Umbes täpselt kuu aega tagasi istusin Evega vanemate juures ja konstanteerisin fakti, et ma olen omale üsna suure ja mitte väga lihtsa suutäie võtnud teha aga kui ma sellega hakkama saan, siis mul on selle üle hea meel.

Eile pärast esietendust istusin taaskord tema kõrval ja tõdesin, et nüüd siis nii ongi.

Olen meelega jätnud kõik selle projektiga seonduva siin kommenteerimata. Esiteks mulle meeldib seda blogi hoida isiklike mõtete väljendamiseks ja teiseks on tegu siiski avaliku materjaliga ja kui kõik mida ma tean siin avalikuks saaks... oiii-oiii (ja see ei kehti ainult selle projekti kohta). Nazõvajetsa tööeetika. Ja noh, ega ma oma Kreeta-elustki ei saanud samadel põhjustel siin kirjutada. Aga see selleks.

Nagu ikka on palju tehtud ja palju tegemata asju. Mõnikord ma küll üritan end veenda, et kõiki maailma asju ei olegi võimalik ära teha aga.. nääh.

Ma ei mäleta kas see oli eile purjus peaga või täna hommikul/päeval unise peaga kui ma mõtlesin selle üle, et ma olen praegu ikka üsna rahul käikudega, mis mind just siia kohta on toonud. Et muidugi oli ebaratsionaalne võtta vastu otsus, mis viis mind ebakindlasse maailma, kus homne päev on ennustamatu. Aga alati on võimalik kõike ümber mängida. Ja mitte proovida on minu jaoks üsna võrdeline väitega mitte elada. Inimeste jaoks on erinevad asjad tähtsad. Kellele raha, kellele pere, kellele armastus. Ma arvan, et mulle on kõige tähtsamad seiklused ja avastamine. Need ei pruugi olla James Bondi väärt seiklused aga mulle piisab sellest, et mina midagi uut enda jaoks saan. Uusi inimesi, uusi teadmisi, uusi kogemusi.