Kaks üliolulist uudist :)

Ma arvan, et nägin just oma akna taga kuurikatuste peal vareste armukolmnurka. Kõigepealt ma märkasin, et üks isasema välimusega suurem vares jalutab ringi ja temast ei jää mitte sammugi maha üks natuke väiksem vares. Ma pole kunagi kohanud et linnud paaris käiks, enamasti siblivad nad minu jaoks ikka suht sihitult ringi aga need jalutasid äärepealt täitsa sama jalga. Ja siis saabus kolmas vares, samuti väiksemat tüüpi, kes tahtis kah suurema kõrval käia. Ja paarike jalutas lõpuks lausa katuse viimaste millimeetrite peal, et see kolmas nende kõrvale neid segama ei mahuks. Viimane aga ei andnud alla. Lõpuks lendas paarike ära ja veidi hiljem kolmas neile järgi:)

Sain omale just väga ilusa ja täiesti minuliku printsessitassi ja printsessikarbi (kus sees ma kavatsen oma printsessilike ehteid hoidma hakata:)). Suur aitäh Ketterile:)

Sõitsin täna nende etenduste raames eelviimast korda Vargamäelt tagasi Tallinnasse ja olin nii-nii õnnelik. Tegelikult olin alguses natuke rahutu ka, sest kõik teised sõbrad jäid sinna pidu pidama ja mul oli natuke kurb üksi tagasi sõita aga kuna mul päeval oli veel üsna paha olnud ja ma olin otsustanud et magan tänase öö kodus välja, et homseks etendusteks ja päris lõpupeoks välja puhata, siis matsin oma rahutuse maha ja muundasin selle ümber hoopis positiivseks energiaks mõeldes, millega oma sõpru homse viimase etenduse puhul üllatada:) Nüüd jõudsin koju ja sain ühelt healt sõbralt kirja ja õnn sai natuke veel suuremaks:) Nii naljakas kuidas elu ikka lainetab. Igatahes ma lihtsalt pidin seda teiega jagama. Mul on hea:)
Aitäh kõigile sõpradele kes selles süüdi on:)

Raport maalt :)

1. Siin ma siis praegu elan :)



2, Siin varemetes hakkame homme jaanilõket tegema.



3. Ja vahepeal avaneb selline ilus vaade.



Puudu on veel pilt maja taga asuvast imekaunist järvest.

Lugesin täna kahte mõtlemapanevat uudist. 1. ja 2.
Muidu on imekaunis sünnipäev olnud:)

Piknikuõhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vaatamata sellele, et me vahepeal tänu väikesele vihmahoole mu koju ümber kolisime. Õues oli tore ja toas oli tore. Tänu toredatele inimestele oli tore:) Ma arvan, et tänane õhtu küll kasvatas tulevikuks minu motivatsioonitagavarasid natuke:) Selline tunne on ka et noh, nüüd saigi nagu sünnipäev selleks aastaks läbi, olgu et õige päev alles kolmveerandtunni pärast algab:P Aga ikkagi, nii rahulik ja rõõmus ma vist viimase nädala jooksul polegi olnud nii pikalt :) Niiiii tore:)
Aitäh!:)

Tekkis platsil eile selline kentsakas teooria peas, et võib-olla jagunevadki inimesed maailmas kaheks - need kes loovad ja need kes lammutavad. Noh mitte just päris nii must-valgelt ja igale ühele on erinevaid asju erinevas koguses antud, seepärast me kõik olemegi ju nii ainulaadsed. Aga mõnikord satub ette inimesi, kellega kohe üldse ei haaku, ükspuha kui palju püüad või ei püüa. Ja siis mõtledki, et ehk ongi maailma edasi liikumiseks siin hulk inimesi kes asju loovad ja teine hulk kes neid lõhuvad, et esimesed saaks jällegi edasi luua.

Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti.

Auto liisingufirmasse ära viimise ja Pärnu politseiprefektuuris tunnistuse andmise ja õhtul voiceoveri lindistamisega Kanal 2s.
Hää et siis niigi läits:P

Selle eest ootan kõiki sõpru 14ndal Poolamäele (keda google ei aita võivad ka minult uurida) piknikule. Kinke ei taha, võtke lihtsalt miskit omale meelepärast süüa-juua kaasa, et oleks tore õhtut veeta. Loodan et ilmataat kah ikka sõprust peab, muidu tuleb vist mu kalli korteri füüsilised piirid järele proovida. Aga see ei tähenda, et ma teid näha ei tahaks:P Hetkeseisuga loodan aga parimat ja plaanin end kella neljast Poolamäele maha istutada. Kes õhtu poole saabuvad, soovitan üle uurida, kus me selle aja peale täpsemalt paikneme:)

Seda postitust sai kirjutama hakatud juba mõned päevad tagasi aga tundub et kauem sellega enam viivitada ei saa.
Rahva (@DC) tungivale soovile vastu tulles, lubasin juba mõni aeg tagasi oma Vargamäe elust paar sõna kribada ja paistab et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg enne kui uusi mälestusi nii palju peale tuleb, et vanad kaugustesse ära tuhmuvad.
Proovid Vargamäel algasid 1. juunil kauni päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata sellele, et vabatahtlike hulgas oli palju neid, kes on etenduses juba teist aastat, olid kõik väga sõbralikud ja nõuandvad ka uute tulijate suhtes, mis oli neist väga tore. Sama tore oli koostöö lavastajahärra Nüganeniga. Ma ei mäleta millal ma viimati kedagi nii viisakat kohtasin. Samas andis tema suhtumine ka tema sõnadele kaalu ja motiveeris täie jõuga kaasa tegema. Kuna saime oma pisiülessannetega enam-vähem hakkama, kärbiti meil isegi prooviaegu, et me niisama istuma ei peaks. Üsna kiirelt jõudiski kätte ka teise hooaja esietenduse päev, kuid selleks ajaks oli ilmataadi tuju muutunud. Enne etenduse algust oli väljas juba umbes 24 h sadanud, nii et mina ennustasin et etenduse lõpuks võime kõik rõõmsalt laulda laulukest "mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga tore elu, pisikesel seal" ja kohalikke metsavaheteid vaadates - ega palju ei puudunud. Vihm jätkus ka läbi etenduse ja väidetavalt olla etenduse lõpuks platsil kõigest 4,5 kraadi olnud. Isiklikust vaatevinklist, olin end küll kostüümi all võimalikult soojalt riietanud, aga selliseks katsumuseks polnud isegi mina valmis. Ütleme nii et tekkis kerge "külmadeliirium". Meeldejäävaim hetk oli aga etenduse lõppedes, kui me rahva ees reas seistes kummardasime ja lavastaja välja kutsuti. Ootamatult jõudis mulle kohale, et keskendudes erinevatele lavastusülessannetele ja sooja hoidmisele ja kes teab veel millele olin ma täiesti ära unustanud, et seal tribüünidel istub Publik, kellele vist tõesti on see etendus korda läinud ja kes on sealt äsja kunstilise elamuse saanud. Ja keset seda kummardamist tekkis üks millisekundine pingelangushetk, mille jooksul pool pisarat jõudis silma tulla, koos õnnesooviga mõttes "noh, palju õnne siis esika puhul". Ja siis oli juba aeg uuesti lavalt ära joosta ja riideid vahetama hakata.
Edasi järgnesid päevad hommikuste isiklike asjaajamistega ja õhtuste revolutsioonide, surmade, ülestõusmiste ja isegi röövimisega:) Sain lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ja leidsin nende hulgast ka sõpru. Ahjaa, üks õhtu oli ka üks tore jauramine - väga jabur oli minna pärast seda koju hommikul kell viis kui väljas on valge (indikeerides suve) aga rämekülm (indikeerides umbes märtsikuud). Vahele jäi kaks puhkepäeva ja juba tänaõhtul leiab mind jälle Vargamäelt. Arvestades seda, et ma pole veel näinud etendust, mille lõpus publik plaksutades seisma ei tõuseks, võin seda teile julgelt soovitada.

Üks tore artikkel kohalikest oludest. Kolmapäevast pidi näe uuesti sajule minema:P Meid see igatahes enam ei kõiguta:)

Muid konstanteeringuid:
*tulevikus lähen vaatama ainult stsenograafiatudengite tantsulavastusi.
*see on ikka veel nii naljakas, kui raske on mõnikord öelda kõige lihtsamaid sõnu..
*tolerants on jätkuvalt konstantne ühik.

midagi ilusat

http://naistekas.delfi.ee/perekond/koolilaps/article.php?id=23632667