.. hirmu, paanika ja ootusega. 20. apr. lendan Helsingist Haniasse. Kui te arvate, et ühel noorel tüdrukul on lihtne minna teise Euroopa otsa tegema tundmatut tööd, võõraste inimestega, samas täit vastutust kandes ja üritades kõigest väest vastata tööandja ootustele, siis te eksite rohkem kui rämedalt. Juba praegu vaheldub närvilisus väsimusega (sest asju mida teha ja inimesi keda veel näha on lõppematu hulk) ja emotsionaalsusega (tingituna kahest eelmisest). Õnneks pole ma veel päriselt teadvustanud seda, kui üksi ma seal olema saan. Muidu istuksin ainult emotsioonis kinni. Ja õnneks on ka muud tegemist Kreetaks ettevalmistumise kõrvalt, mis tähelepanu kõrvale juhib ja sotsiaalsena hoiab. Ma ju tean, et tegelikult ongi kõik hästi, sest sellist võimalust ei anta paljudele, ja nagu mu ema täna arvas "kui ma seal hakkama saan, siis ma saan kõigega hakkama". Mul on lihtsalt alati olnud võõrastes töökohtades raske õppustel ja kerge lahingus ja ma näen et lähim kuu aega ei saa olema erand. Lihtsalt.. kui te mõtlete mu peale vahepeal või niisama.. kirjutage mulle.. meil või sõnum või midagi.. See saab mulle väga tähtis olema. Mina omalt poolt üritan teid blogi abil kursis hoida, kuigi esialgu ei luba, sest töö võtab ilmselt peast ja jalust. Aga teadke, et mina mõtlen teie peale nagunii koguaeg. Ja ma tahaks teada, kuidas teil läheb ja mis te teete ja kuidas ilm on ja mis vahepeal juhtunud..
Eh, niipalju siis sellest. Lähen nüüd teen omale järjekordse kohvi ja asun ettevalmistustega tegelema:)
Ja veel üks pisiasi: Tartu muusikud ON põnevad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar