Õhupuudusest

Mulle tundub, et aina rohkem on ükspuha millises ettevõtmises puudu mänguruumist ehk õhust.
Võtame mõne firma. Enamasti on töötajad pandud tööle arvestusega, et nad jõuavad 100-110% asjadest antud tööaja jooksul ära teha. Ja majanduskava? Noh ikka tulud-kulud nulli ja natuke midagi peale ka.
Aga siis tuleb mängu Murphy. Üks töötajatest jääb haigeks ja (imede-ime) võtab välja haiguspäeva. Seda pole ju projekti ajakavasse sisse kirjutatud. Seega langeb teistele sellevõrra suurem koormus. Ja kui see üks siis terveks saab, võib juhtuda, et järgmine väsimusest kohe haigeks jääb. (Pole siis ime, et väikelastega töötajad tööandja silmis puhta saatanast on :D) Ja kogu projekt hakkab ühte jalga liipama, sest ajakavaga ei tulda enam toime.
Või majanduslikust küljest? Kõiki võimalikke faktoreid toote või teenuse müügi juures on võimatu ette ennustada. Või ka näiteks seda, kuidas konkurendid käituvad. Ja siis tuleb välja, et sel korral ei olnud kasum nii suur kui plaanitud oli ja tuleb kusagilt kohe koomale tõmmata, et hädavajalikud kulutused tehtud saaks. Ja see mõjutab kõiki järgmisi samme.
Ma ei ole küll kunagi majandust õppinud aga ma olen üsna kindel, et sellisteks puhkudeks vajaliku mänguruumi varakult sisse planeerimine on kuhugi teooriatesse sisse kirjutatud. Sellele vaatamata tundub ümberringi vaadates, et enamik firmajuhte tahab ikka võimalikult kiirelt ja võimalikult palju kõigest välja pitsitada. Ja eks tal ole ka selleks omad põhjused kui riik ise selles osas suunda näitab.
Paljude kiratsevate väikefirmade asemel tahaks näha rohkem suuri ja perspektiivikaid ettevõtmisi, mille heaks töötajad ka päriselt töötada tahaks.
Kujuta ette - sul on terve rahvus inimesi, kelle põhiloomuses on tublilt töötada ja selle asemel, et neid selle juures toetada, piinad sa nad lihtsalt piltlikult öeldes esimese kolme kuuga surnuks. Milline ressursiraiskamine! :D

Inspireerituna kõigist neist artiklitest, mis viimastel päevadel seoses peaministri eelmise majandusnõuniku artikliga meedias on olnud. Ja sellest ka:
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/mannik-kui-ettevotja-ariidee-lubab-maksta-ainult-500-600-eurost-palka-tuleb-see-ari-kinni-panna?id=71247809

tõdemus

Kõige rohkem olen ma oma elus pidanud õppima lahti ütlemist neist asjadest ja inimestest, millest / kellest ma kõige rohkem hoolinud olen. Need, mis ikka tõesti pidid jääma, on ka pärast lahti ütlemist ikka tagasi tulnud ja käest võtnud ja öelnud, et nad leiavad ikka uue viisi minuga koos olla. Või et nad on igal juhul minu poolt. Või midagi muud, mis ütleb kõik üle aja.

...

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad kuulata.

Lihtsalt pidin selle kuhugi välja ütlema.
Mõnikord ma ise vahutan nii, et ei pane üldse tähele, et teisel poolel ka midagi öelda oli. Räägin nö. surnuks. Ma võin seda teha, sest ma elan asju üsna palju läbi ning minu jaoks on oluline seda edasi vahendada, et läbielatu jälle enda seest välja saaks ventileeritud ja oleks ruumi uutele juhtumistele. Ma olen selline elava loomuga laps ja ma ei saa sinna midagi parata, Aga mulle väga meeldib, kui ma näen, et keegi on minu jutust lugenud rohkem välja kui ainult selle, mis pealispinnal oli. Ja mulle lihtsalt meeldib, kui keegi ütleb "ma olen siin, et sind ära kuulata". Ja ma tahan loota, et ma enamasti siiski olen hea kuulaja. Ka siis kui sõnad on kirjas. Või kui neid ei olegi.

Is this the real life? Is this just fantasy?

Kujutage ette olukorda. Teil on hea sõber / kallim / keegi, kellega te jagate hea meelega suurt osa neist asjadest, mis teiega juhtub. Ja kui midagi põnevat juhtub, siis jagada tahaks ju esimesel võimalusel. Vanasti.. (noh nii kõigest kümme aastat tagasi).. tuli jagamiseks helistada ja leppida kokkusaamine. See oli üsna lühike ja konkreetne kõne, mis kestis maksimaalselt kaks minutit. Ja siis oodata võib olla nädal aega enne kui see hetk pärale jõudis. Vahepeal jõudis juba mitu põnevat asja veel juhtuda ning olemasolevad emotsioonid ja muljed jõudsid kas lahtuda või hoopis suuremaks koguneda ning igal juhul jätkus kokkusaamisel juttu kauemaks.
Aga nüüd - telefon lahti, messenger / skype lahti ja kõige ärevamad uudised ongi edasi antud. Punkt. Paremal juhul muljetatakse veidi nende teemal (kui vastaspool ei ole koosolekul või muul moel hõivatud) ja nii ongi. Selle asemel, et kohtuda ja jagada elamusi ning emotsioone, saadame kiirelt üle interneti mingi andmekoguse infot, saame kinnituse, et see on kättesaadud, ja sinna see jääbki. Ja teate, mis siis juhtub, kui me selle endale olulise inimesega lõpuks kohtume? Õige. Me istume telefonis.

Ma ei tea, kas ma olen erand, aga minu jaoks ei ole seda olukorda keeruline ette kujutada. Õigemini - seda on korduvalt juhtunud. Ja ma olen võtnud aeg-ajalt seetõttu lausa meelega hoiakuks mingeid asju mitte jagada kohe kui need juhtuvad. Sest ma tean, et ma saan teistsuguse elamuse ja emotsiooni inimese, mitte arvuti või telefoniga suheldes. Ja need elamused ja emotsioonid ongi ju üldse see, miks ma suhelda tahan.

Samast asjast veidi teise vaatenurga alt.
Mulle tundub aina rohkem, et ümbritseva maailma digistumisega hakkame ära kaotama erinevaid psühholoogilisi ruume päriselus. No võtame 50 aastat tagasi. Inimese jaoks oli oluline, millises ruumis ta parasjagu on. Oli päris suur vahe, kas ta on kodus või töökohal. Ta läks tööle tööd tegema (ja ei kujutanud ettegi, et selle asemel on võimalik pool päeva Facebook'is istuda). Ja siis ta läks koju, et oma koduse elu eest hoolt kanda (ja ei kujutanud ettegi, et tööd on võimalik koju kaasa võtta). Lihtne, selge - kaks erinevat ruumi, kus käitumisviis on erinev. Kui ta läks kohvikusse, siis see oli kolmas ruum. Ja kui ta läks kirikusse, siis see oli neljas. Kõigis neis kohtades olid omad käitumisreeglid ja oma vaimne meelestatus. Sarnased olukorrad täna? Ma ütleks, et ükspuha kuhu inimene läheb, istub ta kõigepealt maha ja võtab välja oma telefoni, et näha, mis vahepeal juba internetis juhtuda on jõudnud. Ja siis selle telefoni kõrvalt teeb ta ka kodus süüa, tööl tööd, joob kohvikus kohvi ja .. noh.. püha ei ole meile enam ammu nagunii midagi :D

Mitte et ma ise selles kõiges sama palju süüdi ei oleks. Eks ma enda ja oma kogemuste pealt kirjutangi. Aga mulle tundub lihtsalt aina rohkem, et meie väärtuskoodeksid ei ole jõudnud järele meid ümbritseva tehnika arengule. Või mis, õigemini me oleme lihtsalt olemasoleva eetikagi täiesti ära unustanud. Sest kõik need vidinad võimaldavad meil kerastuda oma kõige mugavamasse mugavusstsooni üldse. Ja ignoreerida kõike, mis antud hetkel tundub vähem tähtis. Näiteks teine inimene.

Kõigil telefonidel on nupp, millest internet välja käib. Ja see kõik mida me jagada tahame ju tegelikult ikkagi juhtub väljaspool digimaailma.

Inspireerituna neist:
http://www.imdb.com/title/tt1433811/?ref_=nv_sr_1
https://medium.com/@hansdezwart/ai-weiwei-is-living-in-our-future-474e5dd15e4f