Tere minu uus elu.

On minu esimene hommik Kreetal. Margit (töökaaslane) võtab veel soojast voodist viimast aga mina tõusin varem, et teile kirjutada (või noh nii palju varem kui kaks sissemagajat teineteisest varem saavad tõusta). Istun väikese laua taga köögis, söön hommikust ja üritan meenutada, mis möödunud 48 tunnist teid enam huvitada võiks. Laevaga Helsingisse minek oli juba peaaegu eimidagi. Raheli esimene lennusõit oli tore. Üüratu hulga pagasiga liiklemine oli muidugi omaette nali nagu ka minu esimene turvakontroll lennujaamas. Kõik läks muidugi hästi, kuidas teistmoodi saakski. Kreetale jõudes oli firma manager meil vastas, et pagasit ja meid kõigepealt appartementi ära majutada ja seejärel kontorit näidata. Elame kontori lähedal Kalamaki piirkonnas, mere äärest nii 500 m kaugusel. Tänavad on siin kitsad, õues on kuulda kanu, kukke ja lambaid, appartement on rõske (küttesüsteeme siinkandis majadesse ju ei ehitata) aga väljast näeb kõik kena ja lõunamaine välja. Vähemasti minu kogenematule silmale. Jah, elamine on siin kallis. Käisime eile korraks poes ostes võileivamaterjali jms ja kulutasime kergelt ära peaaegu et 20 euri. No eks me näe, kuda edasi. Praegu oleme ikka veel isegi suht turistid ja alles õpime kuda siin hakkama saadakse. Eile õhtul viidi meid Haniasse õhtust sööma ja jalutasime veidi niisama mööda linna. Tõesti kena linn. Ja kõigile neile, kes on mõelnud mulle külla tuleku peale, võin nüüd kindlalt öelda, et kutsun teid, sest siin korra ära käimine on ennast väärt. Einestasime koos siinpoolse manageri ja veel ühe siin korraks oleva rootsi giidiga ja õhtu möödus väga meeldivalt. Õhtu lõpuks toodi kõigile lauale proovimiseks pits rakit. (Kohalik popp alkohoolne jook, mis maitselt meenutas konjakit. Valmistatud väljapressitud viinamarjade jääkidest.) Mõjus kiirelt:P Ahjaa, ühe väga ilusa komplimendi olen kah juba saanud. See tüüp, kes meiega siin tegeleb ja kunagi ammu ka töövestlust minuga pidas rääkis autos mingi hetk inimestest ja nendega suhtlemisest jms. Ja ka sellest, et kui ta uusi giide valis, siis cv’de järgi vaadates olin mina pingereas viimane tänu oma noorusele ja kogenematusele aga pärast vestlust olin kindel esimene. Et ta teab, et mind tuleb välja koolitada ja mul saab alguses kah igasugu asju juhtuma aga et tal on minusse usku. Seda oli julgustav kuuldaJ
Üldine olemine on väsinud ja siiski veel ettevaatlik. Samas, kes ütles et maailma vallutamine lihtne peab olema!:)