitu päeva korralikult söönud ja eriti maganud, siis keskmiselt tühja kõhu peale Pärnus ühe klaasi viskit võttes, ei pruugi Tallinna jõudmise ajaks veel kaine olla". Aga üldiselt - mulle väga meeldis. Hullumeelne aga lahe kogemus:)
Nojaa järgmisel päeval jätkus PÖFF. Sel aastal tegelesin aasia žürii saatmisega ja see oli minu jaoks esimene aasta, kus ma tõesti ka filme vaatama sain. Oot, ma nüüd loen kokku. 19 filmi. Umbes nädala ajaga. Ja neid oli ikka igaltpoolt maailmast. Vähemasti pooled vaadatud filmidest olid muidugi aasia omad, sest neid käisin ma koos žüriiga vaatamas. Ja teine pool oli siis igalt poolt mujalt. Siinkohal on muidugi mõned filmid, mida ma tahaks väga välja tuua. Neist, mis mulle ei meeldinud, ma parem ei räägi. Meie žürii valis parimaks aasia filmiks "The Shaft" nimelise loo. Aasia filme iseloomustab meie jaoks nö aeglus. See on vajalik eelteadmine, et mitte esimese viie minutiga pettuda (st. muidugi on ka neil krimipõnevikke jms.) ja võtta ka endale aega süvenemiseks. Teistmoodi kogemus. Mis mulle veel positiivselt meelde jäi oli saksa film "The Wave". Kuna tegu on noortefilmiga, seostub see kõigepealt meie oma "Klassiga". Aga nii nagu "Klassis" nii ka "Laines" - tegelikult ei ole ju tegu ainult noorteprobleemidega. Lihtsalt noortele julgetakse öelda, et "kuulge te teete ju valesti". Aga täiskasvanule ei julge enam keegi midagi öelda. Ühesõnaga - sisu kohta lugege ise imdb'st. Hispaania ja portugali kultuurihuvilistele ja tantsuinimestele julgen soovitada filmi "Fados". Ehk et tegu on väga-väga hästi teostatud tantsufilmiga. Esteetiline nauding garanteeritud. Ja "last but not least" - tegime eile viimase PÖFFi päeva puhul veel 4-filmise maratoni Ketteri ja Ramsesega. Minu selle aasta viimane PÖFFi film oli ka parim film terve festivali jooksul. Kui "Afterwards" lõppes, oli mul raske end toolil liigutada, vaatamata faktile et kaks korda filmi jooksul olin ma sellel ka hüpanud. Kirjeldamatult ilus. Mõtlemapanev. Lihtsalt hea.
Üldiselt nägin palju nö. olustikufilme, mis andsid kohaliku maa kultuuri- ja mõtlemisviisi edasi. Ja needki filmid on kindlasti kasulikud ja mitmed neist jäid ka mõjuvalt meelde. Ülaltoodud on vaid kõige säravamalt meeldejäänud tipp. Sellel PÖFFil jäi ka hulk filme, mida ma väga näha oleks tahtnud vaatamata. Aga noh, ehk tuleb veel võimalusi:)
Ja nii ma olengi märkamatult tänasesse jõudnud. PÖFFi päevad olid ametikohustuste ja filmidega üsna korralikult täidetud, nii et täna hommikul nautisin und ja hakkan end nüüd vaikselt muude tavakohustuste lainele jälle tagasi viima.
Väsinud aga õnnelik!
Teie R:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar