Huvitav, kas see on hea või halb, et inimesed ei muutu?
Nii hea on omada inimesi, keda tead, et võid alati usaldada. Olgu või sajad kilomeetrid ja mitmed aastad vahemaad.
Nii kurb on vaadata inimesi, kes teevad ise endale haiget, ka siis kui neile on näidatud, kuidas mitte teha.
Mõnikord tuttavatega juttu ajades mõtlen, et teemad, millest nad räägivad on küll muutunud aga tegelikult räägivad need inimesed ikka samadest asjast. Sellest, mis neile meelde jääb, olgu selleks siis rõõm või mure või midagi muud. Või et kuidas selgemini öelda, inimesed, kes on harjunud rõõmustama, rõõmustavad; inimesed kes on harjunud kurtma, kurdavad ja inimesed, kes on harjunud küsima, küsivad.
Mitte et ma isegi teistsugune oleks. Ma lihtsalt ei tea milline ma olen:)
Huvitav, mis siis juhtuks, kui inimesed, kes on harjunud rääkima õpiksid kuulama ja inimesed kes on harjunud kuulama oma mõtted välja ütleks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar