Reede, 17. aprill 2015

Õhupuudusest

Mulle tundub, et aina rohkem on ükspuha millises ettevõtmises puudu mänguruumist ehk õhust.
Võtame mõne firma. Enamasti on töötajad pandud tööle arvestusega, et nad jõuavad 100-110% asjadest antud tööaja jooksul ära teha. Ja majanduskava? Noh ikka tulud-kulud nulli ja natuke midagi peale ka.
Aga siis tuleb mängu Murphy. Üks töötajatest jääb haigeks ja (imede-ime) võtab välja haiguspäeva. Seda pole ju projekti ajakavasse sisse kirjutatud. Seega langeb teistele sellevõrra suurem koormus. Ja kui see üks siis terveks saab, võib juhtuda, et järgmine väsimusest kohe haigeks jääb. (Pole siis ime, et väikelastega töötajad tööandja silmis puhta saatanast on :D) Ja kogu projekt hakkab ühte jalga liipama, sest ajakavaga ei tulda enam toime.
Või majanduslikust küljest? Kõiki võimalikke faktoreid toote või teenuse müügi juures on võimatu ette ennustada. Või ka näiteks seda, kuidas konkurendid käituvad. Ja siis tuleb välja, et sel korral ei olnud kasum nii suur kui plaanitud oli ja tuleb kusagilt kohe koomale tõmmata, et hädavajalikud kulutused tehtud saaks. Ja see mõjutab kõiki järgmisi samme.
Ma ei ole küll kunagi majandust õppinud aga ma olen üsna kindel, et sellisteks puhkudeks vajaliku mänguruumi varakult sisse planeerimine on kuhugi teooriatesse sisse kirjutatud. Sellele vaatamata tundub ümberringi vaadates, et enamik firmajuhte tahab ikka võimalikult kiirelt ja võimalikult palju kõigest välja pitsitada. Ja eks tal ole ka selleks omad põhjused kui riik ise selles osas suunda näitab.
Paljude kiratsevate väikefirmade asemel tahaks näha rohkem suuri ja perspektiivikaid ettevõtmisi, mille heaks töötajad ka päriselt töötada tahaks.
Kujuta ette - sul on terve rahvus inimesi, kelle põhiloomuses on tublilt töötada ja selle asemel, et neid selle juures toetada, piinad sa nad lihtsalt piltlikult öeldes esimese kolme kuuga surnuks. Milline ressursiraiskamine! :D

Inspireerituna kõigist neist artiklitest, mis viimastel päevadel seoses peaministri eelmise majandusnõuniku artikliga meedias on olnud. Ja sellest ka:
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/mannik-kui-ettevotja-ariidee-lubab-maksta-ainult-500-600-eurost-palka-tuleb-see-ari-kinni-panna?id=71247809

Laupäev, 21. märts 2015

tõdemus

Kõige rohkem olen ma oma elus pidanud õppima lahti ütlemist neist asjadest ja inimestest, millest / kellest ma kõige rohkem hoolinud olen. Need, mis ikka tõesti pidid jääma, on ka pärast lahti ütlemist ikka tagasi tulnud ja käest võtnud ja öelnud, et nad leiavad ikka uue viisi minuga koos olla. Või et nad on igal juhul minu poolt. Või midagi muud, mis ütleb kõik üle aja.

Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

...

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad kuulata.

Lihtsalt pidin selle kuhugi välja ütlema.
Mõnikord ma ise vahutan nii, et ei pane üldse tähele, et teisel poolel ka midagi öelda oli. Räägin nö. surnuks. Ma võin seda teha, sest ma elan asju üsna palju läbi ning minu jaoks on oluline seda edasi vahendada, et läbielatu jälle enda seest välja saaks ventileeritud ja oleks ruumi uutele juhtumistele. Ma olen selline elava loomuga laps ja ma ei saa sinna midagi parata, Aga mulle väga meeldib, kui ma näen, et keegi on minu jutust lugenud rohkem välja kui ainult selle, mis pealispinnal oli. Ja mulle lihtsalt meeldib, kui keegi ütleb "ma olen siin, et sind ära kuulata". Ja ma tahan loota, et ma enamasti siiski olen hea kuulaja. Ka siis kui sõnad on kirjas. Või kui neid ei olegi.

Laupäev, 3. jaanuar 2015

Is this the real life? Is this just fantasy?

Kujutage ette olukorda. Teil on hea sõber / kallim / keegi, kellega te jagate hea meelega suurt osa neist asjadest, mis teiega juhtub. Ja kui midagi põnevat juhtub, siis jagada tahaks ju esimesel võimalusel. Vanasti.. (noh nii kõigest kümme aastat tagasi).. tuli jagamiseks helistada ja leppida kokkusaamine. See oli üsna lühike ja konkreetne kõne, mis kestis maksimaalselt kaks minutit. Ja siis oodata võib olla nädal aega enne kui see hetk pärale jõudis. Vahepeal jõudis juba mitu põnevat asja veel juhtuda ning olemasolevad emotsioonid ja muljed jõudsid kas lahtuda või hoopis suuremaks koguneda ning igal juhul jätkus kokkusaamisel juttu kauemaks.
Aga nüüd - telefon lahti, messenger / skype lahti ja kõige ärevamad uudised ongi edasi antud. Punkt. Paremal juhul muljetatakse veidi nende teemal (kui vastaspool ei ole koosolekul või muul moel hõivatud) ja nii ongi. Selle asemel, et kohtuda ja jagada elamusi ning emotsioone, saadame kiirelt üle interneti mingi andmekoguse infot, saame kinnituse, et see on kättesaadud, ja sinna see jääbki. Ja teate, mis siis juhtub, kui me selle endale olulise inimesega lõpuks kohtume? Õige. Me istume telefonis.

Ma ei tea, kas ma olen erand, aga minu jaoks ei ole seda olukorda keeruline ette kujutada. Õigemini - seda on korduvalt juhtunud. Ja ma olen võtnud aeg-ajalt seetõttu lausa meelega hoiakuks mingeid asju mitte jagada kohe kui need juhtuvad. Sest ma tean, et ma saan teistsuguse elamuse ja emotsiooni inimese, mitte arvuti või telefoniga suheldes. Ja need elamused ja emotsioonid ongi ju üldse see, miks ma suhelda tahan.

Samast asjast veidi teise vaatenurga alt.
Mulle tundub aina rohkem, et ümbritseva maailma digistumisega hakkame ära kaotama erinevaid psühholoogilisi ruume päriselus. No võtame 50 aastat tagasi. Inimese jaoks oli oluline, millises ruumis ta parasjagu on. Oli päris suur vahe, kas ta on kodus või töökohal. Ta läks tööle tööd tegema (ja ei kujutanud ettegi, et selle asemel on võimalik pool päeva Facebook'is istuda). Ja siis ta läks koju, et oma koduse elu eest hoolt kanda (ja ei kujutanud ettegi, et tööd on võimalik koju kaasa võtta). Lihtne, selge - kaks erinevat ruumi, kus käitumisviis on erinev. Kui ta läks kohvikusse, siis see oli kolmas ruum. Ja kui ta läks kirikusse, siis see oli neljas. Kõigis neis kohtades olid omad käitumisreeglid ja oma vaimne meelestatus. Sarnased olukorrad täna? Ma ütleks, et ükspuha kuhu inimene läheb, istub ta kõigepealt maha ja võtab välja oma telefoni, et näha, mis vahepeal juba internetis juhtuda on jõudnud. Ja siis selle telefoni kõrvalt teeb ta ka kodus süüa, tööl tööd, joob kohvikus kohvi ja .. noh.. püha ei ole meile enam ammu nagunii midagi :D

Mitte et ma ise selles kõiges sama palju süüdi ei oleks. Eks ma enda ja oma kogemuste pealt kirjutangi. Aga mulle tundub lihtsalt aina rohkem, et meie väärtuskoodeksid ei ole jõudnud järele meid ümbritseva tehnika arengule. Või mis, õigemini me oleme lihtsalt olemasoleva eetikagi täiesti ära unustanud. Sest kõik need vidinad võimaldavad meil kerastuda oma kõige mugavamasse mugavusstsooni üldse. Ja ignoreerida kõike, mis antud hetkel tundub vähem tähtis. Näiteks teine inimene.

Kõigil telefonidel on nupp, millest internet välja käib. Ja see kõik mida me jagada tahame ju tegelikult ikkagi juhtub väljaspool digimaailma.

Inspireerituna neist:
http://www.imdb.com/title/tt1433811/?ref_=nv_sr_1
https://medium.com/@hansdezwart/ai-weiwei-is-living-in-our-future-474e5dd15e4f

Laupäev, 18. oktoober 2014

Inspireerituna mõnest mõttest, mis tekkis seda artiklit lugedes, otsustasin kirja panna need asjad, millega ma viimase kümne aasta jooksul hakkama olen saanud. Aeg-ajalt inimesed ikka ütlevad, et "oh, sa teed nii palju" või "oi millal sa seda teha jõudsid" aga ise nende asjade keskel olles, ei saa sellest enamasti aru. Ja mul on halb mälu ka. Aga need asjad, mis mul meelde tulevad on siin. Alates ajast, kui ma sain 18.

* Lõpetanud keskkooli
* Töötanud palju: kohvikus, restoranis, projektijuhi abina ühe suurima eesti veebiportaali juures, nö sekretärina teatrikooli juures, projektijuhina väiksemate teatriprojektide juures, lisaks töötanud teatriprojektide juures avalike suhete ja turundusjuhina, kostümeerijana, lavastajana, näitlejana (tõenäoliselt midagi veel), töötanud giidina, reisikonsultandina, ühe täispika filmi juures platsimanageri assistendina, flaierijagajana, noortetööjuhina Eesti suurimas teatris... nojaa ilmselt midagi veel.
* Õppinud juurde: reisikorraldust (2,5 aastat) ja kultuuriteadust (terve bakalaureuse :D)
* Loonud oma väiketeatri, mis tähistas nädal tagasi oma viiendat sünnipäeva. See võrdub peaaegu lapse omamisega. Ausõna.
* Olnud mitmeid kordi täiesti pööraselt armunud
* Seadnud veel rohkemaid kordi mõistuse tunnetest ettepoole
* Olnud kihlatud
* Elanud pool aastat Kreetal
* Teeninud väga hästi (kuu lõpus võrdub see nagunii samaga, mis järgmine punkt)
* Teeninud kohutavalt.
* Andnud oma südame ära peaaegu kõigile ülesannetele ja töödele, mis mulle ette on sattunud. Ühtlasi, mitte võtnud vastu neid ülesandeid, mis mind ei kõiguta.
* Kolinud
* Teinud remonti
* Nautinud aega oma täiesti asendamatute sõpradega
* Tülitsenud muidugi ka.
* Korduvalt taasavastanud, et mõnede sõprade puhul ei ole vahet, kas te olete olnud just tülis või mitte suhelnud üle kümne aasta. Te jätkate sealt, kus pooleli jäi. Sest sõprus on esikohal.
* Korraldanud praeguseks juba poolteist rahvusvahelist teatrifestivali.
* Reisinud.
* Olnud pikalt psühholoogiliselt keerulistes olukordades. Olnud depressioonis ja söönud mingeid kohutavaid tablette. Sellest kõigest korduvalt üle saanud ja jällegi iseendaks tagasi muutunud. Kuigi ma kartsin alati, et see ei ole enam võimalik.
* Esinenud näitlejana laval/filmides. Lisaks esinenud foorumteatriga. Ja muidugi lõpututes kogustes improga.
* Teinud palju julgeid otsuseid.


Iga ühe taga neist punktidest on omaette pikk lugu ja palju selle loo loomiseks kulunud energiat ja aega. Mida lähemalt te mind nende aegade jooksul kõrvalt olete näinud, seda rohkem te seda aimate.

Põnev on see, mida need järgmised vähemalt viiskümmend aastat, siis veel pakkuda võivad :)

Kolmapäev, 3. september 2014

Esmaspäev, 1. september 2014

Viimasel ajal tahavad spämmirobotid jälle rohkem mu postitusi kommenteerida. Mis tähendab, et ma saan nende tegevuse kohta kirja. Mis tähendab, et ma satun lugema oma vanu postitusi ja tõdema... et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud :D

Tegelikult muidugi ikka on. Kõige rohkem olen mina ja minu suhtumine nendesse jamadesse, kuhu ma ikka ja jälle paistan sattuma. Jamad on üldjoontes samad. Mina aga otsin uusi viise kuidas nendega hakkama saada. Üksvahe keskka-ajal küsisin sõpradelt, et mis nad arvavad, mis võiks olla minu film. Üks meeldejäävamatest vastustest oli Lola rennt. Noh, nüüd nii ongi.

Ühest tõsisest asjast tahaks ka kirjutada.

See oli päris uskumatu, millise tagasiside- ja järellainetuse Robin Williamsi surm meedias ja ehk võib öelda ka ühiskonnas tekitas. Depressiooni teemadel on küll juba varasemalt olnud tunda veidi vabamat rääkimist aga mulle tundub, et see kahetsusväärne sündmus tegi murrangu, tänu millele ehk paljude elu võib tulevikus muutuda. Sest depressioon on eelkõige arvamus, et sa oled üksinda. Aga kui kõik sinu ümber ütlevad, et sa seda tegelikult ei ole.. ehk on see pool sammu haiguse võidu suunas.

Olgu kuidas ta on, seoses selle sündmuse kajastamisega on tekkinud teemaks ka koomikute või näitlejate kergem kalduvus depressiooni ning ühel õhtul tundus mulle, et ma leidsin mõttekäigu, kuidas seda nähtust ehk veidi paremini selgitada.

Meil kõigil on olukorrad, milles me end mugavalt tunneme ja need teised, milles me seda ei tee. See kõik sõltub meie kasvatusest, ühiskonnast, põhimõtetest geneetikast ja kes teab veel millest muust. Ja see on täiesti okei. Me üritame ära kasutada oma tugevaid külgi ja pigem varjata nõrku. Ja hoiduda neist asjadest, mis meile üldse ei meeldi. Me peidame need enda sees ühe tugeva müüriga aia sisse. Ja kui meil on elus hästi läinud, siis oleme suutnud korraldada asjad nii, et keegi selle müüri ümber väga jalutama ega seda torkima ei satu. Ehk unustame isegi lõpuks need asjad, mis sinna sisse on pandud. Ja nii teevad ka näitlejad. Ainult et... nende aed on tavaliste inimeste aedadega võrreldes palju väiksem, sest nemad ei saa ja võib-olla ka mõnikord ei taha öelda, et neile miski ei sobi. Näitleja elukutse tähendab ju mängida erinevaid rolle võimalikult elutruult ning see elutruudus tähendab seda, et tihti elataksegi kõike mängitut ka eluliselt läbi. Olgu siis teemaks parasjagu kasvõi needsamad asjad, millest just see inimene tegelikult rääkida ei tahaks ja mis on ära peidetud tema müüri taha. Ta on sunnitud seda müüri tegema aina väiksemaks ja jätma sinna sisse ainult need asjad, mis talle tõesti olulised on ja teistega ikka edasi mängima. Aga selle müüri väiksus võib muutuda ajapikku ahistavaks. Ja siis võivadki asjad nihu minna.

Meie kõigi sees on need kohad kuhu teised ei pääse. Ja ma arvan, et see on oluline, sest see teeb meist isiksused. Ja ma väga loodan, et minu sõbrad oskavad abi küsida, kui nende sees kitsaks hakkab jääma. Sest kõik, kes me maha jääme, mõtleme ju, et kui me oleks teadnud, oleks me andnud endast kõik, et teda aidata.

Üks lugu ka.