pühapäev, 1. aprill 2007

..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all..

Eelmise postituse kirjutamise ajast on juhtunud palju.

Keegi ütles mulle hiljuti taas, et küll ma ikka teen paljut. Tegelikult oskan ma lihtsalt halvasti "ei" öelda. Ja usun seda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks või vähemasti õpetab, kuidas tulevikus sarnastest olukordadest välja tulla. Kuidas saakski "ei" öelda, kui nii palju toredaid asju võib juhtuda vastupidi talitades.
Leidsin hiljuti uue sõbra (täpsem on vist öelda, et soojendasin tutvust vana tuttavaga). Nii põnev on inimesi tundma õppida. Vestlesime pikalt ja mulle tundus et olime teineteise vastu ausad. Rääkisime, mis mõtteis oli ning jätsime rahule teemad, millest teine ei tahtnud rääkida ja mis kumbagi ei puudutanud. Jah, sellest eimillestki saingi oma positiivse emotsiooni. Ja et kõik tundus tore ja hea olevat, lasin end veidi lõdvemaks ja tundsin natuke aega naisena. Emotsionaalse ja natuke enesekeskse isendina. Kuni kuulsin negatiivset uudist, mis mu helge maailma ümber keeras ja tänu kaitsetule olekule üsna korralikult segamini raputas. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, ütlen vaid, et see on seotud kõige kaduvusega siin maailmas. Ja šokk oli tuntav.
Täna läksin õue, plaaniga minna jooksma, et füüsiliselt kurnates mõtteid mujale viia, kuid kuna tee polnud hea, kujunes see siiski jalutuskäiguks. Jalutasin oma lemmikkandis, läbi kahe surnuaia, mööda vangla piiri ja leidsin end üks hetk taas uurimas keelatud alasid, natuke kartmas üle piiri astumist ja vahele jäämist (kuigi see tõenäoliselt võimatu on, aga emotsionaalne olen veel ikka) ja nautides uute, tundmatute kohtade avastamist (lagunenud majad, tühermaad jms. kant, kuhu normaalsed neiud jalutama ilmsesti ei läheks). Ja sain seeläbi tagasi positiivsema ja rahulikuma meeleolu, mida nii hädasti vajasin.
Paljud on küsinud, millal ma ära sõidan? Ausõna, oleks tore isegi teada. Loetud päevad on aga selle sõiduni ilmselt jäänud ja mida lähemale see hetk tuleb, seda rohkem kardan ning mõtlen, et nii palju lihtsam oleks olnud öelda "ei". Ja siiski "..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all.."

Kommentaare ei ole: