Jah, ma olen üliemotsionaalne ja võtan asju väga südamesse. Rohkem kui enamik inimesi mu ümber seda aimatagi oskab. Aga sellel on ka teine külg. Ma võtan nad südamesse, elan täiega läbi.. ja siis on nad läbi elatud.. Halvad asjad ununevad ja head paigutuvad sahtlisse "ilusad mälestused". See kõik nõuab muidugi üsna korralikku energiavahetust koguaeg ja mis parata, seetõttu on need emotsioonid ka kiirelt vahelduvad... ühte tüüpi emotsiooni ei jaksa ju väga pikalt tugevalt toota (kuigi sellele on ka vastupidiseid näiteid perioodidest kus ma olen kuude kaupa olnud üliõnnelik või masenduses) aga üldiselt kõik möödub ja uusi juhtumusi tuleb peale sellise hooga, et vanadest ei jaksagi kinni hoida.
Teine teema, mis mind viimasel ajal saatnud on, on suhtlemisjulguse probleemid. Ja noh, nähtavalt ei puuduta see mitte ainult mind. Küsimus on julguses võtta initsiatiivi ja vastutust suhtlemises väljaspool tavapäraseid piire. Olgu tegu siis kahe võõrama inimesega, kes tahaksid omavahel tuttavamaks saada aga ei oska millestki juttu alustada või kahe hea sõbraga, kes pole teineteist ammu näinud ja on unustanud kuidas tere öelda või hoopis kahe koos elava inimesega, kes on kinni jooksnud rutiinsesse suhtlusesse, mis enam kummalegi midagi ei anna. Kõigis neis olukordades saavad inimesed aru et miskit on valesti.. ja kardavad siiski midagi ette võtta mõeldes, et olukord võib veel hullemaks minna (lõppedes oma ego haiget saamisega). Teoreetiliselt on see võimalik aga tegelikkuses on siiski iga kinnijooksnud olukorras tehtud liigutus mis annab infot juurde, samm tulevaste suuremate muutuste poole, mis võivad inimest viia juba helgema tuleviku poole. Küsimus on ainult vajadustes, tahtmises, mugavuses ja... julguses.
Samas, vaadates loodust ja lõppematut talve me ümber.. ehk ongi praegu nii õige ja see kinnijooksmisaeg on vajalik... et koos kevade tulekuga siis jälle lahti joosta.. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar