Misvärkon?

Otsustasin luua teise blogi. Mitte et ma käesolevat ülemäära tihti täidaks, aga tekkis vajadus kuidagi eristada ja mitte ühte postitusse kokku pressida isikliku elu juhtumusi ja vahepeal saadud kultuurielamusi. Nii tekkiski "riiul täis elamusi". Eelistan seal jagada isiklikku arvamust (elamust) sündmuste sisukokkuvõtte asemel, nii et see saab olema üsna subjektiivne ja võib-olla ka veidi arusaamatu neile, kes konkreetse asjaga kokku pole puutunud aga ma püüan jätta postitustesse ka selgitavaid linke. Esialgu plaanisin teha lugemispäevikut aga juba teine postitus näitas et ilmselt hakkavad sinna ka igasugu muud elamused kirja saama. Lugege ja kommenteerige kui soovite:)
Muidu tegemistest. Sess ja vabad nädalad said läbi. Kool on uuesti peal. Erinevalt esimesest poolaastast (kui mul polnud veel millestki suurt aimu ja ma lihtsalt punkte jahtisin) olen teiseks poolaastaks proovinud võtta aineid nii, et ma nendega ikka kindlasti hakkama saaks ja neid ka nautida jõuaks. Siiamaani tundub et ma olen oma valikuga ka päris hästi rahul. Ained on küll sisulisemad ja individuaalsemad kui esimese semestri sissejuhatavad massiloengud aga ehk saan hakkama. Ja no mis, ega mul tegelikult eelminegi poolaasta midagi halvasti ei läinud. Ma lihtsalt olen perfektsionist ja oleks kõike veeeel paremini tahtnud :P
Seoses paari vabama õhkkonnaga päevaga olen hakanud proovima endale ka üldiselt rohkem aega jätta. Tegemata asju a la etteõmblemata nööbid ja sorteerimata paberid on mu korteris juba paari aasta tagusest ajast. Mitte et see mind iga minut koormaks aga silma ees on ikka. Olen nüüd meelega mõningatest asjadest loobunud et teisi, iseendale olulisi asju ära teha. Nagu ütleb juba üks vana hea vana-hiina vanasõna: kui inimese kodu on korras, on ka ta sisemine mõtlemine selgem. Ja ammu mõeldud asjade lõpuks ära tegemine toob ka hea tuju. Et on tehtud!:)
Isiklikus plaanis rokib emotsionaalne labiilsus sajaga. Mitte ainult teistega suheldes aga ka iseendas. Kallid sõbrad, ärge pahandage kui ma teiega lähemas tulevikus ei jõua kokku saada. See on mõnikord kõigile nii parem. Aga on ka ilusaid hetki - öiseid autosõite tundmatusse ja mõjusaid konsaelamusi ja muud. Eriti praegu tunnetan ma seda, et hea on siis kui "üldse ei pea". Sest kui tahad on hästi ja kui ei taha siis pole praegu vajagi. Ja kõik on praegu just nii, sest see peab nii olema, et jõuda ühte järgmisesse kohta, millest me veel midagi ei tea... ;)