Elu on igikestev õppimine. Erinevates valdkondades saame iga päevaga juurde uusi kogemusi. Lisaks sellele tegelevad paljud ka töö kõrvalt või põhikohaga enda eesmärgipärase harimisega. Õppimine on protsess, mille käigus omandatakse teadmisi ja oskusi ning need siis ka proovile pannakse. On arusaadav, et alles alles arendamisjärgus tehnika ei pruugi 100% töötada.
Inimesi eristab selles olukorras tehnikast emotsioonid. On normaalne, et kõndima õppiv inimene enne kordi kukub kui lõpuks selle keeruka liikumisviisi selgeks õpib, juhtub et täiskasvanud inimenegi komistab ja kukub. Aga ta tõuseb uuesti. Tähtis on tahe proovida ja edasi minna ning teadmine et kõik kogemused on olemuselt positiivsed, sest nad kannavad endas meile uut informatsiooni, mida me saame tulevikus enda tarbeks kasutada. Me kõik kardame haiget saada, selles ei ole midagi ebaloomulikku aga korra kukkunud inimene ei jätka ju oma elu roomates. On normaalne teha vigu, haiget saada ja neist õppida ja edasi proovida.


Selle mõni aeg peas liikunud mõtte lahti kirjutamise lõpuks meenus mulle, et ammu siia postitet luuletus "Curiosity" kannab sama ideed, võib-olla mõistate seda paremini:)

Spontaansus rokib sajaga

Viimasel ajal vaimustun paljust. Peale selle et ma kassipoega võtta tahaks, hakkas mind täna huvitama ka kõhutants. Ja üldse võiks suvel seljakotiga Euroopasse minna ja muidu ringi vaadata. Mõtteid on hulk ja nende tekke aluseks on põhimõte et sel suvel ma tagasi Kreetale ei lähe. Vähemasti mitte tööle. Raha teenida jõuan ma veel aastakümneid aga avatud silmadega ringi vaatamiseks ja erinevate asjade proovimiseks ei pruugi mul enam üks hetk võimalust olla. (Ei, ma ei tegele pereplaneerimisega aga kes teab, mis siis saab kui prints valgel hobusel ühel ilusal päikesepaistelisel päeval Juhkentali 16 sisehoovi ratsutab. Ja üldse on inimestel vanemaks saades komme kinni jääda oma kogemustest tehtud järeldustesse, järelikult tuleb enne seda omandada võimalikult palju erinevaid kogemusi, et ei oleks millessegi kinni jääda:)) Üheks põhjustest, miks mu mõtted nii vabalt lendlevad on ka see, et mulle satuvad jätkuvalt kätte miskid huvitavad projektiotsad, mida ajada, midagi püsivat mis keskenduma motiveeriks ei paista aga silmapiirilgi. Ja pärast iga projekti lõppu tekib korraks küsimus, "mis edasi?", aga siis tuleb jälle midagi järgmist, mis mind vee peal hoiab. Somebody up there is lusting for me. Hmm, äkki ma olen tubli ja loen ka selle näidendi täna läbi. (Miski tekst, mille ma umbes aasta aega tagasi läbi lugemiseks sain:)) Ehk et kuigi spontaansus on tore, kaasneb sellega ka alati väike värin teemal, kas ma ikka püsin vee peal. Aga kuni ma endasse usun ja mul on ümber hulk sõpru, keda ma saan usaldada, seni on kõik võimalik! Ja vabadus teha asju, mida ma tahan ja mis vähegi pähe tuleb on siiski asendamatu, minu jaoks!:)

Vana jahimeeste tarkus: Jääkaru tuleb püüda seni kuni ta su kätte saab.

Pealkiri laenatud saatest nimega Osoon, kus räägiti sellest, et kuna tänapäeval on suhtumine karusnahkadesse negatiivne ja neid enam ei hinnata, siis ka jahimehed ei püüa enam kährikuid, nugiseid jms ja seetõttu on valgejäneste ja kanaliste (miskite lindude) arvukus eesti metsades üsna väikeseks jäänud.
Eriti meeldis mulle aga saadet lõpetav mõttetera teemal, miks tundub meile lambanaha seljas kandmine märksa loomulikum rebase- või nugisenaha kandmisest ja miks tundub meile lambaliha söömine palju loomulikum koeraliha söömisest.(Ok no see viimane läheb minu mõttemaailma vastu kah aga väidetavalt inimesed siiski söövad seda.) Aga meil ei ole ju probleemi hulkuvate lammaste kinni püüdmise ja neile varjupaikade rajamisega. Ehk muudaks meie endi loodud mõtteliste piiride muutmine keskkonna meie ümber tasakaalukamaks.

Olen viimasel ajal sattunud palju head ja huvitavat telkust nägema (minu sõltuvus krimiseriaalidest ei lähe sinna alla) ja niimoodi ajaveetmine ei tundugi enam ajaraiskamisena, eriti kui selle juurde ka miskit praktiliselt kasulikku teha saab (eesti keelsete saadete ajal näiteks kududa vms). Asjalikes asjades üritan kah ennast kätte võtta, mis on puhtalt kättevõtmise asi. Noh, jah.
Ja ma ei ole päris kindel, et ma enam autosõiduautosse istuda julgen..
Midagi toredat kah. Kui ma täna õhtupoolikul Stocki läksin taarat viima, sattusin kodulähedasel ülekäigurajal korraks silmkontakti bussijuhiga, kellel ma mööduda lasin. Ei saanudki esialgu aru, kas ta oli pahases tujus või mitte. Kuna parasjagu oli tööpäevalõpuummik suutsin teisel pool teed aga uuesti bussist mööda kõndida ja kontrolliva pilgu bussijuhi poole visata. Ja kui ma kolmandat korda üles vaatasin, kutsus bussijuht mind juba sõbraliku käeviipega bussi uksest sisse astuma, et ma oma kottidega tänaval komberdama ei peaks ja et ta ajaviiteks kellegagi juttu saaks puhuda.
Moraal - ärge krt tulge mulle ütlema et küll Kreetal elavad ikka nii toredad inimesed võrreldes Eestiga. Mulle ausõna ei meeldi ühekülgsed nägemused.

Ma vihkan oma tööd.	1 (14%)
Elatab kuidagi ära.	0 (0%)
Töö on nõme aga raha saab.	1 (14%)
Pole viga.	1 (14%)
Olen rahul oma tööga.	0 (0%)
Ma armastan oma tööd.	4 (57%)

See sai siia lihtsalt ära toodud selleks, et see ära salvestuks. Lisaks sellele, et teada saada, kas ma kirjutan ainult iseendale või satub siia lehele rohkem inimesi, oli see küsitlus ka eesmärgiga teada saada, kuidas inimesed oma elu hindavad. Sest vaatamata sellele, et seda on nõme tunnistada, kulub enamik meie elust töö tegemisele. Ja kuigi see ei pruugi olla tähtsaim meie elus, on üsna palju meie ümber ja meiega toimuvast siiski seotud tööga mida me teeme ja kuidas me seda hindame. Läheb jälle mõte ära sinna kriteeriumide paika panemisse ja sellesse, et välise sära nimel ei peaks endale kalleid väärtusi kergelt minna laskma.

Muide nägin vahepeal veel ühte unenägu.
Sõitsime emaga Lõuna-Ameerikasse (kuhu olen alati tahtnud minna) ja juba enne maandumist olin väga ärevuses, sest kogu loodus mis ümberringi paistis oli võrratult kaunis. Pärast maandumist passikontrolli jõudes läks aga olukord segaseks ja siis selgus, et terve meie lennukitäis inimesi oli pantvangiks võetud. Meid sunniti lennujaamast mööda maanteed edasi liikuma relvastatud meeste saatel ja kuna teekond oli pikk ja inimesi palju, olin peagi ema silmist kaotanud. Ajaviiteks sõbrunesin teel kaaskannatajatega kuni ühel hetkel suunati meid suurde majja. Ja seejärel selgus, et mehed püssidega sunnivad meid kõiki minema selles majas asunud suurde basseini riietega. Ilmselt oli tegu suurima hästi valvatava "platsiga" mis nad selles majas leidsid. Asusin koos teel leitud sõbrannaga otsima väljapääsu majast, kui kohtusime Nicole Kidmaniga, kes parasjagu oli tulnud basseinist, kuivatas rätikuga juukseid ja ütles, et ärgu me kartku midagi, basseinis pidavat tore olema.

Ma ei ole pikka aega unenägusid näinud, sest enamasti panen õhtul lihtsalt pea padjale ja ärkan hommikul kella peale. Aga unenäod on niiiiiiii toredad:) Ja kui praegu kirja pandul mitte, siis eelmisel kohe kindlasti oli oma mõte.

tänaöine unenägu

Tulin parasjagu sõbrannadega rannast, kui nägin kaugel Tema kuju. Ta oli mulle vastu tulnud ja see tähendas, et pidin Temaga minema. Ja mul polnud ka selle vastu midagi. Jätsin sõbrannadega hüvasti ja läksin Ta juurde. Ta ütles, et plaanib mind kuhugi viia. Jalutasime linna ning ühel kõrvaltänaval astus ta räämas uksest sisse, mind endaga kaasa tirides. Sisenedes leidsin, et tegu oli omamoodi pudi-padi poe ja vanakraamilao seguse hämara kohaga, kus aga poe töötajad minu kaaslast juba valjuhäälselt tervitasid. Ta kutsus mind endaga kaasa ja peagi jõudsime helendava leti äärde. Mind tervitas sõbralikult tüsedamat sorti naine, ning pakkus välja erinevaid ehteid, mis letile oli pandud ning mida mu kaaslane mulle ka kohe õhinaga kõrva ja sõrme asus proovima. Olin särast pimestet ning lasin end hellitada, teatades Talle vaikselt, et mul oli eile sünnipäev ning andes mõista, et kindlasti väärin veel veidi rohkemat kui ta mulle algselt pakkuda tahtis. Tundsin, kuidas ta selle teate peale veidi kurvastas, seda aga mingil moel välja näitamata. See tõi mind veidi reaalsusesse tagasi ja ma hakkasin taipama, et võltsehteid kätte proovides olid kadunud sealt kõik mu päris kullast sõrmused, millest ühest neist oli mul eriti kahju. Alateadvuses taipasin, et pärast tänast ma Teda enam ei näe ja homsest alates on ka selle poe uksed mulle suletud ning keegi siin ruumis olijatest mind enam ei tunne. Äkitsi oli Ta juba ukse juures ja ärgitas mind lahkuma. Asusin otsima oma saapaid, mis olin poodi sisenedes jalast võtnud kuid ei suutnud enam teist saabast leida. Kõigepealt sattus mulle kätte sarnane must saabas, kuid hiljem leidsin juba et see oli mu käes muununud valgeks ja ruum oli muutunud saapapoeks, kus müüjad erinevaid variante pakkusid. Ma tahtsin sealt ära ja oleksin võinud lahkuda käesolnud saapaga kuid lootsin siiski veel enda oma üles leida. Ta oli ukse pealt kadunud kuid teadsin/lootsin et ootab mind ikka veel väljas. Mu ainsaks sooviks ja mõtteks jäi Teda veel korra näha ja Ta lähedust tunda, enne kui Ta mu elust jäägitult kaob, sest see tähendas mulle tol hetkel palju rohkemat kui sõrmused või saapad..

krutskirohket uut kõigile!

Minu oma saab küll olema.. Nii et olete hoiatet:)

Jõulud möödusid vaikselt vanematekal ja Ketterikal ning uusaasta veel vaiksemalt Võrus. Aga mitu asja said omale selgemaks selle niisama olemise keskel. Õigemini ümberhinnatud. Et ma ainult uusi kriteeriume meelest ei laseks, sest vanades istumine oli üsna mugav.

Mis veel - autoga tagurpidi sõitmine on kole ja täiesti arusaamatu.
Mika DVD on aga jällegi ülimalt tore ja pauerirohke.
Minu selle aasta õnn saab olema üsnagi otsekohene, siis selles mõttes et paistab, et saab olema üsna palju ristmike, mida ületada (nii otseses kui kaudses mõttes:P) See alumine pistoda on kah üsna sõjakas.


soovilooks seekord Mika - Love Today