Kujutage ette olukorda. Teil on hea sõber / kallim / keegi, kellega te jagate hea meelega suurt osa neist asjadest, mis teiega juhtub. Ja kui midagi põnevat juhtub, siis jagada tahaks ju esimesel võimalusel. Vanasti.. (noh nii kõigest kümme aastat tagasi).. tuli jagamiseks helistada ja leppida kokkusaamine. See oli üsna lühike ja konkreetne kõne, mis kestis maksimaalselt kaks minutit. Ja siis oodata võib olla nädal aega enne kui see hetk pärale jõudis. Vahepeal jõudis juba mitu põnevat asja veel juhtuda ning olemasolevad emotsioonid ja muljed jõudsid kas lahtuda või hoopis suuremaks koguneda ning igal juhul jätkus kokkusaamisel juttu kauemaks.
Aga nüüd - telefon lahti, messenger / skype lahti ja kõige ärevamad uudised ongi edasi antud. Punkt. Paremal juhul muljetatakse veidi nende teemal (kui vastaspool ei ole koosolekul või muul moel hõivatud) ja nii ongi. Selle asemel, et kohtuda ja jagada elamusi ning emotsioone, saadame kiirelt üle interneti mingi andmekoguse infot, saame kinnituse, et see on kättesaadud, ja sinna see jääbki. Ja teate, mis siis juhtub, kui me selle endale olulise inimesega lõpuks kohtume? Õige. Me istume telefonis.
Ma ei tea, kas ma olen erand, aga minu jaoks ei ole seda olukorda keeruline ette kujutada. Õigemini - seda on korduvalt juhtunud. Ja ma olen võtnud aeg-ajalt seetõttu lausa meelega hoiakuks mingeid asju mitte jagada kohe kui need juhtuvad. Sest ma tean, et ma saan teistsuguse elamuse ja emotsiooni inimese, mitte arvuti või telefoniga suheldes. Ja need elamused ja emotsioonid ongi ju üldse see, miks ma suhelda tahan.
Samast asjast veidi teise vaatenurga alt.
Mulle tundub aina rohkem, et ümbritseva maailma digistumisega hakkame ära kaotama erinevaid psühholoogilisi ruume päriselus. No võtame 50 aastat tagasi. Inimese jaoks oli oluline, millises ruumis ta parasjagu on. Oli päris suur vahe, kas ta on kodus või töökohal. Ta läks tööle tööd tegema (ja ei kujutanud ettegi, et selle asemel on võimalik pool päeva Facebook'is istuda). Ja siis ta läks koju, et oma koduse elu eest hoolt kanda (ja ei kujutanud ettegi, et tööd on võimalik koju kaasa võtta). Lihtne, selge - kaks erinevat ruumi, kus käitumisviis on erinev. Kui ta läks kohvikusse, siis see oli kolmas ruum. Ja kui ta läks kirikusse, siis see oli neljas. Kõigis neis kohtades olid omad käitumisreeglid ja oma vaimne meelestatus. Sarnased olukorrad täna? Ma ütleks, et ükspuha kuhu inimene läheb, istub ta kõigepealt maha ja võtab välja oma telefoni, et näha, mis vahepeal juba internetis juhtuda on jõudnud. Ja siis selle telefoni kõrvalt teeb ta ka kodus süüa, tööl tööd, joob kohvikus kohvi ja .. noh.. püha ei ole meile enam ammu nagunii midagi :D
Mitte et ma ise selles kõiges sama palju süüdi ei oleks. Eks ma enda ja oma kogemuste pealt kirjutangi. Aga mulle tundub lihtsalt aina rohkem, et meie väärtuskoodeksid ei ole jõudnud järele meid ümbritseva tehnika arengule. Või mis, õigemini me oleme lihtsalt olemasoleva eetikagi täiesti ära unustanud. Sest kõik need vidinad võimaldavad meil kerastuda oma kõige mugavamasse mugavusstsooni üldse. Ja ignoreerida kõike, mis antud hetkel tundub vähem tähtis. Näiteks teine inimene.
Kõigil telefonidel on nupp, millest internet välja käib. Ja see kõik mida me jagada tahame ju tegelikult ikkagi juhtub väljaspool digimaailma.
Inspireerituna neist:
http://www.imdb.com/title/tt1433811/?ref_=nv_sr_1
https://medium.com/@hansdezwart/ai-weiwei-is-living-in-our-future-474e5dd15e4f
2 kommentaari:
Oleneb, mis töö inimesel oli 50 aastat tagasi, aastal 1965. Kui ta ta istus kuskil plaani-, rajooni- või larteikomitees, küll seal oli asendust töö tegemisele. Sest mis töö see kontoritöö ikka on, pool sellest on paras aseaine.
Ka tõsi. Aga eks siis sai muid asju selle arvelt ära tehtud. Facebook'is istumisega teeme me harva midagi ära.
Postita kommentaar