Tore on see, et ma viimased nädal otsa olen olnud vaheldumisi ülisotsiaalne ja eimidagitegev. Samas nagu puhkus, samas jälle õpetlik. Väga lahedate inimestega olen uuesti kokku saanud. Pikad jutuajamised Ketteri ja Sirtsuga on olnud jubetoredad ja mõtlemapanevad. Nendega koos on siuke "back to basics" tunne. Me oleme samast keskkonnast saanud hoo edasi arenemiseks ja meil on hulk ühiseid mälestusi ja arusaamu vaatamata sellele kui erinevad me isiksuselt oleme. Ja kohtudes tekib alati siuke "näe, vana hea sõber" tunne. Aitäh teile kullakesed!
Film "Kuninganna" oli tõesti väärtfilm. Pole ammu kinost lahkudes nii emotsionaalne olnud. Soovitan soojalt kõigile!
Veel on tore see, et me homme naistepäevaks (nagu traditsiooniks juba saanud) Riinaga Tartusse sõidame.
Ahjaa, tänan küsimast, Zilkzil läheb ka hästi.
Mittetore on see, et inimesed vaatavad kõrvale kui midagi valesti on. Võib-olla ma teen nüüd paljudele meestele liiga aga minu viimase aja kogemus näitab seda, et kui on probleem, siis naised otsivad kõigest hingest võimalust, kuidas seda lahendada ja mehed, leides et lihtsalt sellest et nad olemas on ja mehed on ei piisa, annavad alla ja lepivad sellega, et ju siis peabki probleem olema. EI PEA, AUSÕNA EI PEA. Kõike on võimalik lahendada. Või leida kompromiss. Või midagi. Kui peaga vastu seina tagumine ei aita, tasub ringi vaadata - äkki on natuke kaugemal väike avaus või lausa avatud värav. Alla andmine tähendab, et asi ei olegi püüdmist väärt. Kas on võimalik et inimene Sinu kõrval ei ole püüdmist väärt?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar