Kuna mul on lapsepõlvetrauma sellest, et veel keskkoolieas kodus elades ei lastud mul pärast kella üheksat telekast filme vaadata (motiivid on minu jaoks siiani müsteerium) siis olen elus pidanud korduvalt inimestele selgitama, et ma olen tõesti näinud väga väheseid filme ja mul ei õnnestu sel teemal väga kaasa rääkida.
Nüüd üritan siis vaikselt möödalastu tasa teha ja kui telkust paistab hea film tulevat, üritan end enamasti ikka õigeks ajaks kodu sättida.
Eile sain elamuse. Nii hästi tehtud nii koledat filmi ei ole ma väga ammu näinud. Inimesed, kellega ma vahepeal msn'is suhtlesin, et lihtsalt korrakski mujale vaadata, said kommentaare a la "nii, nüüd läks mul süda pahaks", "täiesti geniaalne film", "rõve" jne.
Tegu oli siis filmiga "Koletis" ("Monster"). Charlize Theroni mäng - tähendab, ma arvan et see oli maailma kõige parem filmiosatäitmine. Christina Ricci oli samuti väga hea. See sisu, see karm reaalsus, need pinged, need püüdlused... Kõik selle nimel, et tunda end natukenegi vajatuna, armastatuna, kaitstuna ka siis kui elu on käinud nii maha, et seda on raske ettegi kujutada. Ja muidugi fakt, et tegu ei ole väljamõeldud looga. On inimesi, kelle elu ongi päriselt nii kole ja kes kõige selle kiuste ikkagi ei taha alla anda. Ka siis kui nad iseend selle elu pärast vihkavad. See film on sõnades kirjeldamatu. Ilmselt mõjub ta naistele rohkem. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis on ebarealistlik et ükski mees sellistes olukordades niimoodi käituks. See on üdini naiselik hambaid-kiristades-mitteallaandmise suhtumine, ka siis kui sulle on suvaline ora perse aetud, lihtsalt selleks, et sa karjuks ja mõni mees sellest rohkem mõnu saaks. Ah lugege parem ise lähemalt siit. Või veel parem, vaadake filmi!
Ühesõnaga - see oli vägev. See oli elamus.