Muidu on kah tore artikkel, aga see lõik on kuld ja kehtib tõenäoliselt iga kunstivaldkonna puhul ja võiks olla meeles igal kriitikul, kes tuleb oma arvustuses suurt tõde kuulutama.

Teatrist võib kirjutada igatpidi - ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi - ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida.
Kairi Prints, Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ