Ysna r6ve on kuulda siukseid uudiseid kodumaalt olles ise eemal ja saades vaid pealiskaudset infot. Vaatame 6htuti CNNi, lootes/kartes sealt klippe leida ja yritame hoida yhendust l2hedastega. Kujutan ette 2revust linnas.
Olge nii kenad, andke ikka teada kui miskit suuremat toimub! Ja hoidke ennast! Ma tahaks, et mul oleks koht kuhu tagasi tulla.
laupäev, 28. aprill 2007
Miljonimängu küsimus: kes on kolm tuntuimat eestlast Kreetal?
26.04.07
Täna käisime teist päeva hotelle üle vaatamas. Sihuke tunniajane peatus igas hotellis, et ringi vaadata ja hotelli kohta käivat infot koguda. Eilne päev kulges peaaegu okeikalt kuna hotellid asusid sama tee ääres ja enne minekut näitas üks sõber meile nende asukoha kätte. Tänane päev aga kuulus meisterorienteerumise peale. Esimesse hotelli jõudsime tund aega hiljem kokkulepitust ja kokkuvõtteks ei jõudnud vist ühtegi kohta otse sõites. Tiirutasime aga mööda väikseid teid ringi ja ajasime lambaid eest. Teine päeva märksõna oli pendeldamine. Sama teed mööda edasi-tagasi sõitmine (kuna olime sihtkohast mööda põrutanud) ja mitte mõningaid meetreid vaid kilomeetreid. Päeva tipp oli ka see, kui oma linna teeotsast mööda sõitsime ja siis teiselt poolt linna sisenedes ära eksisime.. Üldiselt oleme aga enamiku kreetalastest, kellega kokku oleme puutunud, ilmselt üsna hulluks ajanud oma järjekindluse, perfektsionismi, kiirustamise ja enesekindlusega. Usun et varsti teavad ja põgenevad meid nähes enamik koostööpartnereid, kelle jaoks asjade normaalset kulgu iseloomustab väljend siga-siga (aeglaselt, rahulikult). Meil on aga kiire, me tahame tarvilikke asju kohe ja enamasti ei kannata vastuvaidlemist:P
Aga siiamaani on veel tore. Muidugi on veidi väsinud olemine aga tundub et saame esmaülesannetega hakkama. Kui grupp saabub, läheb ilmselt hullumajaks! Üsna tore saab olema viia gruppi kohta, kus ise pole kunagi käinud:P
Täna käisime teist päeva hotelle üle vaatamas. Sihuke tunniajane peatus igas hotellis, et ringi vaadata ja hotelli kohta käivat infot koguda. Eilne päev kulges peaaegu okeikalt kuna hotellid asusid sama tee ääres ja enne minekut näitas üks sõber meile nende asukoha kätte. Tänane päev aga kuulus meisterorienteerumise peale. Esimesse hotelli jõudsime tund aega hiljem kokkulepitust ja kokkuvõtteks ei jõudnud vist ühtegi kohta otse sõites. Tiirutasime aga mööda väikseid teid ringi ja ajasime lambaid eest. Teine päeva märksõna oli pendeldamine. Sama teed mööda edasi-tagasi sõitmine (kuna olime sihtkohast mööda põrutanud) ja mitte mõningaid meetreid vaid kilomeetreid. Päeva tipp oli ka see, kui oma linna teeotsast mööda sõitsime ja siis teiselt poolt linna sisenedes ära eksisime.. Üldiselt oleme aga enamiku kreetalastest, kellega kokku oleme puutunud, ilmselt üsna hulluks ajanud oma järjekindluse, perfektsionismi, kiirustamise ja enesekindlusega. Usun et varsti teavad ja põgenevad meid nähes enamik koostööpartnereid, kelle jaoks asjade normaalset kulgu iseloomustab väljend siga-siga (aeglaselt, rahulikult). Meil on aga kiire, me tahame tarvilikke asju kohe ja enamasti ei kannata vastuvaidlemist:P
Aga siiamaani on veel tore. Muidugi on veidi väsinud olemine aga tundub et saame esmaülesannetega hakkama. Kui grupp saabub, läheb ilmselt hullumajaks! Üsna tore saab olema viia gruppi kohta, kus ise pole kunagi käinud:P
teisipäev, 24. aprill 2007
oijjeeebusküll
23.04.07
Noh onju. Internetiga on siin lood kehvad, sellepärast ka blogi täitub harvem. Üritan teid siiski oma eluga miskitpidi kursis hoida. Täna tundsin end üks hetk juba hetk päris hästi. See tähendab, et ehk hakkab hing ihule järele jõudma ja väsimus taanduma. Tegelikult muidugi on ikka veel liiga palju infot lühikese aja jooksul. Vahelduseks töötab praegu pea kõigest jõust ja emotsioonid jõuavad ehk hiljem järele. Aga see selleks. Meie sõber koostööfirmast orgunnis meile selle slovakia tüdruku, kes tema heaks töötab ja rendiauto üheks päevaks nii et kogu päev kulus mööda saart ringi sõitmise peale. Too neiu on lisaks Kreetale ka mujal reisiesindajana töötanud ja oskas väga hästi meile selgitada ümberringi toimuvat. Suur hulk päevast kulus mägedes sõitmisele, mis oli omamoodi kogemus. Kogu tee oli üks suur hulk s-kurve, ilusaid vaateid ja lambaid keset teed ning lõunarannik oli väga maaliline. Kokkuvõtvalt oli reis väsitav aga ülimalt hariv. Annan teada kuhu pildid üles saavadJ
Kohaliku firmaga on olukorrad sama segased kui saabudes ja me oleme kergelt nõmedas olukorras, sest meilt tahetakse paljut selleks tingimusi loomata. Noh raske õppustel, kerge lahingus nagu ikka.
Noh onju. Internetiga on siin lood kehvad, sellepärast ka blogi täitub harvem. Üritan teid siiski oma eluga miskitpidi kursis hoida. Täna tundsin end üks hetk juba hetk päris hästi. See tähendab, et ehk hakkab hing ihule järele jõudma ja väsimus taanduma. Tegelikult muidugi on ikka veel liiga palju infot lühikese aja jooksul. Vahelduseks töötab praegu pea kõigest jõust ja emotsioonid jõuavad ehk hiljem järele. Aga see selleks. Meie sõber koostööfirmast orgunnis meile selle slovakia tüdruku, kes tema heaks töötab ja rendiauto üheks päevaks nii et kogu päev kulus mööda saart ringi sõitmise peale. Too neiu on lisaks Kreetale ka mujal reisiesindajana töötanud ja oskas väga hästi meile selgitada ümberringi toimuvat. Suur hulk päevast kulus mägedes sõitmisele, mis oli omamoodi kogemus. Kogu tee oli üks suur hulk s-kurve, ilusaid vaateid ja lambaid keset teed ning lõunarannik oli väga maaliline. Kokkuvõtvalt oli reis väsitav aga ülimalt hariv. Annan teada kuhu pildid üles saavadJ
Kohaliku firmaga on olukorrad sama segased kui saabudes ja me oleme kergelt nõmedas olukorras, sest meilt tahetakse paljut selleks tingimusi loomata. Noh raske õppustel, kerge lahingus nagu ikka.
Party every night!
22.04.
Alkohol on saatanast! Ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile hommikul tegime kontoris veidi tööd aga kuna keegi suurt meie tegevusest ei hooli ja millestki midagi ei tea ning kolme ajal pidime ühe koostööfirma tüübiga appartemendis kohtuma, ei saanud just palju tehtud. Kohtusime tarviliku inimesega ja ajasime juttu.. maast ja ilmast ja siinsest olemisest aga ei midagi töiselt asjalikku. Selle eest saime järjekordse kutse õhtusöögile. Ja ära öelda on siinkandis ju ebaviisakas. Üheksa paiku oligi tüüp meil järel ja sõitsime Haniasse restorani. Meiega koos oli ka üks Sloveeniast pärit tüdruk, kes nüüd juba mitmendat aastat Kreetal elab. Õhtusöök oli väga tore, sest saime igasugu omapäraseid roogi ja kohalikku veini proovida ning kuulsime palju kohalikust kultuurist ja suhtumisest ja sellest kuda kohalike arvates asjad tegelikult käivad. Pärast õhtusööki viidi meid kohalikku klubisse kuulama kreeka ja kreeta muusikat. Ahjaa kokteile tehakse siinkandis suhtega 2/3 alkoholi ja 1/3 pikendajat. Meie sõber selgitas küll erineva kandi muusika erinevusi aga mul läheb nende mõistmiseks ilmselt veel mõni aeg. Seejärel viidi meid klubisse diskensile, mis oli omapärane selle poolest, et olime ühed vähestest, kes seal tantsisid. Enamik klubi seisis püsti ja jõi oma alkoholi ja ehk veidi rääkis, sest muusika oli siiski valju. Mõlema klubi kohta öeldi, et see on viimane õhtu kui need lahti on, sest hooaja saabumisel avatakse uued klubid ranna ääres kuna inimesed kolivad sinna. Viimane koht, mida too õhtu külastasime oli klubi, mida hüütakse Flowershop’iks. Põhjusega. Millegipärast oli seal komme, et näitsikud jagasid laiali kandikutel nelgiõisi ja siis inimesed pildusid üksteist nendega. Ja nii koguaeg. Ühe õhtu jooksul kulub seal ilmselt tohututes kogustes lilli. Õhtu lõppes minu katkise huule ja kreeka meeste temperamendi tunda saamisega. Ma loodan et oskan teiste vigadest õppida:P The rest is history. Vähemasti siiani võin kinnitada et sellelt saarelt ma küll omale meest ei leia. Eesti mehed on ikka kuidagi armsamad, kuigi nendega tegelemine võtab võhmale.
Alkohol on saatanast! Ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile hommikul tegime kontoris veidi tööd aga kuna keegi suurt meie tegevusest ei hooli ja millestki midagi ei tea ning kolme ajal pidime ühe koostööfirma tüübiga appartemendis kohtuma, ei saanud just palju tehtud. Kohtusime tarviliku inimesega ja ajasime juttu.. maast ja ilmast ja siinsest olemisest aga ei midagi töiselt asjalikku. Selle eest saime järjekordse kutse õhtusöögile. Ja ära öelda on siinkandis ju ebaviisakas. Üheksa paiku oligi tüüp meil järel ja sõitsime Haniasse restorani. Meiega koos oli ka üks Sloveeniast pärit tüdruk, kes nüüd juba mitmendat aastat Kreetal elab. Õhtusöök oli väga tore, sest saime igasugu omapäraseid roogi ja kohalikku veini proovida ning kuulsime palju kohalikust kultuurist ja suhtumisest ja sellest kuda kohalike arvates asjad tegelikult käivad. Pärast õhtusööki viidi meid kohalikku klubisse kuulama kreeka ja kreeta muusikat. Ahjaa kokteile tehakse siinkandis suhtega 2/3 alkoholi ja 1/3 pikendajat. Meie sõber selgitas küll erineva kandi muusika erinevusi aga mul läheb nende mõistmiseks ilmselt veel mõni aeg. Seejärel viidi meid klubisse diskensile, mis oli omapärane selle poolest, et olime ühed vähestest, kes seal tantsisid. Enamik klubi seisis püsti ja jõi oma alkoholi ja ehk veidi rääkis, sest muusika oli siiski valju. Mõlema klubi kohta öeldi, et see on viimane õhtu kui need lahti on, sest hooaja saabumisel avatakse uued klubid ranna ääres kuna inimesed kolivad sinna. Viimane koht, mida too õhtu külastasime oli klubi, mida hüütakse Flowershop’iks. Põhjusega. Millegipärast oli seal komme, et näitsikud jagasid laiali kandikutel nelgiõisi ja siis inimesed pildusid üksteist nendega. Ja nii koguaeg. Ühe õhtu jooksul kulub seal ilmselt tohututes kogustes lilli. Õhtu lõppes minu katkise huule ja kreeka meeste temperamendi tunda saamisega. Ma loodan et oskan teiste vigadest õppida:P The rest is history. Vähemasti siiani võin kinnitada et sellelt saarelt ma küll omale meest ei leia. Eesti mehed on ikka kuidagi armsamad, kuigi nendega tegelemine võtab võhmale.
laupäev, 21. aprill 2007
Tere minu uus elu.
On minu esimene hommik Kreetal. Margit (töökaaslane) võtab veel soojast voodist viimast aga mina tõusin varem, et teile kirjutada (või noh nii palju varem kui kaks sissemagajat teineteisest varem saavad tõusta). Istun väikese laua taga köögis, söön hommikust ja üritan meenutada, mis möödunud 48 tunnist teid enam huvitada võiks. Laevaga Helsingisse minek oli juba peaaegu eimidagi. Raheli esimene lennusõit oli tore. Üüratu hulga pagasiga liiklemine oli muidugi omaette nali nagu ka minu esimene turvakontroll lennujaamas. Kõik läks muidugi hästi, kuidas teistmoodi saakski. Kreetale jõudes oli firma manager meil vastas, et pagasit ja meid kõigepealt appartementi ära majutada ja seejärel kontorit näidata. Elame kontori lähedal Kalamaki piirkonnas, mere äärest nii 500 m kaugusel. Tänavad on siin kitsad, õues on kuulda kanu, kukke ja lambaid, appartement on rõske (küttesüsteeme siinkandis majadesse ju ei ehitata) aga väljast näeb kõik kena ja lõunamaine välja. Vähemasti minu kogenematule silmale. Jah, elamine on siin kallis. Käisime eile korraks poes ostes võileivamaterjali jms ja kulutasime kergelt ära peaaegu et 20 euri. No eks me näe, kuda edasi. Praegu oleme ikka veel isegi suht turistid ja alles õpime kuda siin hakkama saadakse. Eile õhtul viidi meid Haniasse õhtust sööma ja jalutasime veidi niisama mööda linna. Tõesti kena linn. Ja kõigile neile, kes on mõelnud mulle külla tuleku peale, võin nüüd kindlalt öelda, et kutsun teid, sest siin korra ära käimine on ennast väärt. Einestasime koos siinpoolse manageri ja veel ühe siin korraks oleva rootsi giidiga ja õhtu möödus väga meeldivalt. Õhtu lõpuks toodi kõigile lauale proovimiseks pits rakit. (Kohalik popp alkohoolne jook, mis maitselt meenutas konjakit. Valmistatud väljapressitud viinamarjade jääkidest.) Mõjus kiirelt:P Ahjaa, ühe väga ilusa komplimendi olen kah juba saanud. See tüüp, kes meiega siin tegeleb ja kunagi ammu ka töövestlust minuga pidas rääkis autos mingi hetk inimestest ja nendega suhtlemisest jms. Ja ka sellest, et kui ta uusi giide valis, siis cv’de järgi vaadates olin mina pingereas viimane tänu oma noorusele ja kogenematusele aga pärast vestlust olin kindel esimene. Et ta teab, et mind tuleb välja koolitada ja mul saab alguses kah igasugu asju juhtuma aga et tal on minusse usku. Seda oli julgustav kuuldaJ
Üldine olemine on väsinud ja siiski veel ettevaatlik. Samas, kes ütles et maailma vallutamine lihtne peab olema!:)
Üldine olemine on väsinud ja siiski veel ettevaatlik. Samas, kes ütles et maailma vallutamine lihtne peab olema!:)
esmaspäev, 16. aprill 2007
Loen päevi, varsti minuteid..
.. hirmu, paanika ja ootusega. 20. apr. lendan Helsingist Haniasse. Kui te arvate, et ühel noorel tüdrukul on lihtne minna teise Euroopa otsa tegema tundmatut tööd, võõraste inimestega, samas täit vastutust kandes ja üritades kõigest väest vastata tööandja ootustele, siis te eksite rohkem kui rämedalt. Juba praegu vaheldub närvilisus väsimusega (sest asju mida teha ja inimesi keda veel näha on lõppematu hulk) ja emotsionaalsusega (tingituna kahest eelmisest). Õnneks pole ma veel päriselt teadvustanud seda, kui üksi ma seal olema saan. Muidu istuksin ainult emotsioonis kinni. Ja õnneks on ka muud tegemist Kreetaks ettevalmistumise kõrvalt, mis tähelepanu kõrvale juhib ja sotsiaalsena hoiab. Ma ju tean, et tegelikult ongi kõik hästi, sest sellist võimalust ei anta paljudele, ja nagu mu ema täna arvas "kui ma seal hakkama saan, siis ma saan kõigega hakkama". Mul on lihtsalt alati olnud võõrastes töökohtades raske õppustel ja kerge lahingus ja ma näen et lähim kuu aega ei saa olema erand. Lihtsalt.. kui te mõtlete mu peale vahepeal või niisama.. kirjutage mulle.. meil või sõnum või midagi.. See saab mulle väga tähtis olema. Mina omalt poolt üritan teid blogi abil kursis hoida, kuigi esialgu ei luba, sest töö võtab ilmselt peast ja jalust. Aga teadke, et mina mõtlen teie peale nagunii koguaeg. Ja ma tahaks teada, kuidas teil läheb ja mis te teete ja kuidas ilm on ja mis vahepeal juhtunud..
Eh, niipalju siis sellest. Lähen nüüd teen omale järjekordse kohvi ja asun ettevalmistustega tegelema:)
Ja veel üks pisiasi: Tartu muusikud ON põnevad!
Eh, niipalju siis sellest. Lähen nüüd teen omale järjekordse kohvi ja asun ettevalmistustega tegelema:)
Ja veel üks pisiasi: Tartu muusikud ON põnevad!
neljapäev, 12. aprill 2007
teisipäev, 10. aprill 2007
õpin iga päevaga...
...inimesi, suhteid, ajalugu, kultuuri, iseennast. Sellega olengi tegelenud kogu selle aja mil siia jälle kirjutanud pole. Uudishimu on valdav. 100% elu.
pühapäev, 1. aprill 2007
..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all..
Eelmise postituse kirjutamise ajast on juhtunud palju.
Keegi ütles mulle hiljuti taas, et küll ma ikka teen paljut. Tegelikult oskan ma lihtsalt halvasti "ei" öelda. Ja usun seda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks või vähemasti õpetab, kuidas tulevikus sarnastest olukordadest välja tulla. Kuidas saakski "ei" öelda, kui nii palju toredaid asju võib juhtuda vastupidi talitades.
Leidsin hiljuti uue sõbra (täpsem on vist öelda, et soojendasin tutvust vana tuttavaga). Nii põnev on inimesi tundma õppida. Vestlesime pikalt ja mulle tundus et olime teineteise vastu ausad. Rääkisime, mis mõtteis oli ning jätsime rahule teemad, millest teine ei tahtnud rääkida ja mis kumbagi ei puudutanud. Jah, sellest eimillestki saingi oma positiivse emotsiooni. Ja et kõik tundus tore ja hea olevat, lasin end veidi lõdvemaks ja tundsin natuke aega naisena. Emotsionaalse ja natuke enesekeskse isendina. Kuni kuulsin negatiivset uudist, mis mu helge maailma ümber keeras ja tänu kaitsetule olekule üsna korralikult segamini raputas. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, ütlen vaid, et see on seotud kõige kaduvusega siin maailmas. Ja šokk oli tuntav.
Täna läksin õue, plaaniga minna jooksma, et füüsiliselt kurnates mõtteid mujale viia, kuid kuna tee polnud hea, kujunes see siiski jalutuskäiguks. Jalutasin oma lemmikkandis, läbi kahe surnuaia, mööda vangla piiri ja leidsin end üks hetk taas uurimas keelatud alasid, natuke kartmas üle piiri astumist ja vahele jäämist (kuigi see tõenäoliselt võimatu on, aga emotsionaalne olen veel ikka) ja nautides uute, tundmatute kohtade avastamist (lagunenud majad, tühermaad jms. kant, kuhu normaalsed neiud jalutama ilmsesti ei läheks). Ja sain seeläbi tagasi positiivsema ja rahulikuma meeleolu, mida nii hädasti vajasin.
Paljud on küsinud, millal ma ära sõidan? Ausõna, oleks tore isegi teada. Loetud päevad on aga selle sõiduni ilmselt jäänud ja mida lähemale see hetk tuleb, seda rohkem kardan ning mõtlen, et nii palju lihtsam oleks olnud öelda "ei". Ja siiski "..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all.."
Keegi ütles mulle hiljuti taas, et küll ma ikka teen paljut. Tegelikult oskan ma lihtsalt halvasti "ei" öelda. Ja usun seda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks või vähemasti õpetab, kuidas tulevikus sarnastest olukordadest välja tulla. Kuidas saakski "ei" öelda, kui nii palju toredaid asju võib juhtuda vastupidi talitades.
Leidsin hiljuti uue sõbra (täpsem on vist öelda, et soojendasin tutvust vana tuttavaga). Nii põnev on inimesi tundma õppida. Vestlesime pikalt ja mulle tundus et olime teineteise vastu ausad. Rääkisime, mis mõtteis oli ning jätsime rahule teemad, millest teine ei tahtnud rääkida ja mis kumbagi ei puudutanud. Jah, sellest eimillestki saingi oma positiivse emotsiooni. Ja et kõik tundus tore ja hea olevat, lasin end veidi lõdvemaks ja tundsin natuke aega naisena. Emotsionaalse ja natuke enesekeskse isendina. Kuni kuulsin negatiivset uudist, mis mu helge maailma ümber keeras ja tänu kaitsetule olekule üsna korralikult segamini raputas. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, ütlen vaid, et see on seotud kõige kaduvusega siin maailmas. Ja šokk oli tuntav.
Täna läksin õue, plaaniga minna jooksma, et füüsiliselt kurnates mõtteid mujale viia, kuid kuna tee polnud hea, kujunes see siiski jalutuskäiguks. Jalutasin oma lemmikkandis, läbi kahe surnuaia, mööda vangla piiri ja leidsin end üks hetk taas uurimas keelatud alasid, natuke kartmas üle piiri astumist ja vahele jäämist (kuigi see tõenäoliselt võimatu on, aga emotsionaalne olen veel ikka) ja nautides uute, tundmatute kohtade avastamist (lagunenud majad, tühermaad jms. kant, kuhu normaalsed neiud jalutama ilmsesti ei läheks). Ja sain seeläbi tagasi positiivsema ja rahulikuma meeleolu, mida nii hädasti vajasin.
Paljud on küsinud, millal ma ära sõidan? Ausõna, oleks tore isegi teada. Loetud päevad on aga selle sõiduni ilmselt jäänud ja mida lähemale see hetk tuleb, seda rohkem kardan ning mõtlen, et nii palju lihtsam oleks olnud öelda "ei". Ja siiski "..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all.."
Tellimine:
Postitused (Atom)