Näe, uuel aastal uued tuuled. Olen minagi moodsaks blogipidajaks hakanud. Eks näe kui kauaks - siiani pole päeviku pidamine mul eriti hästi õnnestunud. Kõige pikemalt suutsin pidada vist üht teatripäevikut, mida tolleaegne juhendaja Vahur-Paul Põldma vajalikuks pidas. Tagantjärgi tollaseid mõtteid üle lugedes leian muidugi, et tal oli õigus. Tore on üle lugeda juhtumusi, mis muidu meelest läinud, samas ka edasi arendada kunagi poolikuks jäänud mõtteid...
Praegu? Sai selline päevik tekitatud ilmselt seepärast, et mõtteis on harjumatult palju segadust. Võib-olla ongi asi selles, et liiga palju aega on mõtlemiseks antud. Kiiret reageerimist nõudvates olukordades tunnen end ilmselt palju kindlamalt. Natuke on selline ümbervaatamishetk. Muidugi on ka praegu kiire - koolilõpp ja sellega seonduv suurem hulk tegemata töid. Lisaks veel väike, aga selle eest palju tähelepanu, aega ja jõudu nõudev, kultuuriprojektike. Aga mis siis edasi? Jah, ma peaksin paari nädala jooksul teada saama, kas mind ootab ees pooleaastane elukool/töö Kreekas või jään edasi Eestisse siin ette tulevaid väljakutseid vastu võtma aga.. Tsiteerides oma lemmikbändi, kelle lahkuminekust ma nädal aega tagasi teada sain ".. aga ma ei tea, kas sellel on mõtet".
Tegelikult on lihtsalt siuke periood, millele järgneb jälle midagi ülitoredat. Aga unistused teevad igapäeva elu vaid veidike rõõmsamaks. On natuke lahtimurdmishetk vanadest tavadest. On iseseisvumis- ja edasiminekuhetk, ja need on alati valulised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar