Seda postitust sai kirjutama hakatud juba mõned päevad tagasi aga tundub et kauem sellega enam viivitada ei saa.
Rahva (@DC) tungivale soovile vastu tulles, lubasin juba mõni aeg tagasi oma Vargamäe elust paar sõna kribada ja paistab et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg enne kui uusi mälestusi nii palju peale tuleb, et vanad kaugustesse ära tuhmuvad.
Proovid Vargamäel algasid 1. juunil kauni päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata sellele, et vabatahtlike hulgas oli palju neid, kes on etenduses juba teist aastat, olid kõik väga sõbralikud ja nõuandvad ka uute tulijate suhtes, mis oli neist väga tore. Sama tore oli koostöö lavastajahärra Nüganeniga. Ma ei mäleta millal ma viimati kedagi nii viisakat kohtasin. Samas andis tema suhtumine ka tema sõnadele kaalu ja motiveeris täie jõuga kaasa tegema. Kuna saime oma pisiülessannetega enam-vähem hakkama, kärbiti meil isegi prooviaegu, et me niisama istuma ei peaks. Üsna kiirelt jõudiski kätte ka teise hooaja esietenduse päev, kuid selleks ajaks oli ilmataadi tuju muutunud. Enne etenduse algust oli väljas juba umbes 24 h sadanud, nii et mina ennustasin et etenduse lõpuks võime kõik rõõmsalt laulda laulukest "mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga tore elu, pisikesel seal" ja kohalikke metsavaheteid vaadates - ega palju ei puudunud. Vihm jätkus ka läbi etenduse ja väidetavalt olla etenduse lõpuks platsil kõigest 4,5 kraadi olnud. Isiklikust vaatevinklist, olin end küll kostüümi all võimalikult soojalt riietanud, aga selliseks katsumuseks polnud isegi mina valmis. Ütleme nii et tekkis kerge "külmadeliirium". Meeldejäävaim hetk oli aga etenduse lõppedes, kui me rahva ees reas seistes kummardasime ja lavastaja välja kutsuti. Ootamatult jõudis mulle kohale, et keskendudes erinevatele lavastusülessannetele ja sooja hoidmisele ja kes teab veel millele olin ma täiesti ära unustanud, et seal tribüünidel istub Publik, kellele vist tõesti on see etendus korda läinud ja kes on sealt äsja kunstilise elamuse saanud. Ja keset seda kummardamist tekkis üks millisekundine pingelangushetk, mille jooksul pool pisarat jõudis silma tulla, koos õnnesooviga mõttes "noh, palju õnne siis esika puhul". Ja siis oli juba aeg uuesti lavalt ära joosta ja riideid vahetama hakata.
Edasi järgnesid päevad hommikuste isiklike asjaajamistega ja õhtuste revolutsioonide, surmade, ülestõusmiste ja isegi röövimisega:) Sain lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ja leidsin nende hulgast ka sõpru. Ahjaa, üks õhtu oli ka üks tore jauramine - väga jabur oli minna pärast seda koju hommikul kell viis kui väljas on valge (indikeerides suve) aga rämekülm (indikeerides umbes märtsikuud). Vahele jäi kaks puhkepäeva ja juba tänaõhtul leiab mind jälle Vargamäelt. Arvestades seda, et ma pole veel näinud etendust, mille lõpus publik plaksutades seisma ei tõuseks, võin seda teile julgelt soovitada.

Üks tore artikkel kohalikest oludest. Kolmapäevast pidi näe uuesti sajule minema:P Meid see igatahes enam ei kõiguta:)

Muid konstanteeringuid:
*tulevikus lähen vaatama ainult stsenograafiatudengite tantsulavastusi.
*see on ikka veel nii naljakas, kui raske on mõnikord öelda kõige lihtsamaid sõnu..
*tolerants on jätkuvalt konstantne ühik.