paigalpüsimatuse etalon

Niisiis nädalavahetusest.
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.

P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu