Nüüd ma mõistan, miks kunstnikud on kunstnikud.
Esimene täiesti omal jõul ette võetud asi, võõras valdkonnas, algusest peale omal vastutusel. Tulemuseks kahe inimese mõttetöö vili. Ei kedagi teadjamat juhendamas; ei mingeid masse, kelle reageeringutest võiks välja lugeda kuidas üks või teine asi töötab; ei mingit võimalust asja päriselt järele proovida/või kõrvalt vaadata enne kui ta valmis on. Seni keerleb kõik mitte hetkekski mind rahule jättes peas ringi ja on rohkem segane kui selge. Täiesti jube olukord perfektsionisti jaoks nagu mina. Ja ma ei kavatsegi asja välja lasta enne kui see on parim, mis antud hetkel ja antud vahenditega võimalik!
Mulle on alati meeldinud võimatud ülessanded:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar