tänaöine unenägu

Tulin parasjagu sõbrannadega rannast, kui nägin kaugel Tema kuju. Ta oli mulle vastu tulnud ja see tähendas, et pidin Temaga minema. Ja mul polnud ka selle vastu midagi. Jätsin sõbrannadega hüvasti ja läksin Ta juurde. Ta ütles, et plaanib mind kuhugi viia. Jalutasime linna ning ühel kõrvaltänaval astus ta räämas uksest sisse, mind endaga kaasa tirides. Sisenedes leidsin, et tegu oli omamoodi pudi-padi poe ja vanakraamilao seguse hämara kohaga, kus aga poe töötajad minu kaaslast juba valjuhäälselt tervitasid. Ta kutsus mind endaga kaasa ja peagi jõudsime helendava leti äärde. Mind tervitas sõbralikult tüsedamat sorti naine, ning pakkus välja erinevaid ehteid, mis letile oli pandud ning mida mu kaaslane mulle ka kohe õhinaga kõrva ja sõrme asus proovima. Olin särast pimestet ning lasin end hellitada, teatades Talle vaikselt, et mul oli eile sünnipäev ning andes mõista, et kindlasti väärin veel veidi rohkemat kui ta mulle algselt pakkuda tahtis. Tundsin, kuidas ta selle teate peale veidi kurvastas, seda aga mingil moel välja näitamata. See tõi mind veidi reaalsusesse tagasi ja ma hakkasin taipama, et võltsehteid kätte proovides olid kadunud sealt kõik mu päris kullast sõrmused, millest ühest neist oli mul eriti kahju. Alateadvuses taipasin, et pärast tänast ma Teda enam ei näe ja homsest alates on ka selle poe uksed mulle suletud ning keegi siin ruumis olijatest mind enam ei tunne. Äkitsi oli Ta juba ukse juures ja ärgitas mind lahkuma. Asusin otsima oma saapaid, mis olin poodi sisenedes jalast võtnud kuid ei suutnud enam teist saabast leida. Kõigepealt sattus mulle kätte sarnane must saabas, kuid hiljem leidsin juba et see oli mu käes muununud valgeks ja ruum oli muutunud saapapoeks, kus müüjad erinevaid variante pakkusid. Ma tahtsin sealt ära ja oleksin võinud lahkuda käesolnud saapaga kuid lootsin siiski veel enda oma üles leida. Ta oli ukse pealt kadunud kuid teadsin/lootsin et ootab mind ikka veel väljas. Mu ainsaks sooviks ja mõtteks jäi Teda veel korra näha ja Ta lähedust tunda, enne kui Ta mu elust jäägitult kaob, sest see tähendas mulle tol hetkel palju rohkemat kui sõrmused või saapad..