Ei saa mitte kirjutamata jätta, et tänu heade sõprade abile, siinkohal tervitan Mihklit, käisin eile teatris. Vaatamas draamateatri "Mängud tagahoovis ehk because". (warning SPOILER! kui te tõesti kavatsete seda tükki vaatama minna siis võib olla on targem kui te selle kohta enne sisututvustusi ja kommentaare ei loe)
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.


Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."