Ma ei tea, kui palju teist seda blogi loeb (sest keegi ei julge ju kommenteerida) aga mina hoian end küll päris paljude tuttavate eludega läbi nende avalike päevikute kursis. Kuigi omamoodi nõme, sest nii jääb pärissuhtlust vähemaks. Või et mis suhtlus see läbi MSNi ongi. Aga kõikidega päriselt läbi käia ei jõuaks ja arvuti teeb kõik nii palju lihtsamaks. Aeg-ajuti ka valetamise. Aga nagunii on hoolimiseks aega liiga vähe.
Ma ükspäev mõtlesin, et ma läheks raud-polt tööle siukse tööandja juurde, kes kohustaks välja magamise. Et ma ei pea mitte kindlaks kellaajaks tööle minema vaid lähen siis kui olen ärganud (ilma kellata) ja puhanud olekus, valmis tööd tegema. Ma usun, et ma oleks kordades produktiivsem kui 9-17 töötades. Või nagu näiteks Google'i suurmehhanismi töötajatel on kohustus 20% tööajast kulutada neid huvitavatele/neile meeldivatele tegevustele. Ja seeläbi on alguse saanud mitmed praegused eriti edukad projektid nagu näiteks Orkut ja Gmail. Ausõna töötajate eest hoolitsemine tasub ära.
Kõik, mis sa teed tuleb sulle tagasi. Nagu mu emme mulle lapsest saati on õpetanud: kui on konflikt, on mõlemad pooled süüdi. Ei ole võimalik, et kui sa oled seotud negatiivse olukorraga, et sul omal ei ole võimalik midagi muuta (läheb jälle sinna teesi alla, et ei ole mõtet panna end kaotaja olukorda). Kõike alati ei jõua säästa, kõikide eest ei jõua võidelda, eriti kui ülejäänud asjaosalised ei tahagi probleemi lahendada. On asju, mille eest tuleb võidelda ja neid teisi milles võib alla anda, sest see on kiireim/lihtsaim lahendus. Ma tahaksin, et jõuaksin alati võidelda inimeste eest, keda ma tahan lugeda sõpradeks. Sest mul ei ole neist ükskõik. Ja ma tahaksin näidata neile, et asju on võimalik muuta, kui ei ole ükskõik.
Aga mõnikord on siuke tunne, et kõigil on nagunii kiire ja omad mured ja palju asju ja kõigist ükskõik ja nad ei tahagi ja mul ei ole enam jõudu ega võimalustki midagi muuta. Ja siis on natuke kurb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar