Elu on igikestev õppimine. Erinevates valdkondades saame iga päevaga juurde uusi kogemusi. Lisaks sellele tegelevad paljud ka töö kõrvalt või põhikohaga enda eesmärgipärase harimisega. Õppimine on protsess, mille käigus omandatakse teadmisi ja oskusi ning need siis ka proovile pannakse. On arusaadav, et alles alles arendamisjärgus tehnika ei pruugi 100% töötada.
Inimesi eristab selles olukorras tehnikast emotsioonid. On normaalne, et kõndima õppiv inimene enne kordi kukub kui lõpuks selle keeruka liikumisviisi selgeks õpib, juhtub et täiskasvanud inimenegi komistab ja kukub. Aga ta tõuseb uuesti. Tähtis on tahe proovida ja edasi minna ning teadmine et kõik kogemused on olemuselt positiivsed, sest nad kannavad endas meile uut informatsiooni, mida me saame tulevikus enda tarbeks kasutada. Me kõik kardame haiget saada, selles ei ole midagi ebaloomulikku aga korra kukkunud inimene ei jätka ju oma elu roomates. On normaalne teha vigu, haiget saada ja neist õppida ja edasi proovida.


Selle mõni aeg peas liikunud mõtte lahti kirjutamise lõpuks meenus mulle, et ammu siia postitet luuletus "Curiosity" kannab sama ideed, võib-olla mõistate seda paremini:)