Ma ei mäleta ühtegi teist nii pikka talve. Nagu suur rusuv hall taevas oleks koguaeg pea kohal ja vaatamata kõigile pingutustele ei õnnestu seda ära tirida. Nagu kiuste istub ta seal ja irvitab ja ootab. Mida? Ma ei tea, aga ma tunnen et mina olen omalt pool teinud kõik, et ümberringi ometi soojemaks võiks minna. Aidanud oma lähedastel nende unistusi ellu viia, astunud ise välja närvilisest õhkkonnast ja hakanud iseenda peremeheks, võtnud teha asju, mida ma naudin, olnud vabam. Ja ometi on külmus ikka veel konstantne, nii väljas kui minu ümber. Ainult üks soe tunne soojendab natuke südant ja kaitseb sel veel rohkem haiget saamast. Ja aknalaual potis tärkavad taimed.

Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?