... ja toredalt seltskondlik olemine on viimasel ajal. Kui juba kodust väljuda, siis tasub arvestada sellega et on hästi läinud kui sinna samal õhtul ka tagasi jõuab. Seepärast üritan ka hommikupooliti olla võimalikult asjalik.
Selle kõige juures saadab mind see laul.
teisipäev, 28. aprill 2009
laupäev, 25. aprill 2009
Väljas ja muidu hakkabki soojemaks minema:) See teeb mind rõõmsaks ja elujõuliseks jälle:)
Sellegipoolest on tänase päeva lugu see.
Sellegipoolest on tänase päeva lugu see.
kolmapäev, 22. aprill 2009
Ma ei mäleta ühtegi teist nii pikka talve. Nagu suur rusuv hall taevas oleks koguaeg pea kohal ja vaatamata kõigile pingutustele ei õnnestu seda ära tirida. Nagu kiuste istub ta seal ja irvitab ja ootab. Mida? Ma ei tea, aga ma tunnen et mina olen omalt pool teinud kõik, et ümberringi ometi soojemaks võiks minna. Aidanud oma lähedastel nende unistusi ellu viia, astunud ise välja närvilisest õhkkonnast ja hakanud iseenda peremeheks, võtnud teha asju, mida ma naudin, olnud vabam. Ja ometi on külmus ikka veel konstantne, nii väljas kui minu ümber. Ainult üks soe tunne soojendab natuke südant ja kaitseb sel veel rohkem haiget saamast. Ja aknalaual potis tärkavad taimed.
Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?
Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?
teisipäev, 21. aprill 2009
paigalpüsimatuse etalon
Niisiis nädalavahetusest.
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.
P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.
P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu
reede, 17. aprill 2009
"Stalker" in making
Sotsiaalse taustaga lühipõnevik. Poiss, kes on just oma endisest tüdruksõbrast lahku läinud, saab kirja tüdrukult, kes soovib temaga lähemalt tutvuda. Tüdruk viitab oma Orkuti profilile, aga palub poissi lugu saladuses hoida. Ühel õhtul jooksma minnes juhtub poiss pealt nägema, kuidas sama tüdruk autost välja tõugatakse ja metsateele maha jäetakse. Tüdruk ei tee temast aga väljagi, vaid kiirustab üksildase maja poole...
Peaks vist midagi kirjutama.
Tere.
vms.
Ilgelt paha ja nõme tunne on. See tuleb ikka peale siis kui saad teada et asi, mille eest oled kogu oma elu ja jõuga võidelnud, läks luhta ja et oled sellega seoses alt vedanud endale lähedasi inimesi, kelle heaolu eest sa omamoodi vastutust kannad. Väga, väga, väga paha.
Tegelt on toredaid asju ka. Lühifilm nimega "Stalker" on näiteks väga tore asi. Või noh sellest saab väga tore asi, praegu on see veel hulk väga toredaid inimesi täiesti geniaalsete ideedega mis tõotavad vormuda kunstiteoseks. Väga uhke on sellise asja juures olla.
Eilne London Electricity laiv Privees oli kah tegelikult tore. Ma ei ole vist ühtegi nii hingega oma muusikas olevat dj'd veel lihtsalt sattunud nägema. Ja ma oleks ehk isegi täitsa elamuse saanud, kui klubis oleks rohkem õhku ja minul vähem masendust peas olnud. Ja seda ei juhtu just tihti, et inimesed lähevad klubis suitsuruumi värsket õhku hingama:P
Ja silmarõõmud on kah toredad.
Ma arvan, et uuel nädalal räägin võtetest lähemalt ja olen selleks ajaks ka positiivsuse tagasi saanud. Senikaua tegelen aktiivselt mõtete mujale juhtimisega.
Tere.
vms.
Ilgelt paha ja nõme tunne on. See tuleb ikka peale siis kui saad teada et asi, mille eest oled kogu oma elu ja jõuga võidelnud, läks luhta ja et oled sellega seoses alt vedanud endale lähedasi inimesi, kelle heaolu eest sa omamoodi vastutust kannad. Väga, väga, väga paha.
Tegelt on toredaid asju ka. Lühifilm nimega "Stalker" on näiteks väga tore asi. Või noh sellest saab väga tore asi, praegu on see veel hulk väga toredaid inimesi täiesti geniaalsete ideedega mis tõotavad vormuda kunstiteoseks. Väga uhke on sellise asja juures olla.
Eilne London Electricity laiv Privees oli kah tegelikult tore. Ma ei ole vist ühtegi nii hingega oma muusikas olevat dj'd veel lihtsalt sattunud nägema. Ja ma oleks ehk isegi täitsa elamuse saanud, kui klubis oleks rohkem õhku ja minul vähem masendust peas olnud. Ja seda ei juhtu just tihti, et inimesed lähevad klubis suitsuruumi värsket õhku hingama:P
Ja silmarõõmud on kah toredad.
Ma arvan, et uuel nädalal räägin võtetest lähemalt ja olen selleks ajaks ka positiivsuse tagasi saanud. Senikaua tegelen aktiivselt mõtete mujale juhtimisega.
neljapäev, 16. aprill 2009
Järjekordsel hullumeelselt kiirel ajal teen mina muidugi muusikateste. Aga kuidagi tuleb end vahepeal lõbustada kah, siis on kergem hiljem jälle end asjalikuks motiveerida.
1. How am I feeling today? The Trio Arvo Leibur, Heiki Mätlik ja Terje Terasmaa - Adios Nonino (instrumentaalpala, ilus aga veidi aeglane minu päeva kohta võin juba ette öelda)
2. Will I get far in life? Claire's Birthday - All the luck in the world (Õujeeee, see on siuke lugu mille jooksul tuleb küüntega istmest kinni hoida et mitte kohe mööda tuba ringi karglema hakata. Paljutõotav!:D)
3. Where will I get married? Artist -Track 9 aaa, häälest tunda vana hea george michael, siuke sensuaalne lugu, mmm tõotab romantikat kusagil merekaldal vms ;)
4. What is my best friend’s Theme Song? Juan Quesada - Asturias (Vicky Cristina Barcelona OST. Ilus kitarripala. Wikipedia meenutab, et Asturias on tegelikult üks autonoomne kommuun Hispaanias, mis keskajal oli lausa kuningriik)
5. What is the Story of My Life? Amor Trio - Nataša. (Et siis lugu noorusaja meenutustest. Ma siis parem võtan praegu kõik mis võtta annab:P)
6. What was Highschool like? Külalised - Mõistan ja saan aru (Jah, nii oligi)
7. How can I get ahead in life? Boy George & Culture Club - Do you really want to hurt me (Mina? Mina ei taha kellelegi paha, ausõna.)
8. What is the best thing about me? Jäääär - Kolm lõtva tulpi (Oookeiii. Võib-olla siis edasiliikumise oskus.No eks näeb kui kaugele ma niimoodi jõuan)
9. What is today going to be like? Bjork - Enjoy (Tänks. Ma siis teen nii:D)
10. What is in store for this week? Bobby McFerrin - I'm my own walkman (hmm, et siis vist ikka kass, kes kõnnib omapäi)
11. What song describes my parents? Artist - track 1 (Uuuuuuuu, minu lemmik George Michael - Outside. Eeee.... vanemad.....eee... mmmmm...ei kommenteeri)
13. How is life going? Bobby Mc Ferrin - First Movement from concerto for violin, string orchestra and continuo (Mm, harmooniliselt siis ütleks:P)
14. What song will they play at my Funeral? The Who - Who are you. (Muhahhaaaaa - ja siis olgu CSI meeskond kah kõrval valveseisakus :D Ei aga muidu mul poleks kah selle loo vastu midagi:D)
15. How does the world see me? Charlie Clouser - Let it ride (Las Vegase seriaali tunnusmuusika siis. Ja ma olen selle vastusega üsna rahul)
16. Will I have a happy life? Manu Chao - luna y sol (Eks ta nii ongi - päikest ja kuud ikka vaheldumisi ja vahepeal korraga ka:))
17. What do my friends really think of me? Manu Chao - Mentira (Sain teada et mentira tähendab hispaania keeles "vale". Ah et nii hästi te siis minust arvategi - sõbrad!)
18. Do people secretly lust after me? Buena Vista Social Club - Bruca Manigua (jäin selle tähendust veel uurima, panen hiljem kirja)
21. Will I have children? Def Räädu feat. JOC - Mis värk on? (ee, no seda minagi :P)
23. How will I be remembered? Dinah Washington - Unforgettable (Noh nagu teemasse küll, aga vastust ei anna :P)
24. What is my signature dance song? Kylie Minogue - Chocolate (jaa, võib olla küll:))
25. What is my current theme song? Franz Ferdinand - Darts of Pleasure (:D:D:D okei, kõlbab hästi :D)
26. What does everyone else think of my current theme song is? Jennifer Lopez - I'm real (võimalik, või vähemasti mõne inimese puhul)
27. What type of men/women do you like? Dagö - hallid päevad. (ei ole nii)
reede, 10. aprill 2009
Ei saa mitte kirjutamata jätta, et tänu heade sõprade abile, siinkohal tervitan Mihklit, käisin eile teatris. Vaatamas draamateatri "Mängud tagahoovis ehk because". (warning SPOILER! kui te tõesti kavatsete seda tükki vaatama minna siis võib olla on targem kui te selle kohta enne sisututvustusi ja kommentaare ei loe)
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.
Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.
Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."
esmaspäev, 6. aprill 2009
Täna, see tähendab esmaspäeval, oli juba suhteliselt rahulik haavade lakkumise päev. Sellele eelnenu oli aga üks korralik isiklik "hullude päevade" üritus. Suvalises järjekorras kirja panduna olen ma alates kolmapäevast üsna korralikus kontsentratsioonis
* olnud heas tujus
* sellele järgnevalt saanud kaela paanikat ja hädaldamist
* saanud ukse taha saabunud Virkolt šokolaadi ja veidi raha
* kuulanud Bönnu armuavaldusi (küll vähem kui ma oleks oodanud ;))
* solvunud mõned korrad üsna tühistel põhjustel
* söönud sushit, joonud veini ja vaadanud jaapani animafilmide festivali avafilmi
* alustanud uut kudumistööd
* asju ja ennast katki teinud
* tegelenud suure hulgal public relationsi ja inimeste töölevõtuga. Kokkuvõtteks lõppes asi väga positiivselt ja mul on selle üle siiralt hea meel.
* taaskord aru saanud et asjad juhtuvad a.)varem b.)hiljem c.)siis kui nad ise tahavad.. ja nii nagu nad ise tahavad. Ja sellest et ma olen ikka üliemotsionaalne inimene :P
* kohanud oma printsi
* osalenud veel veidi piilukaameravõtetel
* nautinud oma viimaseid "külmapilte"
* saanud teada, et on võimalik et keegi blokkis lihtsalt minu kõned mõneks ajaks ära. I feel scary now:P
* käinud Tartus peol
* olnud purjus ja olnud õnnelik ja olnud kuri
* nautinud ülikevadise ilmaga Tartu Raekojaplatsil hommikusööki
* käinud lõpuks ära Tartu Botaanikaaias, mis oli lihtsalt imetore. Kõik need päevitavad kilpkonnad ja muud toredad loomad ja kaktused mida sai paitada ja troopikataimed jne jne. Soovitan soojalt:)
* käinud parte söötmas ja niisama Tartu peal ringi jalutanud
* pidanud pikki ja veel pikemaid vestlusi Liisaga
* aidanud ajada asju ühe uue väga laheda lühifilmi juures, sinna inimesi kupeldanud ja muidu sel teemal kaasa mõelnud
*kohanud suurt hulka uusi ja vanu sõpru :)
Ja Riina väitis, et täna polnud veel isegi mitte täiskuu. Kevad on vist tõesti siin, Tundub et mahlad juba voolavad;)
* olnud heas tujus
* sellele järgnevalt saanud kaela paanikat ja hädaldamist
* saanud ukse taha saabunud Virkolt šokolaadi ja veidi raha
* kuulanud Bönnu armuavaldusi (küll vähem kui ma oleks oodanud ;))
* solvunud mõned korrad üsna tühistel põhjustel
* söönud sushit, joonud veini ja vaadanud jaapani animafilmide festivali avafilmi
* alustanud uut kudumistööd
* asju ja ennast katki teinud
* tegelenud suure hulgal public relationsi ja inimeste töölevõtuga. Kokkuvõtteks lõppes asi väga positiivselt ja mul on selle üle siiralt hea meel.
* taaskord aru saanud et asjad juhtuvad a.)varem b.)hiljem c.)siis kui nad ise tahavad.. ja nii nagu nad ise tahavad. Ja sellest et ma olen ikka üliemotsionaalne inimene :P
* kohanud oma printsi
* osalenud veel veidi piilukaameravõtetel
* nautinud oma viimaseid "külmapilte"
* saanud teada, et on võimalik et keegi blokkis lihtsalt minu kõned mõneks ajaks ära. I feel scary now:P
* käinud Tartus peol
* olnud purjus ja olnud õnnelik ja olnud kuri
* nautinud ülikevadise ilmaga Tartu Raekojaplatsil hommikusööki
* käinud lõpuks ära Tartu Botaanikaaias, mis oli lihtsalt imetore. Kõik need päevitavad kilpkonnad ja muud toredad loomad ja kaktused mida sai paitada ja troopikataimed jne jne. Soovitan soojalt:)
* käinud parte söötmas ja niisama Tartu peal ringi jalutanud
* pidanud pikki ja veel pikemaid vestlusi Liisaga
* aidanud ajada asju ühe uue väga laheda lühifilmi juures, sinna inimesi kupeldanud ja muidu sel teemal kaasa mõelnud
*kohanud suurt hulka uusi ja vanu sõpru :)
Ja Riina väitis, et täna polnud veel isegi mitte täiskuu. Kevad on vist tõesti siin, Tundub et mahlad juba voolavad;)
neljapäev, 2. aprill 2009
Eile oli üks väga jabur ja täna oli üks ilus päev. Millegi lõpp ja millegi algus. Teadaolevalt minu rolli lõpp PolygonTeatris. Mille algus, seda ma veel ei tea.
Aga nagu on aru saada, siis praegu ongi verevahetuse ja uute otsuste aeg. Igal pool.
Ma ei ole siia ammu kirjutanud, sest mul on ikka veel pooleli reisikiri jaanuarikuisest Egiptuseskäigust. Kunagi saab see siia ümber kirjutet aga otsustasin vahepeal ka muid mõtteid uuesti kirja panema hakata. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et see paus just nüüd otsa saab..
Huvitav, kas mul on õnnestunud nüüd lõpuks mingid pusletükid õigetesse kohtadesse saada, et asjad ise toimima hakkaks?
Kuna ma Vennaskonna "Tuled öös" lugu olen juba kusagil siin kunagi tsiteerinud, siis seekord üks teine pala nende repertuaarist.
Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel...
Aga nagu on aru saada, siis praegu ongi verevahetuse ja uute otsuste aeg. Igal pool.
Ma ei ole siia ammu kirjutanud, sest mul on ikka veel pooleli reisikiri jaanuarikuisest Egiptuseskäigust. Kunagi saab see siia ümber kirjutet aga otsustasin vahepeal ka muid mõtteid uuesti kirja panema hakata. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et see paus just nüüd otsa saab..
Huvitav, kas mul on õnnestunud nüüd lõpuks mingid pusletükid õigetesse kohtadesse saada, et asjad ise toimima hakkaks?
Kuna ma Vennaskonna "Tuled öös" lugu olen juba kusagil siin kunagi tsiteerinud, siis seekord üks teine pala nende repertuaarist.
Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel...
Tellimine:
Postitused (Atom)