Käisin eile Eesti Filmi Päevade avatseremoonial ja ühest seal kuuldud kõnest tekkis mõttelend selle kohta, et eestlased ei ole ikka suurt millegi omatehtuga rahul kui see just maailmaklassi ei kuulu. Üldiselt me oleme üks vigisev rahvas aga on mõned asjad millega me konsensuslikult rahul oleme (suusatamine näiteks). Sinna klassi on võimalik liigitada asju ainult siis kui nad maailmatasemele või Guinessi rekordite raamatusse mahuvad (või kui meie kuulume 5 Euroopa rikkaima riigi hulka:P). Täiesti okei suhtumine muidugi 1.4 miljonilise rahva poolt :P (Mõelge võrdluseks suuremate riikide peale, mis jummala rahumeeli ajavad oma igapäevaasju ja üldse kuhugi edetabelitesse kuulumist nii oluliseks ei pea... eriti veel siis kui püha müristus, tegemist peaks olema negatiivse sisuga tabeliga.)
Ja sealt edasi lendas mõte raamatust "Söö, palveta, armasta" meenunud teema peale, kus igale linnale anti iseloomustav sõna. Et Tallinna sõna oleks vist "nõudlikkus". See kui palju me endalt nõuame on tihtipeale üle mõistuse aga see kui palju me teistelt nõuame ületab ka ikka mõned päris kauged piirid. Et tuleb ju ikka pealinna nimi välja kanda ja teistest ikka nina kuidagi kõrgemale ajada. Väiksemates linnades saab nagu rahulikumalt ka läbi..
Sai nüüd üks vigisev postitus kah vahelduseks :D:P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar